Üldhariduse kättesaadavus on ohus

20. nov. 2020 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar

Arvestades, et õpetajate nooremates vanuserühmades pole juurdekasv olnud piisav, ei ole tulevikus lihtne leida pensionile jääjate asemele uusi õpetajaid.

Riigikontrolli värske raport osutas kurvale asjaolule, et hariduses täitmata töökohtade arv kasvab ja inimesi, kes võiksid neid täita, ei paista kusagilt – seega tuleb meil reaalsusega kohaneda, mitte tegelda enesepettusega.

„Avalike teenuste pakkumine ääremaal vajab ümberkorraldusi, ja seda raha, kuid ennekõike inimeste puuduse tõttu,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm aruande põhijäreldusi.

Pedagoogikateadlane, Tallinna ülikooli õppeprorektor ja rektori kohusetäitja Priit Reiska arvates oleks üks lahendus õpetajapuuduse leevendamiseks kaasata osaajaga õpetajaid. Õpetajakutset omandavate või ümberõppes osalevate õpetajate tunnikoormust tuleks tema selgitusel vähendada koos palga säilitamisega nii, et üks päev nädalas on vaba õppimiseks.

Väljavõtteid üldharidust puudutavast osast

Haridussüsteemi tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse alus on, et kõikidesse koolidesse jaguks vajalikul hulgal kompetentseid õpetajaid. Samas on teada probleem, et peatselt pensioniikka jõudvaid pedagooge on palju, noori lisandub liiga vähe ning Eesti mitmes piirkonnas on raske leida nõutava kvalifikatsiooniga õpetajaid.

Rohkem kui kolmandik õpetajatest jõuab kümne aasta pärast pensioniikka või on pensionieas juba praegu. Õpetajate keskmine vanus on viimase kümne aastaga suurenenud 1,6 aastat. Õpetajaid vanuses 60 aastat ja enam on viiendik ning pooled kõigist õpetajatest on 50-aastased ja vanemad. Samas on alla 30-aastaste õpetajate osakaal viimase kümne aasta jooksul püsinud alla kümnendiku.

Tulevikus on keerukas leida pensionile siirduvate õpetajate asemele uusi. Mõne aine õpetajatest on juba praegu suur puudus. Üks selline valdkond on matemaatika ja loodusteadused. 2019. aastal oli juba pea iga viies füüsika- ning iga kuues keemia- ja geograafiaõpetaja pensionieas.

Kui kümne aasta jooksul noori varasemast oluliselt rohkem peale ei tule ning väärikas eas kogenud õpetajad peavad jätkama, siis oleks õpetajatest pensionieas 36% ning veel viis aastat hiljem juba pooled.

Tartu ja Harju maakonnas on noori õpetajaid kõige rohkem: üle 10%. Need on ka peamised maakonnad, kuhu viimase kümne aasta jooksul on ametikohti juurde tulnud ja kus on õpilaste arv kasvanud.

Õpetajate vajadust lähitulevikus mõjutavad muutused õpilaste arvus ning koolivõrgu ümberkorraldused. Koos demograafiliste trendidega avaldavad õpetajate järelkasvu vajadusele mõju ka koolivõrgu ümberkorraldused. Laste arv on viimase kümne aasta jooksul paljudes Eesti maakondades oluliselt vähenenud, koolide arv aga kahanenud tagasihoidlikumalt. Niisiis peaks tulevikus koolivõrgu reformide tulemusel muutuma haridusvõrk piirkondades, kus õpilasi on varasemast vähem.

Õpetajaid on puudu, ent paljud õpetajad töötavad osakoormusega. Üldhariduskoolide õpetajate keskmine koormus oli 2019. aastal 0,83. See näitaja on püsinud samaväärsel tasemel viimased kümme aastat. Kuigi õpetajate puudus on akuutne, töötab 42% Eesti õpetajatest osakoormusega. Õpetajate koormus erineb märgatavalt sõltuvalt kooli suurusest ja asukohast: väikestes koolides ja maapiirkonnas on see selgelt väiksem. Täiskoormusega saavad õpetajad töötada suuremates keskustes, kus on piisavalt õpilasi ja koolivõrk õpilaste arvu arvestades optimaalne.

