Kohanemiseks polnud aega, tuli tegutseda

15. mai 2020 Annika Poldre toimetaja - 2 kommentaari
Ühtäkki olid kõik Eestimaa koolimajad ja klassiruumid tühjad nagu see Jõõpre kooli muusikaklass. Foto: Annika Poldre

Õpetajad kirjutasid, kuidas nad ootamatult väljakuulutatud eriolukorraga kohanesid, oma töö ja koduelu ümber korraldasid, kuidas kasvas töökoormus ja missugused mured tekkisid.

Eriolukorra algusest täitub üheksa nädalat. Ootamatu üleminek distantsõppele tõi esialgu koolidesse segadust ja teadmatust. Nüüd, kus piirangud on leevenenud ja uuest nädalast kooliuksed avatud – kuigi mitte veel kõigile –, on sobiv aeg tagasi vaadata, kuidas õpetajad muutunud olukorras toime tulid.

Küsimused sel teemal läksid tosinale õpetajale üle Eesti. Vastused tulid kümnelt, kellest mõni soovis jääda anonüümseks, nagu oli ka võimalusena pakutud. Kuigi valim on väga väike, annab see siiski põgusa pildi õpetajatöö köögipoolest eriolukorra ajal.

Arvuti kogu aeg avatud

Õpetajatel tuli kiiresti leida lahendusi ja kõigepealt ise uues olukorras õppida. Esimene lahendamist vajav küsimus oli, kuidas korraldada õpe nii, et õpilane saaks hakkama võimalikult vähese koduse abiga ja mõistaks käsitletavat teemat.

Õppetöö tuli korraldada selliselt, et see oleks lapsi võimalikult toetav. Selleks oli vaja leida või koostada uusi õppematerjale. Õpetajad olid leidlikud ja tegutsesid loovalt. Keeleõpetaja, kes varem polnud veebitunde teinud, leidis lahenduse probleemidele, muutes töödele esitatud nõudeid. Abi jagasid kolleegid.

„Kõige raskemad olid esimesed paar nädalat, sest ei osanud täpselt kasutada Google Meeti veebikeskkonda ega teisi digilahendusi, ei teadnud, milline on õpilaste valmisolek veebipõhiseks tunniks ning endal sai paari päevaga internetimaht täis,“ kirjeldab Jõhvi gümnaasiumi keemiaõpetaja Kristelle Kaarmaa algust. Kõik tunnid tuli nullist üles ehitada, kuna tavapäraseid praktikume enam teha ei saanud. Kõige ajamahukamaks kujunes tundide ettevalmistus ja kohanemine olukorraga, kus arvutiga tuli tööd teha terve päeva ning pikad õhtudki.

„Alguses ehmatas see olukord pisut, aga kohanesin võrdlemisi kiiresti,“ märgib Kilingi-Nõmme gümnaasiumi (KNG) käsitöö- ja kodunduse õpetaja Saima Tõigast. Tuli otsustada, millest alustada, et koormus oleks sama nagu tavalisel kooliajal. „Tundus, et kui iga õpetaja tegutseb ainult oma äranägemise järgi, kujuneb õpilaste koormus liiga suureks,“ kirjutab Tõigast.

KNG inglise keele õpetaja ja 4. klassi juhataja Ly Rätsep kirjeldab olukorda nii: esimene nädal oli keeruline, teisel nädalal hakkasid asjad sujuma ja seejärel kujunes töörütm välja. Kõige keerukam oli algul nooremate õpilaste töö organiseerimine – et kõigil oleks tehniliselt võimalik kodus õppida; et saaks toetatud internetikeskkondade kasutamine ja kodused tööd koondatud ühte keskkonda. Probleemi nägi ta õpilaste erinevas arvutioskuses.

Kohanemiseks polnud aega

„Kohanemiseks ei olnudki aega, tuli tegutseda kiirelt,“ tunnistab KNG õppealajuhataja, 8. klassi juhataja ja inglise keele õpetaja Kairi Kaldoja. Õppealajuhataja ja direktori vastutada on olnud kogu logistika, õppetööd puudutav infovahetus, juhised, vastused küsimustele, õpilaste ja vanemate teavitamine jne.

