Eesti keele õpetamisest Ida-Virumaal
Rääkides eesti keele õpetamisest Ida-Virumaal, tahaksin tõmmata pildi veidi laiemaks. Eesti keele õpetamine on vaid üks osa kogu õppeprotsessist ning on seotud kogu õpikeskkonna ning õpetamisega laiemalt. Samuti ei saa eesti keele õpetamist vaadata lahus eesti keeles suhtlemisest ja keele kasutamisest igapäevaelus.
Vaadates luubiga siinsetesse vene õppekeelega koolidesse, peab kahjuks tõdema, et sageli sulgutakse oma stereotüüpsesse mõtteruumi ning ollakse mugavustsoonis, mille sisu on: eesti keele tunde on vähe ja keelekeskkonda ei ole – riik peaks tegema ära … Olen nõus, et riik peab tegema ära poliitilise otsuse eesti keeles õpetamise tõhustamiseks ja kiskuma koolid sellega mugavustsoonist välja, määratledes eesti keeles õpetamise mahu vene õppekeelega põhikoolis. Kas see maht on 50 või 60% või midagi muud, võiks olla kooli enda otsustada. Sageli oodatakse, et eesti keele ainetundide mahtu suurendataks, ning siin näemegi, et kool pole valmis ise midagi otsustama – eesti keele tunde ei saa lõputult õppekavasse lisada, sest laste tunnikoormus läheks liiga suureks. Teisalt peab eesti keele tunde lisades teiste ainete tunnimahtu vähendama. Keeleõpe ei tohi muutuda ka eesmärgiks omaette, vaid see peab olema seotud üldise aineõppega.
Koolid saavad juba praegu väga lihtsalt eesti keele õppe mahtu suurendada, võttes abiks lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika. Eesti keeles tuleks õpetada aineid algklassidest alates, lõimides eesti keele õppimise eesmärgid ka loodusainete, matemaatika või mistahes aine õpetamisse. Nagu näha ka Keelepöörde vestlusringist, loodavad keelekümbluskoolid kõige vähem, et keegi nende eest midagi otsustaks, sest nad on need otsused ise ära teinud ega vaja eesti keele ainetundide arvu suurendamist.
Murekoht on siin pigem õpetajate ettevalmistus ja keelelis-kultuuriline taust. Suurem osa Ida-Viru eesti keele õpetajatest on vene emakeelega – see ei ole üldse probleem, kui ollakse samal ajal eesti kultuuri-, kombe- ja inforuumis. Kui õpetaja emakeel on vene keel, aga oma igapäevaelus on ta pigem eesti kultuuriruumis, siis on see sageli isegi hea variant, sest eesti keelt teise keelena rääkijana teab ta ehk täpsemaltki, kus on keeleõppe karid ja kuidas neist üle saada. Paraku on enamik eesti keelt teise keelena õpetavad õpetajaid oma igapäevaelus pigem vene info- ja kultuuriruumis. See on probleem, sest me ei vaja lihtsalt keeleõpet, vaid seda, et keeleõpe toetaks noorte aktiivsust ja kaasatust ühiskonnas. Kui aga õpetajal endal seda võimekust ja soovi ei ole, on seda võimatu ka õpilastele edasi kanda.
Korraldasime sügisel integratsiooni sihtasutusega Ida-Virumaa eesti keele õpetajatele kultuurireisid Setumaale ning Tartusse ja Viljandisse. Kuigi koroonaaeg hakkas juba taas kandadele astuma, olid need reisid väga populaarsed ja vajalikud. Usun, et eesti keele kui teise keele õpetajate ning teisi õppeaineid eesti keeles õpetavate õpetajate süsteemne koolitus just kultuuriruumi kontekstis on väga oluline.
Eesti keelt emakeelena rääkivate õpetajate puudus Ida-Virumaal on tõesti murekoht. Kuid kas ikka kõik koolid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad, on ise teinud midagi, et õpetajaid leida ja hoida? Meile öeldakse, et ametikohad on täidetud. Aga missuguste õpetajatega nad täidetud on?
