Haridus formaalse väljundamise distantsil

Hariduse ja kasvatuse oskussõnavara tarvitatakse üha korratult ja mõtlematult, kuigi aastaid on tegutsenud haridusterminite komisjon ja 2014. aastast on olemas „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat“ (HKS), ka käepäraselt võrgus. 

Kevadisest kroon- ehk pärgviiruse laustaudist saadik vohab koolinoortele „distantsõpe“, kuigi vanemad on selgelt kaugtööl. Nakkust vältimaks soovitatakse hoida „distantsi“, kuigi loomulik on hoida turvalist, piisavat vahet, kaugust, vahemaad. 

Tihti peavad poliitikud, ametnikud jt vajalikuks hoida sotsiaalset distantsi, st sotsiaalsest positsioonist, klassi- või grupikuuluvusest olenevat suhtlusvahemaad. Kas see on Eesti hariduspoliitika eesmärk?

Tiiu Erelt on „Terminiõpetuse“ raamatus rõhutanud teeneka kasvatusteadlase tähelepanekut: „Ka sünonüümsete omaterminite puhul on tihtipeale püütud neid kunstlikult diferentsida. Viivi Maanso on toonud näite: „On üsna loomulik, et ajapikku hakatakse paralleelterminitele eri tähendusi otsima, diferentsima diferentsimatut. Nõnda on mõnikord kasutatud sünonüümidena sõnu kaugõpe – distantsõpe – kaugkoolitus – paindlik õpe – avatud õpe, vahel aga püütud igaühele neist anda eri tähendust, kusjuures kord diferentsib põhisõna, kord täiendsõna.“

Sellele on Erelt lisanud asjakohase nõuande: „Arusaadav, et oskuskeeleski toimib üldleksikaalne seaduspärasus: kui juba on mitu sõna käepärast, siis ärgu nad olgu täissünonüümid, vaid erinegu üksteisest mõne joonegagi. Diferentsigem aga üksnes niivõrd, kuivõrd see on optimaalseks erialaseks väljenduseks tarvilik.“ 

MILLEKS VAJAME DISTANTSÕPET?

Kuidagi ei ole tarvilik mõelda distantsõpet ja kaugõpet tähistama kaht eri mõistet, seda enam, et HKS 2014 asjatundlik koostajaskond on üheselt näidanud:

„kaugõpe, {distantsõpe} halb, {mittestatsionaarne õpe} halb ź õppevorm, kus õpitakse pms iseseisvalt ja kaugõppesessiooni ajal toimuva õppetöö kaudu, tänapäeval [NB!] e-õppe meetodeid kasutades  Vastand statsionaarne õpe“

„kaugõppija, kaugõppur ź õpilane [NB!] või üliõpilane kaugõppes“

Nagu on kaugtöö, on ka kaugõpe. Ka ajakirja Universitas Tartuensis septembrinumbris on selgitatud „distants“-terminite tarbetust ja kaugõppe eelistatavust. Haridus- ja teadusministeeriumist oli juunis saadetud terminikomisjonidele päring, mille vastusel ei näi küll suuremat mõju olevat. 

Kui on siiski vaja eristada terminiga kaugõpe tähistatavat üksnes kõrghariduse mõistena, võiks kaaluda laiema mõistesisu jaoks terminit eemalõpe. Viimane tähistaks siis ülemmõistet, kaugõpe selle liiki alammõistena. Praegune pärgviiruse aegne eemal- või kaugõpe saab küberruumiski olla „kontaktõpe“: 

„kontaktõpe, {silmast-silma õpe} halb, {vahetu õpe} halb ź auditoorses või veebipõhises [NB!] õppekeskkonnas toimuv õppetöö, milles osalevad korraga nii üliõpilane kui ka õppejõud, nt loeng, seminar, juhendamine, konsultatsioon“ (HKS 2014)

Iseasi, kas kontaktõpe on parim võimalik termin – võiks kaaluda ühesõpet või mestisõpet.

Pole küll põhjust pidada statsionaarset õpet kuidagi paremaks kui mittestatsionaarset õpet. Kaugõppe vastandmõistet tähistavana sobivam, igati otstarbekas võiks olla omatermin kohalõpe või kohtõpe. See mõistesisu avaldub ka „Haridussõnastikus“:

„statsionaarne õpe ź järjepidev õpe õppeasutuses kohapeal Vastand kaugõpe“

Õppeviisi, kus muist osalejaid on kohal ja muist eemal, kaugel on nimetatud hübriidõppeks ja paindõppeks, ent hübriid on ses seoses liig laialivalguva tähendusega ning paindlikult õppida-õpetada saab ka ainult kohal või üksnes eemal olles. Pigem võiks eelistada hajaõpet, sest osalejad paiknevad siin-seal hajali.

MIS ON FORMAALÕPE?