Viimase kümne aasta jooksul on õpetajate palk märkimisväärselt tõusnud, möödudes Eesti keskmisest. Et toetada kvalifitseeritud õpetajate juurdekasvu ja muuta õpetajaamet atraktiivsemaks, käivitati 2008/2009. õppeaasta algusest õpetajate lähtetoetuse meede. Lähtetoetust said varem taotleda õpetajad, kes lisaks toetuse muudele nõuetele alustasid pärast õpingute lõpetamist tööd väljaspool Tallinna ja Tartut.

01.02.2018 laiendati toetuse sihtrühma: lisaks üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpetajatele on toetust oodatud taotlema ka tugispetsialistid (logopeed, eripedagoog, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Alates 01.02.2018 saavad seda taotleda ka õpetajad, kes asuvad tööle Tallinnas või Tartus. Lähtetoetuse saajatest on enamik asunud tööle Harju (37%) ja Tartu (14%) maakonnas. Selle meetme esialgne idee oli suunata oma tööd alustavaid õpetajaid töötama väljapoole Tallinna ja Tartut. Samas on teada, et alustavad õpetajad eelistavad töötada suuremates koolides ja sellistes piirkondades, kus on rohkem lapsi.

Harju ja Tartu maakonnas kasvab ka noori õpetajaid peale oluliselt rohkem kui Eesti teistes maakondades. Seega ei ole meede motiveerinud olulisel määral minema õpetajaid nendest maakondadest mujale tööle.

Õpetajate järelkasv ei ole olnud piisav, probleemi võimendab ametist lahkumine peatselt pärast ametisse asumist. Õpetajate olemasolu mõjutab olulisel määral see, kui palju koolitatakse uusi pedagooge ja kui paljud õpetajaks õppinud tööle asuvad. Õpetaja elukutse on viimastel aastatel muutunud natuke populaarsemaks, aineõpetajaks õppijate arv on viimasel paaril aastal kasvanud.

Õpetajakoolituse lõpetanute puhul on oluline, kui paljud neist pärast magistrikraadi omandamist õpetajana tööle asuvad. Õpetajakoolituse üliõpilastest kolmandik töötab juba õpingute ajal õpetajana. Lõpetamisele järgneval aastal töötab üldhariduskoolides keskmiselt 53% aineõpetaja ja 75% klassiõpetaja eriala lõpetanutest.

Lõpetanute seas tööle jäänute osatähtsus on seega aja jooksul oluliselt kasvanud. Aineõpetajate seas on see siiski märksa väiksem võrreldes klassiõpetajatega. Haridusvaldkonna tööjõu vajadust hinnanud uuringu raportis on toodudki välja, et just aineõpetajatest on suurem puudus. Seega on kuue vaatlusaluse aasta jooksul mõnevõrra kasvanud õpetajana tööle jäänute osakaal, aineõpetajate seas on ametis püsijaid endiselt vähem kui klassiõpetajate seas.

Õpetajaametis tööle asunud õpetaja oli 2019/2020. õppeaastal keskmiselt 35-aastane. Seega ei pruugi õpetajaamet olla paljude esimene karjäärivalik, vaid elukutse, mille juurde jõutakse hiljem. Õpetajaametisse otsitakse uusi inimesi ka koostöös vabaühendustega ning õpetajaks varem õppinute tagasipöördumist oma ameti juurde soodustatakse mitmesuguste programmide kaudu. Näiteks SA Noored Kooli on 14 aastaga toonud Eesti haridussüsteemi 250 uut inimest.

Osa õppeainete õpetajate puudus seab ohtu heal tasemel hariduse kättesaadavuse.

Aastatel 2010–2019 on Eestis õpetajate ja õpilaste arv kasvanud viimasel seitsmel aastal, ametikohtade arv aga viimasel viiel aastal. Seejuures on nii õpilaste arv kui ka ametikohtade arv suurenenud Harju ja Tartu maakonnas. Teistes maakondades on õpilaste arv oluliselt kahanenud, kuid õpetajate ja õpetaja ametikohtade arv on vähenenud aeglasemalt.

