Kuidas lugeda raamatut?

12. juuni 2020 Riho Paramonov kirjastaja - 3 kommentaari
Foto: Unsplash

Paljudest asjadest saab teha kiirversiooni (kiirtoit, kiirmood …), kuid lugemisest eeldatavasti mitte.

Poleks kunagi arvanud, et kirjutan niisuguse kummalise pealkirjaga essee lugemisest. Lugema õpetatakse koolis, vähemalt praegu veel, mind tõukas kirjutama hoopis üks seik filmiga.

Minu noor sugulane vaatas jõulude ajal Harry Potteri filmi. Kui küsisin talt hiljem, millest film rääkis, kõlas vastuseks: „Ma ei tea.“ Ka suunavad küsimused ei viinud soovitud teadmisele palju lähemale. Midagi sarnast, küll natuke teises vormis ja ennekõike täisealiste puhul, olen täheldanud seoses raamatutega.

Kujutame ette lugemishuvilist inimest, kes on äsja lõpetanud suurepärase mitmekihilise romaani. Ta teeb sellest väikese, üsnagi adekvaatse ja põneva kokkuvõtte ning väljendab mõningaid tundeid, mida tekst tekitas. Ta annab raamatule hinnangu, lähtudes küsimusest, kas meeldis või mitte. Mis jääb aga sageli puudu, on arutelu, kaevumine loosse, vajadus suhestada oma tõlgendus teiste tõlgendustega.

Palju näiteid sellest tendentsist leiab Facebookis grupist „Lugemise väljakutse“, kus enam kui 5000 liiget kirjutab oma lugemiskogemustest. Grupi kaudu saab küll suurepärase ülevaate sellest, mida loetakse ja hinnatakse ning mida üks või teine raamat endast kujutab, kuid harva tungivad need kogemused sügavamale pealispinnast – jääb mulje, et lugemine on justkui osa teatavast elustiilist (mille juurde kuuluvad lugemismängud ja -väljakutsed jms), kuid vahest mitte rohkem.

Nagu põld

Mulle tundub, et raamatu lugemine on vähemalt kaheosaline protsess. Esimene etapp kätkeb lugemist ennast ja loetu esmamõtestamist, teine aga süvaarutelu. Mida sügavam on tekst, seda olulisemaks arutelu muutub. Selleta jääb mõistmis- ja tunnetusprotsess paratamatult mõnevõrra puudulikuks või ühekülgseks. Võiks öelda, et lugemine on nagu põld, raamatud seeme ja arutelu vihm, mis võimaldab tõusta tõeliselt lopsakal ja toitval saagil.

Arutelu ei pea mõistma pelgalt vestlusena – selle alla kuulub ka süvenemine arvustustesse, uurimustesse, lugemisblogidesse, kommentaaridesse jne, kuid vabal mõttevahetusel on oma ületamatud eelised. Ühest küljest osutub lugejail võimalikuks peatuda enda jaoks kõige tähenduslikumatel momentidel, teisest küljest on võimalik välja jõuda ootamatute vaatenurkade, küsimuste ja teemapüstitusteni, mis ainult tekstidega piirdudes võiksid jääda kättesaamatuks.

Ise tunnen lugejana elavast arutelust kõige enam puudust: häid raamatuid on tohutult palju ning raske on leida inimest, kes on lugenud sama teost ning tahab selle üle ka arutleda.

Niisugused grupid nagu „Lugemise väljakutse“, mis koondab suurt arvu inimesi eri elualadelt ja teadmistega, näivad sobivat vägagi viljakate arutelude koduks. Miks nad seda siis pole? Võib-olla ei soosi internet mõttepause, aga pole põhjust arvata, et arvutiväline elu seda oluliselt rohkem soosiks. Puhuti tundub, et kvaliteedist pole kvantiteedile vastast.

Tean inimesi, kes vaatavad päeva jooksul kuni kolm filmi. Ei ole vähe ka neid, kes loevad aastas läbi sadu raamatuid, mõned pea sama palju, kui on aastas päevi. Muidugi, kõige tähtsam on, et loetakse, aga küsigem siiski: kas ahmides endasse võimalikult palju, ei jää täielik küllastumine teosest vaid abstraktseks ideeks, mis ühel päeval ei tuleta end enam meeldegi. On küll uhke tormata aistingute väljal edasi hiigeltempoga, kuid inimese vaimuilmast ei või saada läbikäiguhoov.

Vaja on aega

Kaheetapilise ehk sügava lugemisega on nagu kirjutamisega, mille puhul ettevalmistus ja häälestumine võttis kunagi rohkem aega kui kirjutamine ise (sellest räägib oma portreefilmis ülimalt ilusasti Marju Lepajõe). See tähendab, et sügavaks lugemiseks on alati vaja palju aega. Nii nagu vabas looduses kasvanud loom ei talu puuri, ei või terviklik lugemisprotsess taluda moodsa maailma kiiret rütmi. Paljudest asjadest saab teha kiirversiooni (kiirtoit, kiirmood …), kuid lugemisest eeldatavasti mitte.

Kuna aeg on see, mida ühe kiirem maailm inimestele kinkida ei taha, ähvardabki sügavat lugemist oht sattuda endisaegsuse nimekirja. Mõeldes sellele, et meie kultuur põhineb teadmistel, mõtisklustel, mõtestamisel ja tähendustamisel, näib selline väljavaade üpris lohutu.

Minu noor sugulane on eri meediumide vahendusel kuulnud, lugenud ja näinud päris palju lugusid, kuid ei ole omandanud oskust nende üle arutleda. See on ootuspärane, sest kui täisealised ei väärtusta arutelu, puudub põhjus, miks peaksid seda tegema lapsed.

