Kohalik omavalitsus kui elukestva õppe lõpp-peatus
36-aastane Kaja märkas koolituse kuulutust. „Kui tahad oma ellu muutust, aga ei tea millest alustada …“ oli täpselt see, millele Kaja oli viimasel ajal mõelnud. Tema koolitee oli omal ajal pooleli jäänud, sündisid lapsed koos oma murede ja rõõmudega ning alles nüüd oli jõudnud kätte aeg mõelda endale. Sõbranna julgustusel valis Kaja kuulutusel toodud telefoninumbri. See kujunes tema uue elu esimeseks sammuks.
Kaja on üks enam kui 190 000-st Eestis elavast katkenud haridusteega tööealisest täiskasvanust, kelle tagasitoomine õppimise juurde on täiskasvanuhariduse suurim väljakutse. Veerand meie tööealistest täiskasvanutest on puuduliku hariduse tõttu tööalaselt ja ka toimetuleku tagamise mõttes äärmiselt haavatavas seisus. Nendeni jõudmiseks ja nende reele aitamiseks riigil toimivat strateegiat ei ole, selgus Eesti vabaharidusliidu eestvedamisel toimunud koolituste korraldajatega tehtud fookusgrupi uuringust.
Omavalitsuste roll ja vastutus
Haridusvaldkonna riiklikus arengukavas aastani 2035 on kirjas, et paindlikud õpivõimalused, info kättesaadavuse ja toe täiskasvanutele elukestvas õppes osalemiseks peab tagama kohalik omavalitsus. Omavalitsuste vastutus selles valdkonnas sisaldus juba elukestva õppe strateegias 2020, aga kui lapata kohalike omavalitsuste haridusstrateegia dokumente, siis kõnelevad need küll koolieelsest, üld-, kutse- ja huviharidusest, kuid täiskasvanuharidusest pole seal enamasti sõnagi.
Sama kinnitab elu, kus kohaliku omavalitsuse panus täiskasvanuharidusse piirdub enamasti kuulutuse avaldamisega vallalehes või teadetetahvlil, mille Kaja-sugune värske õpihimuline üles korjab, aga millest lühema haridusteega potentsiaalne õppija üldjuhul mööda vaatab.
Katkenud haridustee ja vähemate või aegunud oskustega täiskasvanu ei samasta ennast õppijana kõrvalise toe või suunamiseta. Veel vähem näitab ta ise initsiatiivi koolitusel osaleda, sest üldjuhul pole kool ega koolitus olnud seni tema jaoks eduelamuse kogemise koht.
Ometi on riiklikult oluline vähendada hariduslikku kihistumist ja luua tingimused, mis aitaks täiskasvanu uuesti õppima, parandades iseenda ja seeläbi ka oma laste positsiooni ühiskonnas. Ühe osa sellest vastutusest on enda kanda võtnud vabahariduslikud koolituskeskused, kes Euroopa sotsiaalfondi raha kasutades aitavad vähenenud konkurentsivõimega täiskasvanud õppijal parandada oma sotsiaalseid ja õpioskusi, digitaalset kirjaoskust või arendada algatusvõimet ning ettevõtlikkust.
Ainuüksi Eesti vabaharidusliidu kaudu korraldati aastatel 2016–2020 üle 400 koolituse, kus osales rohkem kui 5000 õppijat. Kui siia liita kõikide teiste koolituskeskuste pakutud sarnased koolitused, siis saame näiliselt üsna korraliku õppes osalejate arvu, aga samal ajal teavad koolitajad sedagi, et õppijateks on sageli ühed ja samad inimesed. Uute õppijate kaasamine nõuab sihipärast ja süsteemset tööd koostöös kohalike omavalitsustega.
Koolituskeskuste senise kogemuse põhjal võib ühe käe sõrmedel üles lugeda omavalitsusi, kus on tööl inimene, kelle poole elukestva õppe täiskasvanuhariduse aspekti puudutavates küsimustes pöörduda, sest haridusspetsialistide tööülesanded laste ja noortega seotud haridusküsimustest enamasti kaugemale ei ulatu.
Hea, kui omavalitsuse palgale juhtub mõni südamega tööd tegev sotsiaaltöötaja, kellel on inimestega usalduslik suhe ja kes seejuures on valmis sisuliseks koostööks koolitajatega, aga seegi on pigem haruldus. Pealegi näevad ka pühendunud sotsiaaltöötajad inimest ennekõike abivajajana, mitte õppimise kaudu muutuste elluviijana isiklikus arenguprotsessis.
