Väikekoolid tuleb rünnaku alt päästa

25. sept. 2020 Lauri Läänemets riigikogu liige, SDE aseesimees - 3 kommentaari
Lauri Läänemets.

Eesti väikekool on sattunud rünnaku alla. Vaid nii saab tõlgendada septembri alguses Maalehes ja Õpetajate Lehes ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi seisukohti, mille keskmes on raha, efektiivsus ja optimeerimine, kuid mitte hea haridus.

Just väikeste koolide eripäraks on see, mida me hariduses igatseme: õpetajal on aega kõigi jaoks ja iga laps saab piisavalt tähelepanu. Just õppijakesksest lähenemisest peaks saama meie haridusstrateegia kese, mida aga suured klassid ja pikad vahemaad kooli ning kodu vahel kuidagi ei toeta. Ministeerium tahab majandusliku tõhususe saavutada õpilaste koolistressi ja õpetajate töötingimuste arvel.

Väike võiks tähendada avatust, valmisolekut katsetada ja võimalusi kiireteks muutusteks. Mina soovitan väikestes maakoolides viia ellu haridusuuendusi, neist õppida ja seejärel rakendada suurtes koolides. Tallinnas, Tartus ja mujalgi hindavad paljud lapsevanemad väikeseid erakoole kõrgelt – nad maksavad õppemaksu, et nende lapsed saaksid õppida toetavas ja rahulikus keskkonnas, kus arvestatakse õpilaste vajadustega.

Riigi majandusareng, jõukus ja innovatsioon ning seeläbi ka inimeste heaolu ja vabadus sõltuvad haridusest. Heal tasemel hariduse kindlustab hea ning motiveeritud õpetaja. Üks argumente, millega põhjendatakse väikekoolide sulgemist, mille tulemusel kaotab osa õpetajaid töö, on see, et „vabanev“ palgaraha võimaldab maksta ülejäänud õpetajatele suuremat töötasu.

Kahjuks teeb õpetajate palgaraha arvutamise koefitsient liiga paljudele omavalitsustele, kus on mitmeid väiksemaid koole. Kohalikud otsused sõltuvad seega suurel määral riigi valikutest. Ja nii tulebki paraku tõdeda, et Eesti ametlik hariduspoliitika on sundida riikliku rahastuse kaudu koole sulgema.

Efektiivsuse tagaajamises puudub aga nii inimlik kui hariduslik mõõde. Mida rohkem tuleb koolidesse majandusliku tõhususe ja optimeerimise vaim, seda enam mõtestatakse seal protsesse raha vaatepunktist. Hariduses ei ole aga õige öelda, kas 3000 või 5000 eurot õpilase kohta aastas on palju või vähe. Kui kogukond peab oluliseks, et mõnes klassis õpetab lapsi kaks õpetajat, siis paistab see Exceli tabelis suure kuluna.

Aga hariduse sisulises mõttes ja ka laste parema tuleviku nimel võib see olla kõige mõistlikum samm üldse. Kui palju ja kuidas koole rahastada, peab olema iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Siin tasub üle korrata vana tõde, et odavam on anda õng kui hiljem kala.

Suve hakul avaldatud Eesti inimarengu aruanne tõdeb, et koolide kadumine mõjutab otseselt ääremaastumist, aidates kaasa väikeste kohtade ja kogukondade hääbumisele.

Haridus- ja teadusministeeriumi väikekoolide sulgemise suunised on ilmekas näide, kuidas valitsusel tegelikult regionaalpoliitika puudub. Hariduslikud juhtnöörid tõukavad Eesti piirkondi ääremaastumise suunas, ja seda hoolimata sellest, et nii regionaalminister kui haridusminister kuuluvad mõlemad ühte erakonda.

Kooli sulgemisest või kooliastmete vähendamisest kaotab terve kogukond. Majandusgeograaf Garri Raagma on tabavalt viidanud, et ilmselgelt ei osata arvesse võtta kooli sulgemisega kaasnevaid mõjusid. Last iga päev kooli sõidutav lapsevanem veedab olulise osa vabast ajast autoroolis, mistõttu panustab ta vähem aega kohalikus elus kaasalöömisele, ettevõtluses väärtuste loomisele või siis oma perele. Põhjalikult analüüsimata kõrvalmõjusid, mis ääremaastumist soodustavad, leiab küllalt.

Eesti hariduspraktika sisaldab samas häid näiteid, kuidas väikekoolides on õpetajate töö ning hariduse andmine ümber korraldatud. Koolist saab teha kogukonna kompetentsikeskuse ja arengumootori, kohaliku elu tõelise tugipunkti.

Suures plaanis pole haridus kulu, vaid investeering, mis pikemas vaates toob alati tulu. Kui riik maksaks ausalt õpetajate palgaraha, siis ei tekiks omavalitsuste eelarvesse tühimikke ja väheneks väiksemate koolide kinnipanemise sund. Meie hariduselu, kohalike kogukondade ja ka Eesti tuleviku heaks oleks parem see, kui haridusministeerium jagaks sulgemise jutu asemel näpunäiteid, kuidas teha pisikesest koolist kohalik ime.


3 kommentaari teemale “Väikekoolid tuleb rünnaku alt päästa”

  1. Valdar Parve ütleb:

    “Tallinnas, Tartus ja mujalgi hindavad paljud lapsevanemad väikeseid erakoole kõrgelt – nad maksavad õppemaksu, et nende lapsed saaksid õppida toetavas ja rahulikus keskkonnas, kus arvestatakse õpilaste vajadustega.”
    Peatun ainult ühel väitel. (Selle artikli kõik väited on siin-seal ammu kuuldud-loetud.)
    On õige, et hindavad, eriti keskkonda, muidu nad tasulist kooli ei valiks! Kuid pole õige silmi sulgeda ka pahupoole ees. Meie erakoolide tase on kaugel ammusest ajast hea nime ja mainega koolide tasemest. Koolidest, mille taseme kindlustab ühtlaselt helge peaga õpilaskond ja sellega kongeniaalne õpetaja. (Kes see ikka saeb oksa, millel ise istub… Pingestad õppeprotsessi ja kaotad rahamaksjad. Õpetaja enesetsensuur nõrku õpilasi mitte ärevile ajada, hakkab tööle.)

  2. Vello Kukk ütleb:

    Kordan, juba rohkem, kui 10. korda: koolide sulgemine on riigi allakäigu markantseim tunnus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!