Appi, mu rühma tuleb laps teiselt mandrilt!
Ethel-Mildrid Bluman. 
Marvi Loitmets. 
Triin Voodla.
2020. aasta kevadel uuris rühm Tallinna ülikooli üliõpilasi õppeaine „ELU – erialasid lõimiv uuendus“ raames muukeelsete laste kohanemist Eesti lasteaiaga. Meeskonda kuulus nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe tudengeid, erialadest olid esindatud alushariduse pedagoogi, eripedagoogika, eripedagoogi-nõustaja, sotsiaaltöö ning psühholoogia erialad.
Uurimismeeskonna esimesel kohtumisel selgus, et mitu tudengit juba töötab lasteaias ning neil on tuua näiteid selle kohta, milliseid küsimusi on tulnud igapäevatöös lahendada, kui lasteaias käib laps mõnest teisest riigist. Leidsime, et antud teema väärib põhjalikumat uurimist just eri osapoolte vaatenurgast: vestelda tuleks nii õpetajate, lasteaia juhtkonna kui ka lapsevanematega, kelle laps Eesti lasteaias käib.
Moodustasime alagrupid, kellest igaüks intervjueeris üht gruppi. Kuigi oleks tahtnud küsitleda palju suuremat arvu lasteaedu ja peresid, keda antud teema puudutab, oli aine maht ja uuringu tegemiseks ette nähtud aeg piiratud, mistõttu piirdusime peamiselt Tallinna ja Tallinna lähiümbruse lasteaedadega. Kokku osales meie uuringus seitsmest lasteaiast 13 lasteaiajuhti ja üheksa õpetajat ning 13 lapsevanemat, kes olid pärit Nigeeriast, Indiast, Bangladeshist, Pakistanist, Süüriast ja Saksamaalt.
Mõnevõrra muutis meie algseid plaane eriolukorra väljakuulutamine riigis, mis sattus küsitlusega samale ajale. See tähendas, et plaanist kõigiga silmast silma kohtuda tuli loobuda. Õpetajad osalesid uuringus virtuaalse vestluse kaudu, juhid ja lapsevanemad aga edastasid oma kogemused ja mõtted veebiküsitlusele vastates. Eelnevalt tutvusime kahe sarnase, 2017. ja 2018. aastal Eestis läbi viidud uuringuga, kust selgus, et lasteaia personali jaoks oli võõrkeelse lapse tulek lasteaeda ootamatu ning selleks puudus ettevalmistus. Ei olnud teadmisi teistest kultuuridest, samuti tekitas muret lastevanemate vähene koostöö lasteaiaga. Seda enam süvenes soov teada saada, kas kahe vahepealse aastaga on midagi muutunud ning millised on kogemused 2020. aastal.
Kuidas ületada keelebarjääri?
Intervjuudes osalenud õpetajatel oli üllatavalt mitmekülgne kogemus eri riikidest pärit lastega: nende rühmades on käinud lapsi Indiast, Hiinast, Egiptusest, Pakistanist, Venemaalt, Soomest, Indoneesiast, Ukrainast, Austraaliast, Filipiinidelt, Saksamaalt. Ühe küsitletud õpetaja rühmas oli koguni seitse eri riikidest pärit last: neli Nigeeriast, üks Afganistanist, üks Indiast ja üks Ukrainast. Samuti üllatas meid lasteaiajuhtide loetelu keeltest, millega nad kokku on puutunud – sellesse loetellu kuulusid näiteks joruba, urdu, tagalogi ning hindu religiooni keeled.
Kõige aktuaalsem teema mujalt riigist tulnud lapse lasteaiarühmaga liitumisel on mõistagi keeleoskus, mis on oluline nii lapse kui ka tema vanematega suhtlemiseks. Nii õpetajad kui ka lasteaiajuhid kinnitasid, et keelebarjäär võib saada lasteaiaga kohanemisel olulisimaks takistuseks. Keeruline on aru saada, kui lapsel on mingi mure, mida ta väljendada ei oska. Samuti on raske rääkida vanematele lapse edusammudest või mõnest päeva jooksul tekkinud probleemist.