Viljandi gümnaasiumi keemiaõpetaja Ave Vitsut, kes oli distantsõpet varem rakendanud pikkade koolituste ajal või lühemate osadena kursustest, tõdeb: „Kiiresti selgus, et õpetaja polegi mõttetu tülitaja klassi ees, vaid õpilased tõepoolest soovivad suhelda ja vajavad selgitavaid nõuandeid, seda ka eriolukorras.“ Vitsuti arvates ei ole praegused õppekava sisu ja eesmärgid täiesti kohaldatavad distantsõppele. Puudu on praktiline ja individuaalne osa.

„Kui oled distantsõpet varem kasutanud ja teema läbi mõelnud, siis sujub see nagu tavaline igapäevane koolisõppimine,“ arvab Häädemeeste keskkooli matemaatikaõpetaja Kalmer Hütt. Nagu klassis on õpilasi, kes katsuvad viilida, on samamoodi e-õppega – ühed saadavad oma töö tähtajaks, teistelt tuleb seda korduvalt küsida. Valdav osa õpilastest on Hüti hinnangul tublid ja saavad kenasti hakkama.

KNG 2. klassi juhataja Terje Pahk tõdeb, et distantsõppega alustada ei olnud keerukas, teha tuli enda ja laste töökorralduse plaan. Tuli läbi mõelda iseseisvad tööd, millega lapsed ise hakkama saaksid. Õpetajal oli vaja mõelda ka laste kodustele võimalustele, nii õppevahenditele kui tehnikale. Pahk rõõmustab, et lapsed olid koolis esmased arvutipädevused omandanud ning paljud õppekeskkonnad olid neile tuttavad.

„Distantsõppe algus oli uus ja põnev,“ tunnistab KNG eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning 6. klassi juhataja Kersti Soomets. Kõik õpetajad tahtsid väga püüdlikud olla ning oma reeglite järgi õpilasi suunata ja õpetada. Õpilastele ja lastevanematele tuli teha väga palju selgitustööd, mida üks või teine õpetaja nõuab. Interneti valdkonnas oskuslikumad kolleegid hakkasid välja pakkuma mitmesuguseid veebikeskkondi ja ajasid segadusse nii mõnedki õpilased, lastevanematest rääkimata.

Raskemaks osutus töö nende lastega, kellel olid baasteadmised nõrgemad. Kergem oli nendega, kes harjunud iseseisvalt õppima, uurima.

Tagasiside andmine suurendas töökoormust

Õpetajatele tegi muret, kuidas lapsevanemad saaksid aru, et oluline on suunata oma laps küsima abi õpetajalt, lugema juhendit põhjalikult ja täitma juhiseid nii, nagu need on esitatud, mitte ei pea vanem võtma üle õpetaja rolli, v.a nende laste puhul, kes vajavad pidevat juhendamist ja tuge.

Sellest lähtus järgmine probleem: kuidas otsustada, kas õpilane on teemast aru saanud, kas lapse ja vanema eesmärk on olnud töö ära teha või asi selgeks saada. Nagu õpetajad teavad, sõltub eesmärgi püstitamisest ka see, kas teemat mõistetakse või mitte. Pedagooge pani muretsema, et seda asjaolu ei saanud kontrollida.

Sellest tulenes õpetaja koormuse tõus – vajadus kontrollida, kuidas on teemat mõistetud. „Mõttekas tagasiside aitab õpilast sammukese edasi, seega õpilase reageerimine tagasisidele ja omakorda selle tagasisidestamine, vajadusel üks ühele suhtlus, on üpris ajamahukas,“ kirjutab üks vastanu. Õpetajal kulus aega ka tegemata ülesannete puhul korduvatele meeldetuletustele, järgnevale kontrollimisele ja tagasisidele. Lapsed ootasid tehtud töödele tagasisidet ja see muutis õpetaja töökoormust märgatavalt, sest tagasisidet sai iga lapse iga tegevus.