Viiendik praegustest õpetajatest on juba 60-aastased või vanemad. Järgmise kümne aasta jooksul võib juba kolmandik praegusest õpetajaskonnast pensionile jääda.

Probleemi võimendab asjaolu, et suuremad laste põlvkonnad jõuavad lähima kümne aasta jooksul kolmandasse kooliastmesse ja gümnaasiumi, kus just matemaatika ja loodusainete osakaal on suurem.

Õpetajakoolituse populaarsus on viimastel aastatel veidi suurenenud, aga sellest hoolimata on viiendal tööaastal üldhariduskoolis alles vaid natuke rohkem kui pooled kooli tööle asunud õpetajatest. Seega loobub suur osa õpetajatööst, muu hulgas ka põhjusel, et ühiskonna nõudmised õpetajatele on kõrged, töö stressirohke ja töökeskkond ei paku piisavalt tuge.

Riigikontrolli aastaaruannet refereeris Heiki Raudla


Mõttekoja Praxis analüütik Sandra Haugas: „Kui tahame olukorda parandada, tuleb tõele näkku vaadata“

Sandra Haugas.

Riigikontrolli aruanne ei toonud välja midagi väga uut. Et need probleemid, sh kvaliteetse hariduse jätkusuutmatus, Eestis eksisteerivad, oli teada ammu. Ehkki riigikontrolli välja toodu oli teada ammu ja probleemi on püütud ka leevendada ammu, võib riigikontrolli sõnum just probleemi kriitilisuse rõhutamise ja laiema avalikkuse informeerimise tulemusel siiski anda tõuke nii riigile kui KOV-idele senisest mõjusamate lahenduste otsimiseks.

Näiteks hariduse osas on Eestis jäänud kõlama pigem see, kui hea meie olukord on, sest isegi PISA testid näitavad, et meie (põhi)haridus on üks maailma parimaid.

Riigikontrolör tõi siinkohal välja olulise sõnumi: kui tahame olukorda parandada, on vaja tõele näkku vaadata ja rääkida olukorrast ilustamata, nt hariduse puhul mitte ainult sellest, kui head on meie PISA tulemused, vaid ka sellest, et praeguste suundumuste jätkudes me PISA edetabeli tipus ilmselt kaua ei püsi.

Senised poliitikad

Hariduse valdkonnas on kvaliteetse hariduse võrdse pakkumise jätkusuutmatuse probleemi püütud leevendada kaht tüüpi poliitikatega: uute õpetajate ametisse meelitamise ning koolivõrgu kokkutõmbamise reformiga. Kui esimesega on tegelenud ennekõike riik, siis teise puhul on oluline roll olnud ka KOV-idel. Nagu praeguseks teame, saaks mõlemas poliitikas olla edukam.

Uute õpetajate ametisse meelitamise puhul on oluline nii palk kui töökorraldusega seotu. Palka tuleks tõsta vähemalt sellises ulatuses, nagu seda lubati Eesti elukestva õppe strateegias, st võrdseks Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga ehk 120%-ni Eesti keskmisest palgast, mitte 112%-ni Eesti keskmisest palgast, nagu on õpetajate keskmine palk praegu. Töökorralduse puhul on oluline õpetajate n-ö asjaajamisega seotud (bürokraatlike) tööülesannete vähendamine ning alustavate õpetajate toetamine mõjusate mentorlusprogrammide abil.

Koolivõrgu reformi ellurakendamise puhul on olnud kitsaskohti nii riigi kui KOV-ide poolelt, ehkki on ka väga häid näiteid. Riik saanuks reformivajadust KOV-idele paremini selgitada, KOV-e sisulisemalt kaasata ja püüda leida kontekstispetsiifilisi lahendusi. Just seda, et reformi rakendati n-ö ülalt alla, ühetaoliselt ja KOV-ide spetsiifilisi vajadusi mitte kõige paremini arvesse võttes, on KOV-ide juhid kriitikana riigi suunal välja toonud.