Üks õpetaja rääkis, et tema rühma tulnud kahe ja poole aastane võõrkeelne laps ei kohanenudki lasteaiaga. Laps ei olnud nõus õppima ega rääkima sõnagi eesti keelt ning õpetaja ei osanud kuidagi leida viisi temaga suhtlemiseks. Lapsel tekkis lasteaias käimise vastu suur tõrge ja ta läkski ära. Samas tõdesid mitu õpetajat, et lapsed on pigem kiired keeleõppijad ja saavad esmaseks suhtlemiseks vajalikud sõnad ruttu selgeks. Näiteks tuli Indoneesiast pärit laps lasteaeda detsembris ning esimesed kuud oli temaga suhelda üsna keeruline, kuid juba märtsis oskas ta eesti keeles öelda esimesi lühilauseid. Ka vanemad olid üllatunud, et laps hakkas nii kiiresti eesti keelest aru saama.
Õpetajate kogemuste põhjal saab öelda, et kohanemine läheb ladusamalt, kui õpetajal, lapsevanemal ja lapsel on vähemalt üks ühine keel, millest nad kasvõi veidi aru saavad. Samuti on palju abi teadmistest muukeelse lapse kodumaa kohta, mis toetavad lasteaia ja pere koostööd. Kui ühist keelt pole, tuleb olla leidlik ja loov: lastega suheldes on õpetajad kasutanud pildimaterjali, kehakeelt, vestluses vanematega ka Google Translate’i ja muude tehnoloogiavahendite abi.
Hea viis, kuidas oluline info lapsevanemani jõuab, on õpetajate arvates tähtsamate teadete edastamine vanematele e-kirja teel, mitte suulises vestluses. Sellisel juhul on vanemal võimalus info ära tõlkida kasvõi mõne tõlkeprogrammi abil ning sellega rahulikult tutvuda.
Teistmoodi kombed ja tavad
Üks lasteaiajuht mainis, et ta on pidanud olema välismaalt tulnud perele n-ö kohalikuks juhendajaks ning selgitama Eesti seadusi ning asjaajamise üksikasju. Ka üks õpetaja tõdes, et sattus Eestisse kolinud pere teejuhi rolli, selgitades neile, kuidas riigis ja lasteaias asjad käivad. Näiteks oli perel raske aru saada, et laps tuleb lasteaeda tuua kindlaks kellaajaks, mitte päeva jooksul teda tuua-viia, millal vanem soovib. Vanematele selgitati, et laste huvides on lasteaias kindel päevakava, sest muidu kannataksid õppetegevused ja muud plaanitud tegevused ning lapse saabumine suvalisel ajal tekitab palju ebamugavust.
Teisel õpetajal jällegi tuli perele tutvustada meie riietumistavasid – näiteks seda, et lapsel võiks õue minnes olla müts peas ning et meil on tavaks kanda aluspükse. Samuti et märja ja külma ilmaga ei ole lihtsalt kahe paari retuuside korraga jalga panemine parim lahendus ning ka teksapükstega on Eestis talvel õues keeruline hakkama saada. Veel tõid õpetajad erinevustena välja noa ja kahvliga söömise tava puudumise mujalt tulnud lastel ning vanemate hirmu metsa matkama mineku ees.
Samuti oli perede suhtumine haigustesse teistsugune kui meil. Näiteks ei pidanud vanemad nohu takistuseks lapse lasteaeda toomisel, vaid leidsid, et see on jahedas kliimas paratamatu. Õpetajal tuli öelda, et meil on lasteaias reegel, et haiged lapsed lasteaias ei käi.
Ühe lapse vanematele tuli üllatusena, et Eestis on kombeks lasta lapsel alguses lasteaiaga kohaneda: esimestel päevadel jätta ta lasteaeda vaid paariks tunniks, edasi lõunauneni ja lõpuks juba ka lõunaune ajaks. Pere otsustas lapse juba esimesel päeval terveks päevaks lasteaeda jätta. Õpetajal tuli juba paari tunni pärast vanematele helistada ja nad kohale kutsuda, sest laps ei kohanenud.