Maapiirkondades on õpetajatel mure ka internetileviga. Viljandimaal näiteks on senini lahendamata kahe operaatori väga vilets levi. Kuigi abi on olnud võimalusest koolimajas tööd teha, on õpetajal hädavajalik ka kodus eri kellaaegadel töötada ja lapsel õppida. Ent levi on läinud veelgi halvemaks. 

Koormus kasvas mitu korda

Kui esimesed poolteist nädalat esitasid lapsed kodutöid enne lõunat, siis hiljem algas venitamistaktika, kuni neile öeldi vastamiseks täpne päev ja kellaaeg. Sellega muutus õpetajal pigem töökorraldus kui -koormus.

Kristelle Kaarmaa arvate suurenes distantsõppe ajal töökoormus kuni kolm korda, sest kõik tunnid tuli uuesti ette valmistada, väga palju aega kulus õppevideote filmimiseks ning varasemate harjutuste-ülesannete kohandamiseks. Lisaks tuli ennast kurssi viia uute digilahendustega, kas või sobiliku veebitahvli leidmine ja läbiproovimine võttis päris palju aega.

Probleemidele sai ta lahendused, toetudes varasemale õpetamiskogemusele, leides infot internetist ja õpilastelt õppetöö läbiviimise kohta tagasisidet küsides. Aitasid ka kolleegid, haridustehnoloog ja IT-spetsialist. Mõnikord uut digikeskkonda katsetades oleks ta soovinud IT-tuge kõrvale, päris palju on olnud iseõppimist ja katsetamist.

Mitu korda suuremat töökoormust nimetab ka Kersti Soomets. „Kui klassi ees saab kõigile korraga nende vead ära seletada, siis nüüd tuleb seda teha kõigile individuaalselt,“ kirjeldab ta. Kalmer Hütt tõdeb samuti, et eriolukord tõi õpetajale tööd juurde. Iga õpilasega individuaalselt suhtlemine pole aga tema arvates õppija seisukohast üldsegi paha. Matemaatikaõpetajale meeldib ka see, kuidas lapsed koos vanematega õpivad.

Kalmer Hütilgi venisid koolipäevad varasemast pikemaks. „Kui esialgu lasin õpilastel iga päev esitada oma tunnitöö, siis nüüd teen seda valikuliselt,“ tutvustab ta oma tööstiili. Abiks on olnud kolleegid oma kogemusi jagades.

Koolitöösse lisandus kõigil palju uut – tuli leida uued veebi- ja videokeskkonnad, neid õppida, katsetada. Aega võttis ülesannete põhjalik lahtikirjutamine, et iga õpilane saaks aru, mida temalt oodatakse. Õpetajad nimetavad koostöö tähtsust nii kolleegide kui vanematega ja kooli juhtkonna abi ning tuge.

Ave Vitsuti hinnangul on töökoormus suurenenud, hoolimata mitmetest tehnilistest „automaatselt kontrollivatest“ vahenditest. Ta on valmistanud uusi õppevahendeid, mida saab paraku vaid arvutis kasutada. Kuid ta mõtleb kaugemale: „Olen uusi õppematerjale loonud perspektiiviga neid ka edaspidi kasutada.“ Arvutist pääsemiseks suunab ta õpilasi vaatlema end ümbritsevat keskkonda ja juhendab neid leidma võimalusi ainealaseks praktiliseks tööks. See nõuab mõlemalt poolelt nuputamist.

Õpetaja Tõigast arvab, et töökoormust on isegi raske hinnata, sest sõltub, kas selle all mõelda ainult õpilaste juhendamist või ka kolleegidega konsulteerimist, uute õpikeskkondade otsimist, harjutamist ja õppimist. Kodukontoris on tal arvuti kogu aeg avatud.