KOV-ide puhul on aga esinenud olukordi, kus gümnaasiumide sulgemata jätmise otsuseid tehes ei ole lähtutud mitte laiematest kohaliku ega riigi tasandi hariduspoliitilistest eesmärkidest, vaid kitsamatest võimul püsimise motiividest (nt kooli alles jäämine kui valimislubadus). Seega on nii riigil kui KOV-idel, millest õppida, et edaspidi saaks koolivõrgu korrastamisega tegeleda kvaliteetsemalt.

Samas tuleb tunnistada, et koolivõrgu vähene efektiivsus ongi keeruliselt leevendatav ehk nn nurjatud probleem: püüdes probleemi lahendada (nt sulgeda ebaefektiivselt toimivad koolid), võivad tekkida uued probleemid (nt keerukus koolitranspordi korraldamisel, võimalik sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemine (sest ühe pere jaoks on laste kodust kaugele kooli saatmine keerulisem kui teise jaoks), töötuse kasv maapiirkonnas ja maapiirkonna süvenev ääremaastumine).

Sellele, et koolivõrgu kokkutõmbamine võib tuua kaasa uusi probleeme, on murekohana tähelepanu juhtinud ka KOV-ide juhid. See ongi üks kohti, kus riik saaks KOV-idele appi tulla, aidates näiteks koolitransporti korraldada, aga selliste kontekstispetsiifiliste lahendusteni jõudmine eeldab asjaosaliste koostööd, KOV-ide sisulist kaasamist.

Alleshoidmise põhjused

On mitmeid põhjuseid, miks KOV-id koole proportsionaalselt laste arvu vähenemisega kahandanud ei ole. Peamised põhjused võib jagada nelja kategooriasse: majanduslikud, sotsiaalsed, emotsionaalsed ja poliitilised.

Majanduslikud põhjused on seotud koolide sulgemisega seotud lisakulutustega. Kooli sulgemine küll vabastab raha, aga samas suurenevad kulutused transpordile, mida on vaja võimaldada nendele lastele, kes kooli sulgemise järel peavad hakkama kodust kaugel koolis käima. Teatud mõttes majanduslik põhjus on ka võimalik noorte perede vähenev huvi KOV-is elada / sinna elama asuda, sest KOV-is puudub kodulähedane kool kui noorte perede jaoks üks oluline koduvaliku kriteerium.

Sotsiaalsed põhjused on seotud koolide kogukondliku rolliga leevendada perede sotsiaalseid probleeme, nt pakkudes lastele tuge, mida nad ei pruugi kodust saada.

Emotsionaalsed põhjused seonduvad traditsioonidega – näiteks kooli väärikas ajalugu või esivanemate õppimine selles koolis võib seletada asjaolu, miks mõnikord kooli sulgemisele vastu seistakse.

Poliitilised põhjused on seotud valimislubadustega. Kui kohalikud poliitikud on kogukonnale lubanud, et kool jääb alles, on sellest lubadusest keeruline taganeda.

Emotsionaalsete ja poliitiliste põhjuste puhul on edasiviivaid lahendusteid leida keeruline.

Tahtmine ja lahkumine

Eesti tööturg ei ole suur ja nagu tõdeti ka riigikontrolli aruandes, käib eri valdkondade puhul konkurents paljuski samade inimeste peale, st tehakse jõupingutusi, et kvalifitseeritud inimesi õpetajaametisse meelitada, aga samal ajal võivad samu inimesi meelitada ka teiste valdkondade tööandjad. Ja nagu on teada, palgaeelist õpetajaametis ei ole: õpetajate keskmine palk ületab küll Eesti keskmist (112% Eesti keskmisest palgast), kuid jääb alla Eesti kõrgharidusega töötaja keskmisele (120% Eesti keskmisest).

Õpetajaks õppimine on viimastel aastatel muutunud küll populaarsemaks, kuid ometi arvestatav osa hariduse omandanutest õpetajana tööle ei asu. Lisaks on teada seegi, et õpetajaametis alustanute seas on peaaegu kolmandik neid, kes juba esimesel töötamise aastal koolist lahkuvad.

