Õpilane mõtleb piltides

8. mai 2020 Leila Lükko, kunstikriitik ja kunstiteadlane; Liispet Undusk, kunstiõpetaja - Õpilane mõtleb piltides kommenteerimine on välja lülitatud
Kõigest ei pea rääkima! Võru Kesklinna kooli õpilased demonstreerivad VEPA häälte käemärke. Esirida (vasakult): 1) kuulan, 2) vaikin, 3) kuulan, 4) mu hääl kostab ühe meetri kaugusele. Tagarida (vasakult): 1) räägin sosinal, 2) räägin üle klassi. Foto: Minni Aia-Utsal

Meie kooliharidus on väga tekstikeskne. Koroonaviiruse aeg on aga näidanud, et õppimise pildiline külg on samuti oluline, ja nii pakutakse õpilaste tähelepanu köitmiseks neile rohkem pilte, animatsioone, videoklippe ja õpetaja endagi videokujutist.

Nägemine on valdavalt meie arenenuim meel. Väidetavalt saab inimene kuni 80 protsenti infost silmade kaudu. Kõigepealt me ju näeme ja alles pärast seda mõistame ja sõnastame. Kui teil on uus idee, siis tekib sellestki kõigepealt mingisugune ettekujutus, nägemise impulss. Sealt edasi liigute juba konkreetsema pildi ja sõnastamise ning üleskirjutamise juurde. Nii võib väita, et pildilisus on inimese esmane vajadus. Näiteks on keel arenenud piltidest. Ajaloo esimesed kirjad olid piltkirjad (sumerid, egiptlased, Karjala petroglüüfid jne). Ja kas koopamaalingudki ei olnud tolle aja tekstid, millel oli väga selge sõnum? Pedagoogikas toonitatakse, et väga tähtis on õpitavaid teemasid näitlikustada, vähemalt osaliseltki pildiliseks muuta.

Miks on piltide lugemise oskus tähtis? Kunstiteadlane Rudolf Arnheim on raamatus „Kunst ja nägemistaju – loova silma psühholoogia“ kirjutanud järgmist: „Silmadega mõistmise kaasasündinud võime tuleb taas äratada. Parim vahend selleks on pliiats, pintsel, peitel ja võib-olla kaamera. /—/ Kunstiteost võetakse vastu kõigepealt vahetult meelte ja tunnetega, ja sõnad võivad oodata, kuni vaim üldise välja sõelub. /—/ Eelarvamus on ka see, et sõnaline analüüs halvab intuitiivse loomingu ja taipamise. Kas sellest tuleb järeldada, et mõistmise võimest tuleb nägemise nimel loobuda? Tegelikult tulevad häired just sellest, et üks võime töötab teise arvel. Inimene saab täiel rinnal elada ja hästi töötada ainult juhul, kui kõik tema võimed on tasakaalus.“

Arnheimi pildilisele mõtlemisele keskendunud raamat ilmus esmakordselt 1954. ja täiendatud kujul 1974. aastal. Raamat on tõlgitud 14 keelde ja aktuaalne praegugi.

Pildid olid enne (kirja)sõna.
Äänisjärvi kaljujoonis, mis pärineb kuni 4000. aastast eKr.
Foto: fennougria.ee

Parim viis visuaalsust mõista ongi oskus mõtestada kunstiteoseid. Kuid selleks on omakorda tarvis ettevalmistust. Lapseeas tuleb tundma õppida visuaalseid ja verbaalseid märke, eneseväljendust. Noorukieas tuleb edasi liikuda asjade olemuse mõtestamisele, piltide ja kirjateoste analüüsile nii mõtte tasandil, verbaalselt kui ka kirjalikult. Tasub võrrelda näiteks varakristlikke või renessansiaegseid poose ja žeste 20. sajandi psühholoogiliselt pingestatud (auto)portreedega või nüüdisaegse kunstiga, mis võib edasi anda ka tühjust, ebaloogilisust ja harmooniast eemaldumist, jäädes vaatajale arusaamatuks.

Pildikeel jõuab klassiruumi

Natuke uut pildikeelt on siiski ka meie kooli kohale jõudnud, sest päris palju on juba õpetajaid, kes ei juhenda tunnis õpilasi sõnadega, vaid VEPA käemärkidega. See on käemärkide süsteem, mis taotleb distsipliini loomist sõnalise keelamise ja korralduseta. Igas klassis on õpilaste ja õpetaja ühise arutelu käigus välja töötatud klassi kokkulepped, mille täitmist käemärkidega kinnitatakse või nende juurde tagasi suunatakse. Märgid on universaalsemad kui paljud sõnad. Selle asemel et öelda „ole vaikselt“, kasutatakse suupilli ja nullhääle käemärki. Nii saavad kokku heli ja kehakeel ning sõnu eraldi pole vaja. Lihtsasti arusaadavad märgid aitavad lapsel iseenda tegevust teadvustada ja seda juhtida.

Üks võimalus klassi tegevust organiseerida on VEPA mäng, mille käigus jaotatakse klass esmalt gruppideks, seejärel lepitakse kokku mängu aeg ning see, missugune on õige (VEPA) käitumine ning missugune ebasobiv (spleemid). Iga grupp pingutab võimalikult väheste spleemide ja maksimaalselt hea käitumise nimel. Kui mängu käigus on grupp kogunud alla nelja spleemi, saab ta preemia, mis kujutab endast tegevust, mis üldiselt koolis lubatud ei ole – näiteks „mängi 30 sekundit kujutletavat trompetit“. Sellised tegevused toovad koolitundidesse mitmekesisust, mängulisust ja ka pildilisust ning aitavad tunni jätkudes jälle mõttetegevusele keskenduda. VEPA on pea täielikult visuaalne süsteem ja oma lihtsa sümboolikaga arusaadav ka lastele, kes verbaalselt nõrgemad.