Peamurdmist aja planeerimisega

Kõige keerukamaks nimetab Kairi Kaldoja oma aja planeerimist – tööpäevad venisid pikaks, nädalavahetused kujunesid tööpäevadeks. Lisaks õppealajuhataja ja klassijuhataja tööle on tal ka ainetunnid ja kodus laps, kes vajab ema ja õppimises toetajat. „Esimesel kahel nädalal tundsin end kohutavalt: kohe-kohe ja ma enam ei suuda,“ tunnistab ta.

Suurenenud tööajale ja -koormusele lisandus perenõustaja roll. „Lapsevanemad on hädas oma laste õpihuvi ja -motivatsiooni hoidmisega ning ühtsete nõuete kehtestamisega pereringis,“ tõdeb ta. Nii on telefoni teel, WhatsAppi vahendusel või Zoomis vanematega suhtlemine muutunud pea igapäevaseks.

„Lihavõttepühade ajal ja koolivaheajal eemaldusin arvutist ja palusin ka õpilastel puhata, kuigi mõned hakkasid just siis oma võlgnevusi likvideerima,“ kirjutab Soomets, kes on maakodus saanud vahelduseks näpud mulda pista.

Probleemiks nimetab temagi aja planeerimist. Ta lähtus nii ülesannete jagamisel kui ka parandamisel koolitundide ajast. Kui tema töö oli enda meelest päeva jooksul tehtud, siis õpilastelt tulid viimased kodutööd isegi öösel kell pool kolm. Kodudes, kus mitu last, oli probleeme arvutiaja kasutamisega, eriti kui vanematel töö kodukontoris.

„Kahjuks pole olnud aega suhelda kolleegidega teistest koolidest, kindlasti oleks meil jagada metoodilist materjali,“ arvab Vitsut. Mitme tunni pikkused GoogleMeeti kohtumised on tema meelest kurnavad ning arvuti taga olemise ja ekraani vaatamise sundseis lausa tervistkahjustav. Väga vajalikuks peab ta, et töö planeerimisel jääks nii endal kui õpilastel aega liikuda ja puhata.

Väga oluliseks nimetab Vitsut kooli IT-spetsialistide head kättesaadavust ja asjalikkust ning tuge uute õppevahendite kasutuselevõtul. Ka oma lapse IT-oskusi on õpetajal olnud kasulik rakendada kogu kooli hüvanguks.

„Teine ülioluline ilmasammas on kooli juhtkonna kannatlik, sõbralik ja tasakaalukas tegutsemine,“ kirjutab Vitsut. „Kolmandaks, eluisu aitab suurendada suhtlemine oma õpperühmaga, kes on abituriendid. Nad on nii tublid, ei virise, ikka saavad hästi hakkama – säilitavad optimismi ka siis, kui suur portsjon töid ootab tegemisjärjekorras, jagavad ka oma uue aja tegemisi  ja mõtteid, kui virtuaalruumis kohtume. Nende seis on ju ikka väga ebakindel ja raske.“ 

Õpetaja on ka pereema

„Kõik on võimendunud: pere eest hoolitsemine, lapsega õppimine, lastevanemate ja õpilaste ning kolleegidega suhtlemine on olnud varemgi igapäevatöös tavaline, kuid nüüd tuli seda kõike teha intensiivsemalt,“ kirjutab Kaldoja. Kõnedele kolleegide, lastevanemate või tugispetsialistidega on kulunud nädalas tunde. Ainetundide ettevalmistamiseks on nädalavahetused.

Lahendus on olukorraga leppimises, arvab Kaldoja. Tuleb jääda rahulikuks, planeerida oma tegevusi ning mõista, et kõike ei pea kohe lahendama. Abi ja tuge on perelt, direktorilt, kolleegidelt, lastevanematelt, kelle toetuse eest on ta tänulik.

„Iga pereliige ja koduloom leiab, et kodukontoris töötades olen nende jaoks kogu aeg olemas ning igal ajal võib süüa küsida või leida mulle mõni lisategevus,“ nendib pereemast õpetaja. „Kuna kogu pere on kodus, siis tähendab see pereemale tavalisest suuremat hoolduskoormust kasvõi toiduvalmistamisel ja koristamisel ning suhtlemiselegi kulub rohkem aega,“ nendib Vitsut. Selline režiim sobib tema meelest pigem puhkuse aega, mitte aga täis- (ja lisa)koormusega töötamisel. 