Seega on huvi õpetajaameti vastu küll kasvanud, kuid kuivõrd sellel positsioonil ka tegelikult töötada tahetakse ja suudetakse, on omaette küsimus. Uuringud on näidanud sedagi, et palk ei ole sugugi ainus või peamine alustavaid õpetajaid heidutav tegur. Pahatihti on nendeks hoopis suur töökoormus, kooli ebapiisav tugi jmt. Seega, võttes arvesse nii palka kui töökorraldust, ei ole selles, et noored kõrgharitud spetsialistid lõpuks õpetajaametist erineva karjäärivaliku kasuks otsustavad, midagi väga üllatavat.


Priit Reiska. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees/ Scanpix

Priit Reiska: „Ülekoormatud õpetaja ei loo sellest ametist positiivset kuvandit“

Pedagoogikateadlane, Tallinna ülikooli õppeprorektor ja rektori kohusetäitja Priit Reiska arvates oleks üks lahendus õpetajapuuduse leevendamiseks kaasata osaajaga õpetajaid. Õpetajakutset omandavate või ümberõppes osalevate õpetajate tunnikoormust tuleks tema selgitusel vähendada koos palga säilitamisega nii, et üks päev nädalas on vaba õppimiseks.

Mitmes Eesti piirkonnas on raske leida nõutava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Millist lahendust teie näete?

Tuleb muuta põhimõtet, et õpetajaametisse sisenemine on suhteliselt suletud. Muuta tuleb arusaama, et õpetajaks õppimise aeg on viis aastat ülikoolis. Arvestada tuleb tõsiasjaga, et noored soovivad valida töökeskkonna, mis on inspireeriv, koostöine ja pakub paindlikku tööaega. Siia kuuluvad mitmesugused töövormid, paindlikud projektipõhised tööd, osaajaga töö ja tasakaalu otsimine töö- ja eraelu vahel.

Kindlasti on abiks programmid õppimis- ja õpetamisteadmiste täiendamiseks ja kutse taotlemiseks mõnes valdkonnas juba magistritaseme hariduse omandanud ja osalise koormusega töötavatele spetsialistidele.

Õpetajakutset omandavate või ümberõppes osalevate õpetajate tunnikoormust tuleks vähendada koos palga säilitamisega nii, et üks päev nädalas on vaba õppimiseks. Koolile tagataks sel juhul lisaraha ajutise asendusõpetaja tundide tasustamiseks.

Miks loobub suur osa õpetajatest õpetajatööst?

Ootused ja nõudmised kasvavad pidevalt. Praegu oodatakse, et õpetaja individualiseerib õpet, tuleb toime õppijate erivajadustega, lõimib aineid koos teiste õpetajatega, rakendab kujundavat hindamist, peab vanematega arenguvestlusi. Varasemad ootused ja ülesanded pole vähenenud, ressursid on aga jäänud samaks.

Töötasu ei ole seotud erialaste pädevuste või töö kvaliteediga. Õpetaja kutsestandardis määratletud pädevused ja kutsetasemed ei ole leidnud nende professionaalsuse hindamisel ja karjääriteede kujundamisel rakendamist. Samuti on väike spetsialiseerumise võimalus.

Milline on teie hinnang riigi senistele meetmetele õpetajate järelkasvu tagamiseks?

Analoogselt IT-akadeemiaga tuleks luua „Õpetaja akadeemia“ programm, mis aitaks kuhjunud probleeme süsteemselt lahendada. See peaks toetama nt koolis töötavaid ja kvalifikatsiooni mitteomavaid õpetajaid: aitaks neil saada ühe päeva nädalas vabaks, et ülikoolis õppida; ülikoolides sisse viia paindliku õpetajakoolituse; tähendaks didaktikauuringuid jne.

Palk ei ole õpetajatel esikohal, hoopis soov vähendada normkoormust, klasside suurust ning saada rohkem tuge iga õppija ning eriti erivajadustega õppijate õppimise toetamisel.

Ikka puudub süsteemne lähenemine õpetaja arengu ja õppimise toetamiseks, sest viis aastat õpetajakoolitust ei taga kõiki järgneva 35 või enam aasta jooksul õpetajatöös vaja minevaid pädevusi.

Mil määral saab õpetajaid arvutitega asendada?