Vaja on kavakindlust
Kui avada vahel jälle mõni riiklik dokument, näiteks täiskasvanuhariduse programm aastateks 2020–2023, kargab sealt ühe eesmärgina silma ligipääsu parandamine mitteformaalsele koolitusele, mis lähtub õppija huvidest ja võimetest ning toetab tema arengut ja arvestab tööturu vajadustega.
Dokumentides toodu on eesmärgina õilis ja sõnas ilus, aga kuidas see ellu jõuab? Kas tõesti on loodetud olukorda parandada ainult entusiastlike koolitajate toel, kes sisulises mõttes tegelevad ju teiste süsteemide tegemata töö või isegi praagiga, mis väljendub konkreetsete inimeste hariduslikes elulugudes, mis ei ole kujunenud edulugudeks?
Samas on koolituste pakkujatel juba praegu ette näidata suuri õnnestumisi ning sekka näiteid, kus koolitustega kogukonnale ligemale liikudes on paranenud kogu kohapealne mikrokliima, on hakatud märkama inimest enda kõrval, avastatud üksteise juures seni varjul olnud tugevusi ja positiivseid külgi. Veelgi enam, sotsiaalteenuste tarbijatest on saanud ise ühiskondlike väärtuste loojad. Kui töötavate või mingil teisel moel ühiskonda aktiivselt panustavate inimeste arvu suurendamine ja mitteaktiivsete ning heitunud töötute arvu vähendamine pole see, mida üks Eesti kohalik omavalitsus praegu vajab, siis mis see on?
Eesti on elukestvas õppes osalejate keskmisega jõudnud 2019. aasta andmetel 20 protsendini. See on näitaja, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas Põhjamaade järel kõrgel neljandal kohal ja võiksime ehk rahulolevalt nurrugi lüüa, aga kui andmetesse süveneda, siis selgub, et rõõmustamiseks väga palju põhjust ei ole.
Kui meist ettepoole jäävates riikides osalevad kõrgema haridusega inimeste kõrval õppes aktiivselt ka lühema haridustee ja madalama konkurentsivõimega täiskasvanud, siis Eesti andmeid analüüsides jääb silma sügav hariduslõhe. Kõrgharidusega täiskasvanud osalevad meil õppes peaaegu neli (3,8) korda rohkem kui need, kel keskhariduse tunnistust taskus ei ole. Suured õppes osalemise erinevused on ka linna- ja maapiirkondade elanike, nooremate ja vanemate täiskasvanute, suurte ja väikeste ettevõtete töötajate, naiste ja meeste, eesti ja mitte-eesti kodukeelega, hõivatute ja mittehõivatute ning kohalike ja rändetaustaga inimeste vahel.
Kuidas jõuda selles olukorras 2035. aastaks seatud eesmärgini, kus õppes osalemise üldnumber on ambitsioonikas 25 protsenti, ning samal ajal tagada, et seda numbrit ei kasvata mitte ainult Matteuse efekt, on ilmselt rohkem kui miljoni euro küsimus.
Täiskasvanuhariduse organisatsioonid ja elukestev õpe saavad olla omavalitsuse partnerid, juhul kui omavalitsus partnerluseks valmisolekut ilmutab. Vaja on vaadata suuremat pilti ja saada aru, et koostöös täiskasvanuhariduse pakkujatega saame koolituste kaudu tõsta inimeste eneseväärikust ja suurendada kodanikuühiskonna kvaliteeti.
Õppimisele ligipääsu suurendamise meede täiskasvanuhariduse programmis puudutab otseselt vabaharidust, mis oma alusfilosoofialt ongi inimeste elukestva õppimise ja arengu toetamiseks ellu kutsutud ühiskondlik liikumine. Elukestva õppe esimese etapi ehk kohustusliku koolihariduse edukaks omandamiseks on ellu kutsutud terviklikke, mitmeid osapooli kaasavaid süsteeme. Samasugust kavakindlust on vaja ka täiskasvanuhariduses.
Kui tulla tagasi Kaja loo juurde, siis positiivse koolituskogemuse korral teda uuesti ja veel kord koolitusele saada ei ole suur probleem. Kuidas linkida õppimisega lisaks Kajale ka Margus, Mailis, Andrus ja Kersti, on küsimus, mis vajab teadlikku tähelepanu ja sihipärast koostööd.
Asjalik kirjutis.
Riigi tasandil olla nagu vabaharidusliku koolituse seadusesse taas sissekirjutamisega probleeme. Tule taevas appi, aita asjatundjaid õige asi ära teha. Vaba haridus ei ole täiskasvanute huviharidus, vaid inimeste eneseteostuseks vajalike isikuomaduste võimestamine hariduslike vahenditega, et nad oleksid oma elu peremehed ning tajuksid ja haaraksid kinni uutest võimalustest.