Harjumatu põhjamaine toit
Keerulisi olukordi on tulnud lasteaedades ette ka seoses toiduga. Mitu õpetajat tõi näiteid teiste maade laste toitumisharjumustest. Näiteks olid ühe lapse vanemad pannud talle lasteaeda lõunasöögiks kaasa riisi ning keeruline oli neid veenda, et ainult riis ei ole täisväärtuslik toit.
Ühe lasteaia juht rääkis loo, kuidas laps, kelle kodukultuur ei luba süüa sealiha, otsustas seda siiski teiste lastega koos teha. Tekkis küsimus, kuidas peaks käituma selles olukorras rühma õpetaja: kas selgitama lapsele, et talle on sealiha keelatud, või lubama tal seda siiski proovida? Kas ja kuidas teavitada sellest olukorrast vanemaid?
Ka mitme lapsevanema jaoks osutus murekohaks harjumatu põhjamaine toit. Vanemad tõid välja, et lasteaia menüü võiks olla mitmekesisem – lastele võiks pakkuda ka lihata toitu või siis lubada perel anda lapsele ise sobiv toit lasteaeda kaasa. Vanemad võrdlesid Eesti lasteaeda ka oma kodumaa lasteaiaga. Mitu neist tõid välja, et Eesti lasteaias saavad lapsed palju rohkem mängida ning õppimist on vähem, siin ei pea lapsed juba kaheaastaselt hakkama tähti ja kirjutamist õppima. Üllatuseks lapsevanematele oli meie lasteaedade tava magada lõunaund ning see, et lasteaiapäev on nii pikk.
Laste omavahelised suhted
Üldiselt kohanesid muukeelsed lapsed lasteaia ja rühmakaaslastega kiiresti ja hästi. Õpetajad tõid välja, et konfliktid tekkisid alguses kaaslastega suhtlemisel peamiselt seetõttu, et ei saadud üksteisest aru. Õpetajal tuli olla laste omavahelises suhtluses ja mängus tõlk ning vahelüli, kes aitas vahendada ka selliseid küsimusi nagu „Kas ma võin sinuga mängida?“ või „Mis mängu me mängime?“. Vahendaja roll oli antud olukorras ülioluline, muidu oli tüli kiire tekkima.
Üks õpetaja meenutas juhust, kus Eestis elav vene laps, kes rääkis ainult vene keelt, ning rühma tulnud laps, kes rääkis inglise keeles, said suurteks sõpradeks ja tahtsid omavahel suhelda. Õpetajal tuligi alguses tõlkida nende vestlust inglise keelest vene keelde ja vastupidi ning seejärel kõik veel eesti keeles üle korrata, et ka teised lapsed aru saaks. Mõne aja pärast said lapsed juba ise hakkama.
Õpetajatel oli tuua näiteid ka rühma tulnud lapse tõrjumisest. Näiteks oli eesti lapse jaoks keeruline võtta käest kinni tumeda nahavärviga lapsel või tekkis lastel küsimus, miks on ühe lapse nahk teistsugune kui neil. Siin oli abiks selgitustöö. Lastevahelised arusaamatused tegid murelikuks ka lapsevanemaid. Mitu ema tõi oma vastuses välja, et eesti lapsed ei olnud kohe alguses sõbralikud ega tahtnud nende lapsega eriti koos mängida, mistõttu lapsel oli raske sõpru leida. Samuti ootasid vanemad lasteaialt rohkem tagasisidet ja koosolekuid, et tekiksid paremad suhted ja grupikuuluvustunne ka lapsevanemate vahel.
Projekti tulemusena tõdesime, et ehkki võõrkeelsete laste erinev emakeel, kultuuritaust ja tavad võivad alguses põhjustada murekohti, on need ületatavad ning dramaatilisi probleeme kokkuvõtteks ei teki. Lasteaednikel oleks palju õppida eelkõige omavahelisest kogemuste vahetamisest ning näidetest, kuidas üht või teist asja on lahendatud. Kindlasti väärib antud teema laiemalt uurimist ja kajastamist.
Projekti käigus valmis ka animatsioon, mis on suunatud peredele, kelle laps Eestis lasteaiateed alustab.
Animatsiooniga saab tutvuda siin:
[…] Artikkel on leitav aadressil: https://opleht.ee/2020/06/appi-mu-ruhma-tuleb-laps-teiselt-mandrilt/ […]