Pildikeele taassünd viirusekarantiini ajal?

On huvitav täheldada, et koroonaviiruse laine ajal, mil kõik Eesti koolid ajutiselt koduõppele suunatud, lööb samuti välja vajadus õpilastele nende tööülesandeid märkide ja piltide abil selgitada. Vanemate klasside õpilastele piisab sõnalistest selgitustest, kuid noorematele teevad pildid, videod, skeemid, sümbolid, videod õppimise palju huvitavamaks. Puhtalt sõnakesksed õppematerjalid nõuavad neilt liiga suurt keskendumist. Kuigi keskendumisvõime teadlik arendamine on äärmiselt oluline, näib, et vähemalt distantsõppe puhul on parem hoida õppematerjal võimalikult pildirikas, et õppijad (ja lapsevanemadki) suudaksid uut õppimisviisi ajal, mil reaalset õpetajat juhendamas pole, võimalikult kergelt omaks võtta. Pildilist, seejuures tihti ka mängulist õpet on tunduvalt kergem mõista kui üksnes kirjalikku teksti. Samuti on õpetaja ja õpilase kontakt siis palju isiklikum ja mõjuvam, kui õpetaja kasutab lisaks tekstidele ja sõnadele pilte ja videopilte. Nägemismeele kaudu tajub õpilane õpetaja emotsioone ja seisundeid objektiivsemalt kui vaid sõnade abil suheldes.

Maailm on jõudnud punkti, kus ei ole enam võimalik läbi saada visuaalse keele ja selle mõistmiseta. Kui inimene teda ümbritsevat pildikeelt ei mõista, jääb tema suhtlemisoskus ja suutlikkus ümbritsevat analüüsida üha nõrgemaks. Pahatihti võib märgata käitumise ülekandumist. See tähendab, et imiteeritakse üksteist, kuid kuna puudub kehakeele analüüsimise oskus, ei osata iseennast kõrvalt näha ning teiste käitumine võetakse üle iseendale teadvustamata. Probleemi algpõhjus on pildilise kommunikatsiooni lugemise puudulik oskus, mis omakorda tekitab verbaalse puudulikkuse. Praegusaja märksüsteem, reklaamid ja suunaviidad on sageli kahetähenduslikud ning ajavad eksitusse ja neid võib kergesti valesti tõlgendada. Et mitte sattuda nende lõksu, on tarvis treenida pildiliste märkide lugemise oskust, loogilist mõtlemist ja mälu.

Sõna- ja tekstikeskuse tõi Eesti haridusse piibel. Esimene piibel ilmus eesti keeles 1739. aastal ja seal alates hakkas eestlane kirjasõna väärtustama. Foto: osta.ee

Miks on meile õppeprotsessis tekst siiski pildist tähtsam?

Marju Lepajõe on öelnud, et sõna ja teksti tähtsustamine meie hariduses tuleneb meie ajaloost. Eesti on alates 16. sajandist olnud luterlik maa ning on seega juhindunud protestantlikest tõekspidamistest, eelkõige üldisest emakeelsest rahvaharidusest ning sõna autoriteedist. Martin Lutherile toetudes väidab Lepajõe, et eduka hariduse baas on sõnakesksus. Jumal on end inimesele ilmutanud sõnalise kõne (piibli) kaudu ning seetõttu võib kõige olulisemaks pidada just keelt. Lepajõe lisab, et Teise maailmasõja eelne rahvakool esindas verbaalsust väga hästi. Paralleelina tuleks märkida, et 1930. aastatel võis eesti kunstnike seas märgata isegi pahameelt, et kirjandust tolleaegses ühiskonnas kujutavale kunstile nii ülekaalukalt eelistati.

Järeldused

On üsna selge, et eesti haridus on pikalt jäänud truuks tekstile ja sõnale. Eesti kooli õppekavas on kesksel kohal emakeel ja kirjandus, kunst ja kunstiajalugu on tihti aga valikulised või puuduvad üldse. Mõningal juhul taandub kunstiõpetus puht käelisele tegevusele ning selle seos kunstiajalooga jääb napiks.

Samas muutub maailm üha visuaalsemaks, meie ümber on tohutu hulk märke, reklaami jm. Väga populaarne on kinokunst. Kui me ei õpeta lapsi koolis lugema ka pildikeelt, siis võib juhtuda, et nad ei saa meid ümbritsevast pildilisest kommunikatsioonist enam aru.

Visuaalse ja verbaalse maailma tähenduse mõistmine ja nende erisuste määratlemine võiks olla noore inimese arengu üks esimesi samme. Peab küll tõdema, et tasakaalu loomine ükskõik mis vallas on ülimalt keeruline ja tihti lausa võimatu, ikka kipub üks arusaam teise üle domineerima. Huvitav oleks näha muudatusi haridussüsteemis, kus kirjandus ja kunstilugu oleksid võrdsustatud teiste õppeainetega ning õpilane mõistaks kunsti pildilise keele teket ja olulisust eri tasanditel, nii et tal tekiks parem arusaam maailmast.