Ennastjuhtiv õppija – kui palju meil neid siis on?

Kevadise distantsõppe välkuuring näitas, et iseseisvalt õppimisega saab väga hästi või hästi hakkama üle poole õpilastest. Teiseks selgus, et lapsed omandavad ennastjuhtiva õppimise oskusi ka n-ö töö käigus.

Need tõsiasjad toodi välja Eesti haridusfoorumi tehtud välkuuringu arutelul, mis toimus 29. juunil Pühajärve koolis. Uuringu autorid tõdesid, et seega on uue haridusstrateegia suund individualiseeritud ja personaalsele õppele igati realistlik ja ennastjuhtiva õppimise oskus ei tohi jääda üheks tavaliseks pädevuseks muude pädevuste pikas reas, vaid sellest peab saama keskne pädevus. „Enesejuhtimise võimekus on õppijakeskse haridusmudeli nurgakivi,“ ütles professor Marju Lauristin.

Miks on ennastjuhtiva õppimise oskus nii tähtis? Nimelt selgus uuringust, et hea enesejuhtimise oskusega lapsed ei tajunud distantsõppe ajal stressi. Mõnedki muidu keskmised õpilased avastasid, et saavad enamiku asjadega ise hakkama, ja nende enesehinnang paranes märkimisväärselt. Teiste sõnadega: enesejuhtimise võimekus on otsene kooliheaolu looja. Kui tahame stressivaba kooli, siis peame arendama endaga toime tulevaid õpilasi.

Haridusfoorumi välkuuring kannab peakirja „Õpilaste, õpetajate ja lastevanemate toimetulek koroonakriisi aegses kaugõppes“ ning selle viisid läbi Eesti haridusfoorumi pikaaegsed juhtfiguurid Marju Lauristin, Krista Loogma, Maria Erss, Ene-Mall Vernik-Tuubel, Ene-Silvia Sarv ja Reet Laja. Uurimus viidi läbi veebiküsitlusena viimasel karantiininädalal (12.–18. mai) haridusfoorumi ja HTM-i koostööleppe alusel. Küsimustik levis peamiselt Facebooki kaudu. Nädala jooksul täitis küsimustiku 686 õppijat, 515 lapsevanemat ja 338 õpetajat. Uurimuse teksti saab lugeda aadressil haridusfoorum.ee.

Marju Lauristin märkis Pühajärve arutelul, et selle uuringu tulemusi ei saa käsitleda kui statistiliselt esinduslikke kõigi Eesti koolide, õpetajate, perede ja õppijate suhtes, vaid pigem kui katseprojekti, mis aitab täpsustada hüpoteese ja küsimusi järgnevateks põhjalikumateks uurimusteks. Samas oli vastajate hulk ja mitmekesisus piisavalt suur, et teha selle põhjal järeldusi ja anda praktilisi soovitusi.

On nelja sorti ennastjuhtivaid õppijaid

Esiteks näitas välkuuring, et iseseisvalt õppimine läheb õpilastel praegu veel üsna erinevalt. Marju Lauristin tõi Pühajärve arutelul välja neli põhilist õppija tüüpi, mis õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vastustest välja koorusid.

• Loov enesejuhtija. Selline õppija naudib iseseisvust.
• Raamides enesejuhtija. Temale on vaja raamid ette anda, sest ise ta neid endale luua ei suuda.
• N-ö lonkav enesejuhtija, kellel õpetaja või lapsevanem peab aeg-ajalt käest kinni hoidma, teda toetama
• Enesejuhtimise oskuseta õpilased, kellega tuleb iseseisvat õppimist õppida ja harjutada.

Eraldi tõi Lauristin uuringu põhjal välja õpilased, kes vihkavad kooli ja õpetajaid, kaasõpilasi ning isegi oma kodu ja vanemaid. Nendega on probleeme ka klassipõhises õppes ja distantsõppe ajal läksid sellised lapsed paljudes koolides lihtsalt kaduma. See on probleem, millega tuleb edaspidi tõsiselt tegelda.