Õpetajat ei saa arvutiga asendada. Õpetaja oli, on ja jääb õpilase arengu peamiseks toetajaks. Õpetaja saab ja peab õppetöös kasutama ka mitmesuguseid digivõimalusi, kuid see saab ainult osaliselt toetada õppeprotsessi.

Küsitles Heiki Raudla


Ulla Ilisson. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Ulla Ilisson: „Kool peab olema ka atraktiivne töökeskkond“

Haridus- ja noorteameti peadirektori Ulla Ilissoni arvates on vähe kasu õpetajaameti atraktiivsuse tõstmisse panustamisest, kui uusi või ka juba olemasolevaid õpetajaid vähe märgatakse ja toetatakse, neil puuduvad võimalused professionaalseks arenguks või koostööks.

Riik on õpetajate järelkasvu tagamiseks kasutanud mitmesuguseid abinõusid. Miks on senised meetmed olnud ebapiisavad?

Kasutusel olevate meetmete mõju on sageli pikaajaline ning kiireid lahendusi selleks, et tagada jätkusuutlikult igas Eestimaa nurgas hariduse kõrge kvaliteet ja professionaalsed õpetajad, pole seni leitud. Küsimus on väga kompleksne.

Konkurss õpetajakoolituse õppekohtadele on viimasel paaril aastal kasvanud, mis on äärmiselt positiivne. Ülikoolid on ümber kujundanud oma õppekavad, et nende sisu ja kvaliteet vastaks enam sellele, mida ootab noor ülikoolilt ning kool tulevaselt õpetajalt. Kindlasti on õpinguteede kavandamisel vaja senisest veelgi enam paindlikkust, sest gümnaasiumilõpetaja ning mingis oma valdkonnas juba kogenud ja karjääripööret planeeriva õpetajaameti huvilise ootused õpingutele on erinevad.

Ka näiteks IT-sektoris, kus on kõrged stipendiumid, ei jagu piisavalt lõpetajaid. Ehk siis sarnased väljakutsed on ka teistes sektorites. Riigikontrolör rõhub õigele asjale, me ei saa ühiskonnana enam nii pillavalt toimetada, kui ei ole inimesi, kes töökohti täidaksid.

Mis motiveeriks inimesi õpetajateele asuma?

Igal aastal asub õpetajana tööle umbes tuhat inimest, mis näitab, et huvi õpetajaameti vastu on ja koolidesse uusi õpetajaid tuleb. Muret tekitab pigem see, et üsna suur hulk neist lahkub koolist mõne aasta jooksul.

Tööjõu voolavus iseenesest on miski, mis toimub ka muudes sektorites – möödas on ajad, mil valdavalt valitakse üks amet terveks eluks. Muret teeb, kui koolist lahkutakse toetuse puudumise, kehva sisekliima, organisatsioonikultuuri või juhtimiskvaliteedi tõttu.

Siinkohal tulebki meeles pidada, et kool peab olema ka atraktiivne töökeskkond.

Millist häda näete õpetajaskonna kõrges vanuses?

Vanus ei ole kindlasti mingi häda! Pealegi on 48,3-aastane inimene tööturutrende ja demograafiat arvestades alles oma karjääritee poole peal. Kui võrrelda väga kõrget kvalifikatsiooni nõudva arsti elukutsega, siis seal on sel juhul „häda“ veelgi suurem. Igas vanuses õpetaja tööle hinnangu andmisel tuleks lähtuda tema professionaalsusest, sh õpi- ja uuega kohanemisvõimest. See ei ole aga seotud vanusega.

Praegune probleem on õpetajate vanusest tulenev reaal- ja loodusainete õpetajate asendusvajadus olukorras, kus ülikoolilõpetajaid ei jätku ka teistesse majandusharudesse. Lahenduseks on nende valdkondade propageerimine õpilaste seas, karjäärinõustamine, õpetajaameti maine tõstmine, varasemalt õpetajahariduse omandanute kooli tööle ahvatlemine ja karjääripöörajatele, teistest valdkondadest tulnutele paindlike õppimisvõimaluste pakkumine õpetajahariduses. Need tegevused on kõik praegu nii haridus- ja teadusministeeriumis kui haridus- ja noorteametis töös.