Ma ei usu, et täiskasvanute eesti keele õpe koolilaste omast väga erineb, aga meie oleme oma eesti keele majadesse viimase kahe aasta jooksul leidnud, koolitanud ja kutsunud 16 eesti keele õpetajat, kellest kaheksa töötab meie Narva majas. Neist kaheksast kuus on tulnud väljastpoolt Ida-Virumaad (Tartu, Pärnu, Rakvere, Tallinn). Nad räägivad eesti keelt emakeelena ja on kolinud Narva eesti keelt õpetama. Miks? Sest oleme sihikindlalt otsinud särasilmseid ja missioonitundega inimesi ning oleme pakkunud loominguliselt ning õppeviisilt avatud õpi- ja töökeskkonda, toetanud ja soodustanud nende omavahelist koostööd, koolitanud neid ja pakkunud neile tuge, ning suures osas on see tugi moraalne, emotsionaalne, uute lahenduste otsimist ja loomingulisust soosiv, mitte materiaalne. Mis takistab üldhariduskoole sedasama tegemast? See võib kõlada karmilt, kuid siin ongi kaks varianti: nentida veel aastaid, et meil on suuri probleeme, ja tõsta käed üles, või astuda raamidest välja ja leevenduste leidmiseks tõsiselt pingutada.
Jah, Ida-Virumaal ei ole eestikeelset keskkonda nii palju kui Põlvas või Põltsamaal, aga hea tahtmise juures on seda siiski võimalik leida. On ka Narvas muuseum, kolledž, kunstiresidentuur või integratsiooni sihtasutus koos oma eesti keele majaga. Meie tegevus on suunatud küll täiskasvanutele, aga gümnasistid seda juba ka on. Keelekeskkonda on võimalik ja vaja tekitada ka koolides, nagu seda teevad keelekümbluskoolid, aga seda võimalust kahjuks väga sageli ei kasutata. Stendid, seinad õppematerjalide või loovtööde kandjana, eestikeelsed raamatud ja kooliraadio vms – võimalusi on palju, kui neid veidi otsida.
Mõni kord aastas peaksid vene noored minema Narvast väljas asuvasse keelekeskkonda õppereisile. Vene õppekeelega põhikoole on meil jäänud päris väheks, 80% õpilastest õpib eesti keeles ning koostöö nende koolidega on igati teretulnud. Kas teha koostööd sõpruskoolidega, vahetusõpilaste programmi kasutades või mõnel kolmandal-neljandal moel, võiks jääda koolide enda otsustada. Mitmed organisatsioonid on kurtnud, et pakuvad justkui kuldkandikul Ida-Virumaa koolide õpilastele võimalusi osaleda koolitustel, programmides ja võtta osa nende organisatsioonide tööst, kuid väga raske on jõuda õpilasteni – kuskil on justkui nähtamatu sein vahel. Koolidemokraatia arendamine ja õpilaste toetamine koolivälises tegevuses osalemiseks on üks võimalus, mida veel piisavalt ei kasutata.
Eesti haridussüsteemi üheks tugevuseks peetakse koolide autonoomsust. Autonoomsus tähendab nii vabadust kui vastutust. Ootan vene õppekeelega koolidelt rohkem just vastutuse võtmist – vastutuse võtmist oma õpilaste eest; vastutuse võtmist Eesti ühiskonna eest ning siis nende kahe vastutuse ühtesulandamist. Mis on kooli põhiline ülesanne? See, et õpilastel, kes koolist lahkuvad, oleksid oskused, teadmised ning hoiakud, mis võimaldavad neil teha oma potentsiaalist ja huvist lähtuvaid valikud edasises õpi- ja tööelus. Et noored tunneksid ennast vabalt ja koduselt Eesti kombe- ja kultuuriruumis ning oleksid aktiivsed kodanikud just selles valdkonnas, mis neile huvi pakub – olgu see poliitika, sport, kultuur või oma rahvuskultuuri tutvustamine.