Üldiselt läks enesejuhitud õppimine hästi

60% õpetajatest väitis, et enesejuhitud õppimine läks lastel väga hästi, hästi või niisamuti nagu tavaklassis õppimine, ning 11% märkis, et pärast mõningast harjutamist hakkas õpilastel hästi minema. 9% lastest sai hakkama tänu õpetajate suurtele pingutustele ja ainult 10% lastest ei saanud üldse hakkama.

Kõige positiivsema kogemuse said distantsõppest õpilased: õpetajatest hindas oma kogemust positiivseks 50%, lapsevanematest 60% ning õpilastest 65%.

Kuni 40-aastastel õpetajatel oli kõige raskem

Teatava üllatusena selgus, et optimistlik hinnang ennastjuhtivale õppele ei sõltu õpetaja vanusest: kuni 40-aastaste seas andis positiivse hinnangu ennastjuhtivale õppele 36% ja üle 60-aastaste õpetajate rühmas isegi 37%. Seega ei saa kuidagi öelda, et Eestis vanematel õpetajatel oleks negatiivsem hoiak ja vähem võimekust uudsete olukordadega toime tulla.

Märgata oli suurte linnakoolide mõnevõrra paremat ettevalmistatust, arvutitega varustatust ja toimetulekut. Siiski ei ole üldised proportsioonid maa- ja linnakoolide vahel drastiliselt erinevad. Suurte linnakoolide lastele meeldis distantsõpe rohkem, sest kodus õppides ei olnud neil suure kooli kära ja stressi. Seevastu vaikses maakoolis hindavad lapsed õpetajaga vahetut suhtlemist kõrgemalt.

Positiivsena tõi uuring välja, et paljud algklassiõpetajad märkasid oma väikeste õpilaste enesejuhtimise võime kiiret arengut.

Oli mõnevõrra ootuspärane, et ligi kolmandik vanematest õpetajatest kurtis liigsest arvutiga töötamisest tekkinud nägemisvaevuste ja peavalu üle. Samas aga üllatas see, et kuni 40-aastased õpetajaid kurtsid stressi, vaimse kurnatuse ja liikumisvaegusest tingitud füüsiliste hädade üle märksa rohkem kui staažikad õpetajad. Ühe põhjusena nimetati seda, et noorematel õpetajatel on väiksed lapsed, keda nad pidid distantsõppe ajal kodus lapsevanemana õpetama, ja see oli neile märkimisväärne lisakoormus. Marju Lauristin märkis, et noorte õpetajate kurnatus on valus probleem, millega peaksid õpetajate organisatsioonid tõsiselt tegelema.

„Ärge kiitke õpetajaid, kes olid distantsõppe ajal 24 tundi järjest õpilastele ja lapsevanematele kättesaadavad. See on vale. Õpetajal peab kindlasti vaba aega ka olema,“ rõhutas Maria Erss.

Loogem tingimusi ennastjuhtivate õppijate kujunemiseks!

Eesti haridusfoorumi välkuuringu autorid tõid Pühajärve arutelul välja ka mõningad soovitused koolidele ja haridusteadlastele. Mõned väljavõtted sealt.

• Osutada rohkem tähelepanu eneseregulatsiooni ja enesejuhtimise võimekuse arendamisele juba alates algklassidest.
• Kujundada koolides julgustav ja hirmuvaba õpikeskkond, kus õpilastel on julgem tunne iseseisvalt katsetada, et ajastutüüpiliste olukordadega toime tulla.
• Pakkuda teadlikult õppeülesandeid, mille lahendamisel arenevad lastel ka enesejuhtimise jaoks vajalikud metakognitiivsed oskused.
• Töötada välja diferentseeritud ülesannete kogud, nii et iseseisvalt saaksid õppida nii tugevad, keskmised kui ka nõrgemad õpilased.