Oluline on ka koolikorraldus ja õpetatava sisu. Ainetunnipõhise koolipäeva jagamise asemel võiks mõelda rohkem lõimitud õppele ja õpetajate koostööle. Kahes esimeses kooliastmes tuleb keskenduda õpioskuste arendamisele, kus põhilise osa tööst teeks klassiõpetaja. Sellele alale on sealjuures ülikoolides kogu aeg õppida soovijaid jagunud.

Millist abi näete digivahendite arengus ja kasutuselevõtus ehk kas arvutid saavad õpetajapuudusel appi tulla?

Digivahend ei asenda inimest. Õpetajatöö sisu on tänapäeval väga palju muutunud, sest seoses infohulga kasvuga ei ole võimalik kõike seda faktiteadmiste põhiselt „ära õpetada“ ja esikohale tõusevad üldpädevused. See eeldab õpetajatelt juhendamist, õpilase arengu jälgimist ja tagasisidestamist. Suhtlus täiskasvanud juhendajaga ja omaealiste hulgas sotsiaalsete oskuste arendamine on äärmiselt olulised.

Kahtlemata on aga digivahendid õpetajale abiks – olgu tegemist siis heade kättesaadavate õppematerjalide või sobivate keskkondadega.

Puudus on eeskätt aineõpetajatest … kas siis tööturul on piisavalt konkureerivaid (soodsamaid) pakkumisi?

Kõrgelt haritud spetsialistidest tuntakse puudust mitmes valdkonnas. Paljudel õpetajakoolituse magistriõppe lõpetanutel on eelnev ettevalmistus ainespetsiifiline, nad on õppinud nt keemiat, matemaatikat, ajalugu, geograafiat, kunsti vms. Õpetajakoolitus on andnud neile lisaks teadmisi psühholoogiast, grupiprotsessidest, juhtimis-, meeskonnatöö- ja suhtlemisoskused ja palju muud.

Ehk siis tegemist on väga hea ettevalmistusega paljudes valdkondades töötamiseks, mis on tunnustus meie õpetajakoolitusele. Et tööturg on avatud, siis on noorel sageli võimalik valida mitme konkureeriva pakkumise vahel, eriti loodus- ja reaalvaldkonna lõpetanutel. Meie eesmärk on, et parimad nende hulgast panustaksid, kas või osalise koormusega, ka koolis.

Küsitles Heiki Raudla


Janar Holm pooldab koolivõrgu optimeerimist

Riigikontrolör Janar Holm põhjendab, miks on hea haridus tähtsam kui kooli lähedus kodule.

Janar Holm.

Mis motiveeriks omavalitsusi reaalusega kohanema ja mida saaks teha riik? Mis on soodustanud senist enesepettust koolivõrgu korrastamisel?

Kool on iga kogukonna elu kese ja seega on soov seda iga hinna eest säilitada inimlikult täiesti arusaadav. See soov püsib isegi siis, kui pole piisavalt ei õpilasi ega õpetajaid.

Muutuste mootor saab olla ennekõike soov võimalikult hea hariduse järele. Kui õpetajat pole, sunnib see tegema valikuid. Ja sellises olukorras on heal tasemel haridus tähtsam kui kooli lähedus kodule.

Vaadates tööjõu suundumusi, paistab, et kodulähedast algkooli on võimalik säilitada, kuid põhikooli lõpuklassides tuleb ilmselt paljudes kohtades minna kodust kaugemale, sest aineõpetajaid ei tule kusagilt. Omavalitsuste ühinemislepingud on paljude koolide ümberkorraldusi seni edasi lükanud.

Riik on õpetajate järelkasvu tagamiseks kasutanud mitmesuguseid abinõusid. Miks on senised meetmed olnud ebapiisavad?

Ilma seniste toetavate meetmeteta oleks olukord palju dramaatilisem. Need meetmed õpetajate koolitamiseks ja värbamiseks on olnud õigustatud, kuid probleem on selles, et paljudes piirkondades lihtsalt pole piisavalt inimesi. Ja konkurents helgemate peade peale käib kõigis sektorites.