Stress ja pingemaandus

„Kui minna kergema vastupanu teed ja üritada vaid Ar/Ma taset, oleks lihtne,“ arutleb Vitsut. „Aga kui vaadata olukorda laiemalt, et kas õppimise eesmärk on linnuke kirja saada või pingutada uute teadmiste ja kogemuste saamise nimel, siis distantsõppes on pingutus suurem kui koolis käies.“ Eriolukorras oli tunnetatav, kui suure väärtusega ja efektiivsusega on otsene suhtlemine ja reaalne õpikeskkond.

Stressi on tekitanud õpetajates töökoormuse kasvamine ning vastutustunne selle ees, kas ja mil määral õpilased ainest aru saavad. Pea kõik vastanud on lülitanud ennast tööülesannetest välja jalutades ja loodust nautides, mida nimetatakse lausa tervendavaks puhkuseks. Ka majapidamis- ja aiatööde tegemine on olnud omamoodi puhkus. Mõni on leidnud aega puhkehetkedel raamatut lugeda, filmi vaadata või ristsõnu lahendada. Kalmer Hütt käib õhtuti võrgumeres, sest kevadine meri on liigirikas. Aprilli koolivaheaeg õnnestus mõnel õpetajal perele ja kodule pühendada, enamik sai sel ajal puhata, mõnel kulus siiski osa puhkenädalast tööasjadele ja mõnel õpetajal möödus ka see aeg väga töiselt.

„Ülekoormus hakkab kontrolli alla saama, tuleb juba oskus aega planeerida ja kohanduda sellega, et õpilastel on ööpäevast ja töötegemise  ajast teine arusaam,“ kirjutab Soomets.


Uus olukord toob teadmatust

Aet Lass.

Aet Lass, Kriisinõustaja, psühhoterapeut ja endine õpetaja:

Iga uus olukord on ootamatu ja ootamatusega kaasneb teadmatus. Teadmatus põhjustab ärevust. Ärevus, millega ei tulda toime, muutub häirituseks. Kui õppida uusi toimetuleku võimalusi ja oskusi, siis saab olla hirmust vaba. Uus annab võimaluse kohaneda, harjuda ja võtta vastutus oma tegevuse eest.

Olles austav, lugupidav, hooliv, tolerantne iga lapse ja noore suhtes, tuleb uute olukordadega paremini toime. Me saame alati muuta suhtumist. Suhtumine algab igast inimesest endast.

Suhted ja suhete hoidmine on äärmiselt tähtis, sest inimene on sotsiaalne olend ja loodud suhtlema. Ilma suhtlemiseta võib jääda stressi, tunda ennast halvasti kuni haigestumiseni. Suhelge, hoolige, võtke kontakti, hoidke sidet, siis on olemas teadmine, mis annab turvatunde. Teadmatus põhjustab kõikvõimalikke negatiivseid tundeid.

Kui õpetaja ei jaksa enam, siis võib tekkida stress ja vaimne kurnatus, mille tõttu on keerukam olukorda selgelt näha. Teatud olukorras tuleb öelda: ei, nüüd on puhkepäev.

Säästes ja hoides ennast, saame paremini hoida ja säästa ka oma kasvandikke, pereliikmeid, kaaslasi ja sõpru.


Klassijuhatajatööst eriolukorras

Kadi Kaja.

Kadi Kaja, Saue gümnaasiumi klassijuhataja:

Kõige olulisem on laste õppimisel, vaimsel tervisel ja hakkamasaamisel silm peal hoida. Neil on suur õppekoormus, seega on keeruline järge pidada töödel, mis on tegemata ja mis on saadetud, millele pole veel tagasisidet, mis on mitmesuguseid digikeskkondi kasutades kaotsi läinud või valesse suhtluskanalisse saadetud. Siin ei saa kedagi süüdistada, kuna olukord on kõikidele uus.

