Tark rahvas – realistlik rahvas

19. sept. 2020 Martin Pent õpetaja - 2 Kommentaari
Martin Pent.

Kui rahvusringhääling otsustas panna oma uuele haridusteemalisele lühisarjale nimeks „Maailma kõige targem rahvas“, siis kostis juba enne esimese saate eetrisse minekut siit ja sealt rahulolematuid hääli. On see nüüd mingi peen iroonia või mis? Või vahest hoopis häbitu ja labane eneseimetlus? Ent kui esimene episood ära nähtud, siis selgus, et pole kumbagi.

Sari osutus hoopis rõõmsaks ja ohutuks kogupereprogrammiks, kus sai veenduda nii intuitiivselt kui ka empiiriliselt kinnitatud õpipraktikate toimimises, kui viia neid läbi soodsas keskkonnas. Majanduslikult heal järjel Jõelähtme vallas asuv Neeme kool oma väikeste klasside ning innukate ja hästi kasvatatud õpilastega, kes koos vanematega eksperimentides osalesid, näis seda olevat.

Saates rõhutati korduvalt, kuidas kõik katsed tuginevad kõige värskematele teaduslikele teadmistele ning tõenduspõhistele uurimustele, mis saada on. Selle väite tõesuses ei kahtle ilmselt keegi, küll aga võib kriitiline vaataja viidata asjaolule, et õppimisteaduses ongi kõik uus lihtsalt ammu unustatud (või ka mitte unustatud ja kogu aeg käibel olnud) vana.

Mis puudutab sõnade meeldejätmisesse (esimene katse), siis kirjeldas Hermann Ebinghaus iseenda peal tehtud eksperimentides unustamise seaduspärasusi juba 19. sajandil. Teaduslooliselt tunneme neid mälukõveratena. Kanada eestlane Endel Tulving on mälu uurimisele pühendanud kogu oma täiskasvanuelu alates 20. sajandi keskpaigast, sõnastades ära sisuliselt kõik, mis inimmälu kohta üldse parajasti teada on.

See taustateadmine ei väära muidugi praktilist näpunäidet, mida eksperiment oli mõeldud esitama ja mida see ka edukalt tegi – loogilisi assotsiatsioone luues kinnistuvad infoühikud mälus paremini. Ent tõsi on ka see, et harva kohtab päriselus sääraseid piirjuhte, kus kümnel sõnal ongi niivõrd ilmne ja hea seaduspära, millest kinni haarata. Viitasin nähtud episoodile juba järgmisel hommikul koolitunnis, kui jutuks olid taksonoomia põhiühikud bioloogias. Järjestus „riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik“ on ju pisut sarnane katses tooduga. Kui selles nimistus ka mingi loogika on, siis kaugeltki mitte üheselt mõistetav ja formuleerub iga õppija enda peas iseseisvalt. Saab anda vaid soovituse otsida seaduspära, isegi kui seaduspära tegelikkuses puudub. Nii jääbki sageli järele vaid tuupimise rakendamine, mis saates küll ühemõtteliselt hukka mõisteti, kuid mida näiteks Lauri Leesi häbenemata oma lemmikõppimisviisiks nimetas. Ja saavad temagi kooli kasvandikud elus kenasti hakkama.

Eksperiment motivatsiooniga oli samuti meeleolukas ning andis vististi täpselt selle tulemuse, mida oleks tahtnud näha. Ent ilmselt ei vaidle ka saate tegijad, et üldistada nähtud katse järeldusi tervele (kooli)elule kogu selle kirjususes ei ole lihtsalt õige. Kahtlemata on oma aeg ja koht selleks, et leida amüsantsetest anagrammidest tuntud raamatukangelasi. Aga siis on veel ka kompleksprobleemid, integraalid, vene keele grammatika, kirjandusteose analüüs, teoreemide tõestused, Cooperi testi sooritamine, poliitilise kaardi õppimine. Ning samamoodi on ka stress, on tähtajad ja on konkurents – kõhkluste korral tasub mõelda kasvõi tööle kandideerimise peale.

Keegi ei vaidle, et noores eas õpilastel peab jaguma siirast õppimis- ja avastamisrõõmu nii palju kui võimalik. Seda illustreeris saade väga kenasti. Ainus oht seisnebki selles, et koolikaugetele vaatajatele võib jääda mulje: nii lobedalt asjad aina käivadki. See on aga ohtlik reaalsuse moonutamine.

Tahes või tahtmata ei saa lahti tundest, kuidas muidu niivõrd meeleolukat saadet vaadati paljudes kodudes vägagi vastakate tunnetega. Küllap leidis mõni lapsevanem nüüd, et kuna tema lapse klassis ei näi asjad kaugeltki nii lõbusalt laabuvat, ju siis tegelevad õpetajad seal mingisuguste mõttetustega. Ja vastukaaluks krigistas nii mõnigi õpetaja teleka ees hambaid, kujutledes rünnakulaviini enda pihta – miks tema oma kolmekümnepealises, mitme kodukeele ning tava- ja HEV-õpilastega klassis ometi normaalselt ei õpeta. Sest kus on see rõõm ja õpitahe, kus on see silmade sära? Telekas ju oli.

Igaks juhuks, vältimaks ebasoovitavaid kaasmõjusid, on soovituslik selle saate kõrvale manustada ka ERR-i järelvaatamisest saatesarja nimega „Üheksandikud“. Kasvõi profülaktikaks.


2 arvamust teemale “Tark rahvas – realistlik rahvas”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Noor KOLLEEG,
    suurepärane pealkiri on Teie artiklil! Kuid 80-le läheneva vanamehena, kes üle 55 aasta Eesti kooli “erinevates majades” töötanud (ja 25 aastat SÜSTEMAATILISELT teaduskirjandust lugenud), näen probleemis DETAILE, kus vanakurat peidus… Loodan, et saan ajakirjanduse kaudu lähemal ajal neil peatuda (kui läheb õnneks, et avaldatakse).

    Sain ka eile teada, et Eestis lõpetati ligi 60 aastat tagasi väärika Aleksander ELANGO algatusel loodud õpetajate uurimistöö kursuste ja uurimisinstituudi (ÜPUI) tegevus. Tark rahvas nii ei teeks… Seepärast kuulutasingi eilse päeva õpetajate-uurijate ringis LEINAPÄEVAKS…

  2. […] Meie õpetaja kõrvalpilk ETV saatele “Maailma kõige targem rahvas“. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!