Lähtetoetust on laiendatud ka Tallinnale ja Tartule – kui põhjendatuks seda peate?

Kui soovime, et Eestis oleks rohkem ja paremaid õpetajaid, on õigustatud maksta lähtetoetust ka Tallinnas ja Tartus. Aga kui eesmärk on värvata õpetajaid ennekõike väljaspool suuremaid linnu, peaks lähtetoetus väljaspool Tallinna ja Tartut tööle minevale õpetajale olema suurem kui suuremates linnades tööd alustajatel.

Millist häda näete õpetajaskonna kõrges vanuses – on ju ikka öeldud, et halli pead austa …?

Häda pole selles, et vanemaid õpetajaid on palju, vaid selles, et noori ei tule piisavalt peale. Neid õpetajaid, kes ka vanemas eas tööd jätkavad, tuleb pigem tunnustada.

Kas arvutid saavad siinkohal appi tulla ja õpetajate puudust leevendada?

Õpetajaid täielikult asendada ei saa, kuid näiteks teletunnid võivad olla abiks küll. 

Kuidas selgitate vastuolu: õpetajatest on puudus, aga 42% kõikidest õpetajatest töötab osakoormusega?

Väikestes koolides ongi keeruline aineõpetajatele täiskoormust pakkuda. Koolivõrgu optimeerimine on juba parandanud õpetajate hõivet ja parandaks ka edaspidi. Viimase kümne aastaga on täiskoormusega õpetajate osakaal suurenenud 45 protsendilt 58-le. 

Puudus on eeskätt aineõpetajatest. Kas siis tööturul on piisavalt paremaid pakkumisi?

Pea kõik sektorid kurdavad tööjõu puuduse üle. Õpetajate töötingimusi tuleb jätkuvalt parandada ning samal ajal optimeerida koolivõrku.

Küsitles Heiki Raudla


Kuidas seletada asjaolu, et 42% kõikidest õpetajatest töötab osakoormusega?

Praxise analüütik Sandra Haugas:

„Seda seletab koolivõrgu ebaefektiivsus, mis on toonud kaasa teatavas mõttes paradoksaalse olukorra: samal ajal kui meil on õpetajate puudus, napib paljudel õpetajatel tööd ehk teisisõnu on Eestis rohkelt piirkondi, kus väikesed koolid ei suuda pakkuda õpetajatele täiskoormust.

Riigikontrolli värske aruanne tõi välja, et üldhariduskoolide õpetajate keskmine koormus oli 2019. a andmetel 0,83, kusjuures see varieerub märkimisväärselt, olles väiksem just väikestes koolides ja maapiirkonnas.

Kui koolivõrgureform oleks edukas, võiks õpetajate puudust teatud ulatuses leevendada juba õpetajate optimaalsem jagunemine koolide vahel, nii et koormus jaotuks õpetajate vahel ühtlasemalt ning ka väiksemates piirkondades oleks võimalik õpetajatele, kes seda soovivad, võimaldada täiskoormusega tööd.“


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Üldhariduse kättesaadavus on ohus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Oi, kui palju sõnu…

    Aga keegi ei taha rääkida tõelistest põhjustest, sest enamus ei tunne ka ise õpetamisprotsessi… Saatsin isegi Riigikogu kultuurikomisjonile põhjuste võrdluse Saksa ja Soomega, kus õpetaja väga hästi tasustatud ja kõrge intellektiga (kui võrrelda Eestiga), kuid viimastel aastatel ei soovita sealgi õpetajaks õppida. Miks? – olen sellest piisavalt kirjutanud… Peapõhjus – kui 1989 kuulutati laps ÜROs täiskasvanuga sisuliselt VÕRDSEKS, siis algas tasapisi allakäik kõikjal…

    Kuidas sellises olukorras siis õpetada? Üks meie HTM osakonnajuhataja ütles lausa välja – nüüd ütleb laps, kuidas teda õpetada-kasvatada! Ükski tõsine täiskasvanu ei soovi taolises LOODUSSEADUSTE VASTASES olukorras töötada… Mingem ikkagi PÕHJUSTE juurde!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!