Võõrsõna formaalne (< ld formalis) tähendab „vormiline; vormist lähtuv; sisulise tähtsuseta, vormitäiteks tehtud“. Haridussõnastikus on jäänud formaalõpe halvaks märgendamata, kuigi mitteformaalõpe ja informaalõpe on

„kooliõpe (1), formaalõpe ź kindlatele standarditele vastav struktureeritud institutsiooniline õpe Vt ka vabaõpe“

„kooliharidus, formaalharidus ź üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolides omandatav haridus“

„vabaõpe, {mitteformaalne õpe} halb ź vabatahtlik õpe eri keskkondades väljaspool kooli eesmärgiga end arendada Vt ka kooliõpe (1)“

„kogemusõpe, juhuõpe, {informaalõpe} halb, {informaalne haridus} halb ź õppuri seisukohast eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides (nt perekonnas, töökohas, vabal ajal) Vrd vabaõpe“

Haridussõnastiku eelistermineid kooliõpe, vabaõpe ja kogemusõpe ning kooliharidus tuleb sisutäpsuse ja omakeelse läbipaistvuse tõttu igati eelistada. Võõrsõna võib olla vajalik, kui sobivat omasõna ei leidu või vahel ka rööpterminina sõnakordusi vältimaks. Tarbetult võõrsõnatseda pole põhjust teaduseski. Ka ladina- ja kreekatüvelised sõnad võivad tähendada ühes keeles üht, teises-kolmandas midagi muud. 

MIS ON VÄLJUND?

Kõneldakse näiteks kõrghariduse, selle sisendi ja väljundi keelsusest; sisend olevat üliõpilased ja väljund kõrgharitud spetsialistid. See on kõige puhtakujulisem tehnitsistlik tootmisjuhi vaade: tehasesse saabub sisendina materjal, millest masindatakse väljundina toode. Kes tahabki kõrg- ja üldharidust pidada standarditud robottootmiseks, kasutab neid termineid muidugi täpselt ja teadlikult, sest sisend ja väljund ongi majanduse ja tehnika terminid:

väljund (elektroonika- ja küberneetikaseadmete osa); maj toodetud kaubad ja teenused. Toodang on ettevõtte väljund. info: väljund+andmed, väljund+seade <-s`eadme>. el: väljund+pinge, väljund+vool <-voolu>

Muidugi saab igat sõna tarvitada ka metafoorsena, kuid väljundi, projekti jmt sõnade praegune igapäevane kantseliitlik vohamine on sellest kaugel. „(Projektipõhine) väljund“ saab olla ainult märk formaalsest suhtumisest, ent mitte vähegi sisulise hariduse eesmärk ega mõtestatud tulemus. Seetõttu on viimane aeg kaotada õppekavadest jm haridusest ka õpiväljund ning kasutada sisutäpset õpitulemust, mida muide ka HKS 2014 näitab eelisterminina:

õpitulemused, õpiväljundid ź õppimisega omandatud teadmised, oskused, väärtushinnangud ja hoiakud

tulemusõpe, tulemuspõhine õpe, väljundipõhine õpe ź õpiprotsessi tulemust tähtsustav õpe

Siingi tulnuks õpiväljundid ja väljundipõhine õpe märgendada halvaks. Sisutud on laused, nagu „Euroopa haridusmaastikul on viimase 20 aasta vältel toimunud kiire üleminek väljundipõhisele haridusele“ – isegi kui loeme neid teadustekstist. Õpe, mis ei pea tulemust tähtsaks, on aja- ning raharaisk. Lootkem, et sellise lause taha on peidetud mõni asjalik mõte, nt: Euroopa hariduses on viimasel 20 aastal rohkem keskendutud hariduse tulemuslikkusele.

Haridussõnastikus on 4850 eesti terminit, mille otstarbekust on kaalunud sõnastiku töörühm ja haridusterminite komisjon. Mõlema tööd on rahastanud haridus- ja teadusministeerium riiklike programmide kaudu. Seda kummalisem on, et nii mõnedki ministeeriumi ametnikud, (nende eeskujul?) haridustöötajad ja osa teadlasi eiravad – olgu või teadmatusest – neid suuremalt jaolt selgeid ja täpseid oskussõnu. Loomulikult leidub igas sõnaraamatus (ka ÕS-is) ebatäpsust ja järjekindlusetust, kuid see pole põhjus korrastatut kõrvale jätta ega edasisest koostöisest terminikorrastusest loobuda.

Äsja riigikokku saadetud „Haridusvaldkonna arengukava 2035“ eelnõus on juttu toetava ja tulemuslikku õppimist soodustava keskkonna loomisest ning tüvi tulemus esineb 14 korral, väljund vaid kolmel. Seda võiks pidada läbimõeldumaks terminitarvituseks, kui samas poleks 50 korda formaal-, mitteformaal– ja informaal-sõnastust ning eelnõu lisades veel 17 korda. Viieteistkümnele aastale ette vaadates ei ole juttugi kooliharidusest ja -õppest, ei kogemus– või juhu– ega vabaõppest, ühel korral leidub vabaharidus, ent see mingis „Haridussõnastikust“ erinevas tähenduses: 

„Mitteformaalõpe on eesmärgistatud vabatahtlik õpe, mis toimub kindla õppeprogrammi alusel ja kindlatele huvirühmadele erinevates keskkondades. Mitteformaalse õppe võimalusi pakuvad noorsootöö, huviharidus, vabaharidus ja täiskasvanute täienduskoolitused.“¹

Sealsamas kinnistatakse teisigi formaal-termineid mõistemääratluste kaudu, mis kõik oleksid väärt selgemat sõnastust ja terminiteaduslikku (= terminoloogilist²) mõtestamist. Vabastagem teadus- ja hariduskeel formalismist. Eesti kooliharidus eelistagu eestikeelset, Eestis olgu iga aasta eesti keele aasta!

¹  Haridusvaldkonna arengukava 2035, lk 33.

²  Mitmemõttelisena kasutatava termini terminoloogia täpsest tähendusest: Peep Nemvalts Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks. – Sirp 10.03.2017.