Nii õpilaste, lapsevanemate kui ka õpetajate töökoormus on jahmatavalt kasvanud. On selline ring: lapsed saadavad töö hilisõhtul, kuna paljudel ei ole igapäevast rutiini välja kujunenud või pole võimalust päeva jooksul arvutit kasutada. See tekitab olukorra, kus õpetajal on hommikuks suur hulk parandamata töid, kui midagi jääb kahe silma vahele ja tagasisidestamata, siis õpilane ei oska edasi minna. Paljud uued teemad põhinevad eelnevalt õpitul. Võib tekkida olukord, kus laps pole päris hästi eelnevat teemat omandanud ja juba minnakse uuega edasi.

Konsultatsioonid on distantsõppel samuti pisut keerulised, kuna toimub dialoog. Seega peab küsimuse esitaja ja ka vastaja väga täpselt oma sõnastust kontrollima, et selgitus oleks arusaadav. Kuna see on energia- ja ajamahukas, võivad õpilased hoopis käega lüüa ja mitte küsida. Õpimotivatsioon hakkab kaduma, eduelamust ei teki, rõõmu ei tunne jne.

See viib nad psüühiliselt väga raskesse olukorda. Ma kujutan ette, mis saab pärast eriolukorra lõppemist. Pinged koolis, kodus (vanemate töökohad, pidevalt ühel pinnal ninapidi koos olles jne) panevad inimeste närvikava proovile. Oleme teinud videoklassijuhatajatunde, kus oleme rääkinud rutiini olulisusest, õppimisest, muredest, rõõmudest – viimaseid on tehiskeskkonnas väga keeruline jagada. Lapsed on tegelikult väga tublid ja annavad endast parima, kuigi on tunda, et nad igatsevad klassikaaslasi ja koolielu.


Ministeerium on olukorraga kursis

HTM-i välishindamisosakond viis 23.–27. märtsini läbi koostöövestlusi munitsipaalõppeasutuste pidajatega, hariduse eest vastutavate ametnikega, kus arutati õppeasutuste tegevust eriolukorras. Omavalitsused hindasid koostööd koolidega ning koolide ja lasteaedade toimetulekut heaks, kuid tõid välja ka mõned mured. Kui selgus, et õpilastele anti liiga palju kodutöid, siis vähendati õppekoormust. Probleeme oli õpetajate keele- ja arvutioskusega, kuid olukord paranes. Muret oli HEV-õpilaste õppekorraldusega ning mõnedel õpilastel arvuti puudumisega, mis leidis lahenduse.

HTM-il olid koostöövestlused koolijuhtidega 27. märtsist 1. aprillini, kus kõneldi eriolukorra mõjust koolide tegevusele ja toimetulekust olukorraga.

Vestluste kokkuvõttes öeldakse, et koolid on õppetöö korraldamisega hästi toime tulnud. Arvutitega varustatus on enamasti lahendatud, aktiivselt kasutatakse veebikeskkondi ning tehakse tagasisideküsitlusi nii õpetajate, lapsevanemate kui ka õpilastega. Tugevnenud on õpetajate meeskonnatöö.

Nimetatud on ka probleemid, millega koolidel tuli tegelda. Need olid seotud internetiühenduse tagamise, koolikohustust mittetäitvate õpilaste ja õpetajate töökoormusega. Kokkuvõttes tõdetakse õpetajate pikenenud tööpäeva ja suuremat ajakulu tööde parandamisele. „Nii õpetajate kui ka tugispetsialistide koormus on märkimisväärselt kasvanud, kuna distantsõpe tähendab suuresti individuaalset juhendamist, tagasisidestamist ja toetamist, sh õpimotivatsiooni hoidmist,“ öeldakse kokkuvõttes.


2 kommentaari teemale “Kohanemiseks polnud aega, tuli tegutseda”

  1. Jannu ütleb:

    Ministeerium on kursis võib-olla, mida arvati koolide poolt märtsi lõpus. Olukord siis ja olukord nüüd on ikka nagu öö ja päev.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!