Usutavasti on paljud meist lugenud mõnele lapsele ette raamatut. Tuletage neid ettelugemisi meelde. Mis juhtus, kui olite jõudnud lõppu? Soovisite head und ja läksite ära või saatsite lapse mängima? Parimal juhul võtsite kümmekond minutit koos mõelda, millest lugu õigupoolest rääkis. Kui iga jutt, film ja raamat lõpeb aruteluga, võib olla päris kindel, et laps leiab üles mõtisklemise rõõmu ja paneb tähele seda, millest oleks varem üle libisenud.

Lugemine on odavaim viis reisida ja reisimine on lõpmatult arendav, kuigi teatud mööndusega. Võib ju käia kõikides maailma riikides, viibides parimates kuurortides, hotellides ja muuseumides, kuid see ei ole siiski võrreldav kogemusega, mis tekib, elades kohapeal, rääkides inimestega nende oma keeles, süvenedes kohalikesse tekstidesse jne. Vaid nii muutub võõras riik ja rahvas lähedaseks, võib-olla isegi omaks.

Muidugi saab ka lugeda igat moodi. Eesmärk võib olla näiteks soov pääseda mõneks hetkeks pärismaailmast, kogeda midagi uut ja põnevat (dopamiini vallandumine), õppida tundma süžeed, leida mingit konkreetset teadmist (nii loevad teadlased), kasvada kokku maailmakultuuriga jne.

Väga palju sõltub haridusest, silmaringist, varasemast lugemusest, keskkonnast jne. Ühe jaoks avaldub tekstis kribu-krabu, teise jaoks rida maailmu, mis toidab vaimu aastaid. Olukorras, mil kirjutajaid on pea sama palju kui lugejaid, on raamatudki ülimalt erinevad. Francis Bacon on öelnud, et mõni raamat on maitsmiseks, mõni neelamiseks, aga väga vähe on neid, mida mäluda ja seedida.

Kahtlemata on seegi tõsi – pole erilist põhjust hakata analüüsima-mõtestama lihtsat kriminulli või naistekat. Aga laste puhul on asi teisiti. Isegi kõige lihtsakoelisem Marveli koomiksifilm annab piisavat materjali arutlemiseks, mõttenõtkuse treenimiseks, vaimuhorisondi laiendamiseks. Arutlus aitab luua korda mõtetes ja tunnetes ning esitada hästi palju küsimusi, mis ongi loovuse ja kultuuri alus. Sügav lugemine on lüli mis ühendab meid olnuga. Ja see on tähtis, sest vaid nii saame lähedaseks Platoni, Augustinuse ja Erasmusega, keda nii väga hindas Lepajõe, ning kasvame Euroopa kultuuri.

Arutelu olulisus

Võib-olla jäi minu küsimus noorele sugulasele vastuseta seepärast, et tal pole veel kirjanduse tunde. Ma ei tea, mida tehakse kirjanduse tundides nüüd, kuid minu kooliajal toetasid need vägagi arutleva lugemiskogemuse kujunemist või vähemalt teadlikkust sellest. Koolipõlves ei imponeerinud mulle eriti Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Ei mäleta, kas käsitlesime Bulgakovi šedöövrit tunnis, kuid hakkasin sellele vaatama teisiti, kui olin Ööülikoolis kuulanud Irina Belobrovtseva samateemalist loengut. Sain aru, et ma ei olnud küündinud raamatu tuuma lähedalegi.

Kooliajal oli „Meister ja Margarita“ väga populaarne, paljude lemmik. Ma ei tea, kas need, kellele raamat toona väga meeldis, on Belobrovtseva loengut kuulanud. Arvan, et kui mitte, võiks see pakkuda nii üllatust kui ka valgustust. Tahan selle näitega veel kord osutada arutelu (jällegi kõige laiemas tähenduses) olulisusele. Sügavate raamatute puhul on asjatundjate arvamus hindamatu, kuid kõige tähtsam on ikkagi arutelu ise. Laste ning nende raamatute puhul oleme kõik asjatundjad. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaksime jätma koosmõtlemise õpetaja õlgadele.

Marju Lepajõe portreefilm oli ühtlasi film Raamatutest. Olen püüdnud ette kujutada, mida võib kogeda ja tunda seda filmi vaadates näiteks abiturient või ka hulga vanem inimene, kes loeb aastas võib-olla paar raamatut. Kas nad mõistavad seda ülimalt sügavat ja ilusat filmi või liigitavad selle kohe eluvõõraks? Mulle tundub, et Raamatut saab armastada vaid siis, kui oled omandanud oskuse lugeda sügavalt, arutledes ja mõtiskledes. Ja seda oskust on vaja, kasvõi selleks, et saada aru eelmainitud filmist, tabada väärtust.


3 kommentaari teemale “Kuidas lugeda raamatut?”

  1. Margus Kangur ütleb:

    Tihti tunnen, et tahaks lugeda rohkem või üldse. Aastas suudan lugeda vb 6 raamatut nii kaanest kaaneni. Palju käib käest läbi – “aega ei ole” ütles Joosep Toots. Võta siis aega!

    Lugedes tunnen, et inspireeriv tekst viib mõtte rändama – see on hea tunne. Aga see nüüd ei tähenda, et raamat saab läbi võet´ – tihti kaob see teiste sarnastega pooleli olevateks. Võib ka vastupidist juhtuda.

  2. Mati Erik ütleb:

    Eesti keeles on küsimus – mida tegema? mitte tegema mida? Nüüd lugege pealkirja. Mingi võõrapärane lauseehitus on vallutanud meie emakeele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!