Üldharidus

Romade genotsiid Eestis

29. jaan. 2021 Eva-Liisa Roht-Yilmaz, Tartu ülikooli etnoloogia doktorant; Anette Ross, Helsingi ülikooli keeleteaduse doktorant; Zalina Dabla, MTÜ Euroopa Romade Foorum Eestis esinaine - Kommenteeri artiklit

SONY DSC

Genotsiidi mälestuspäev 2019. aastal. Foto: erakogu

Romade genotsiid Teises maailmasõjas puudutas paljusid roma kogukondi Euroopas. Hukatute arvu hinnatakse erinevalt: see varieerub 250 000-st 500 000–750 000 või isegi üle miljonini. Maailma mastaabis on hakatud roma genotsiidist rääkima ja seda uurima suhteliselt hiljuti, kuid genotsiidi mõju on senini tunda. See on mõjutanud roma kogukonna positsiooni ühiskonnas ning edasist elu.

Roma kogukonna organisatsioonide jaoks on genotsiidi teema väga aktuaalne. Euroopa Parlament hääletas 2015. aastal romade genotsiidi kui ajaloolfakti tunnistamise poolt ning kutsus üles tähistama 2. augustit romade holokausti mälestuspäevana. Just 2. augusti öösel 1944. aastal hukati Auschwitz-Birkenaus tuhandeid romasid. Ka Eestis peetakse 2. augustit roma holokausti ohvrite mälestuspäevana ja oodatakse, et riik seda ametlikult tunnustaks.

2007. aastal püstitati Eesti roma organisatsioonide algatusel ja Soome romadest partnerite toel Kalevi-Liivale roma holokausti ohvritele mälestusmärk, millel on romade genotsiidi ohvrite mälestuspaigana oluline roll. Romade jaoks on tähtis mitte unustada neid saatuslikke sündmusi, mis mõjutasid iga roma peret ning millest on Eestis kaua aega vaikitud. 1990. aastatel alustas pikaajaline roma aktivist ja MTÜ juht Roman Lutt tööd, et tunnustataks romade holokausti Eestis. Tänu tema aktiivsele tegutsemisele on selgemaks saanud üks etapp ajaloost ning järeltulevad põlved saavad käia koos mälestuskivi juures, et meenutada oma esivanemate saatust.

Vähene akadeemiline huvi

Eesti ja Läti aladel toimunud romade genotsiidi on nii ajaloolased kui eluloouurijad seni kahjuks vähe uurinud. Vähese akadeemilise huvi ning nappide säilinud materjalide tõttu on seda teemat Eestis puudutatud väga pealiskaudselt ja tükati. Ka Euroopas üldiselt on keeruline kindlaks teha, kui palju romasid eri riikides Natsi-Saksamaa romade vastu suunatud rassipoliitika tagajärjel hukkus, sest paljud dokumendid on kaduma läinud ning massihukkamistest ei koostatudki nimekirju. Alati ei pandud romasid ka kirja romadena, vaid „teistena“ või liigitati enamuse hulka.

Romade genotsiidi kohta Eestis on avaldatud vaid üksikud teadusartiklid, mõnes teadus- ja magistritöös on mainitud ka romasid, kuid roma genotsiid pole olnud nende uurijate peamine ja pikaajaline uurimisteema. Romade genotsiidi ja tagakiusamist on riigi tasandil uuritud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti komisjoni eestvõttel 1990-ndate lõpus ning 2000-ndate alguses. Vähe on uuritud ka põgenemislugusid, kuigi mõned neist on talletatud.

Üksikud entusiastid, nagu professor Sulev Vahtre, on kogunud arhiivimaterjale, mis puudutavad romade vangistamist ja hukkamist Saksa okupatsiooni ajal, ning mõned entusiastlikud uurijad on avaldanud koduloo, muu huvi või projekti raames romade mälestusi. Näiteks on kirja pandud holokaustist pääsemise lood Friedrich Siimanist, kellel erinevalt mitmest tema pereliikmest õnnestus sunnitöölt põgeneda. Enne vale nime all Eestisse naasmist varjas ta end Lätis. Üles on tähendatud ka lugu tema sugulasest Harri Fengest, kes lapsena võeti kinni Rakveres ja kellel õnnestus 1944. aastal punaarmee lähenedes põgeneda Harku laagrisse mahalaskmisele viimisest. Samal aastal õnnestus Kunda sunnitöölaagrist pääseda Laiuse romal Elfriide Indusel, kelle paljudel sugulastel ei olnud nii palju õnne.

Nii Eestis kui Lätis on romade genotsiidi uurimist raskendanud dokumentide vähesus. Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, on nii teadlased kui MTÜ-d tegelnud sellega siiski mõnevõrra rohkem. Sellegipoolest on ka Lätis hinnangud hukatute arvule palju varieerunud. Üks põhjus on see, et loendused ei anna romade puhul tihti adekvaatset pilti. Varem oli romade eluviis osaliselt rändav ja seetõttu on nende kohta säilinud vähe dokumente. Ka praegusel ajal ei soovita tihti oma rahvust avaldada ning palju elatakse ja töötatakse kas pikemat aega või ajutiselt välisriikides. Loendustel ei pruugi see kajastuda.

1934. aasta loenduse järgi elas Eestis 766 romat, kes kuulusid omakorda kolme rühma: suurim rühm oli läti romad, kõige varem Eesti alale jõudnud ja eestlastega integreerunud rühm oli Laiuse romad ning Vene piiri lähedal elasid vene romad. Eestis vangistati okupatsioonivõimude käskude kohaselt algselt rändavad romad ja siis paiksed.

Keeleuurija professor Paul Ariste hinnangul jäi genotsiidi järel ellu umbes paarkümmend peret 800–1000 inimesest, enamik neist läti romade rühmast. Ka holokausti uurija Anton Weiss-Wendt pakub hukkunute arvuks 800–850. Kuid meeles tuleb pidada, et roma kogukonnast ei olnud ka enne sõda täpset ülevaadet ja okupatsiooniaegsed materjalid ei ole hästi säilinud. Neid ei ole romade kohta info saamiseks põhjalikult uuritud ega seostatud romade mälestustega, mida omakorda ei ole süsteemselt kogutud ega uuritud. Seega võivad ametlikes säilinud dokumentides sisalduvad arvud hukatute kohta suuresti erineda suuliste mälestuste järgi tehtavatest hinnangutest ning päris täpseid arvusid ei saa me kunagi teada.

Genotsiidi tõttu kadus Eestis Laiuse roma kogukond, kellest enamik hukati. Vähesed ellujäänud sulandusid eestlaste sekka. Oluliselt vähenes läti ja vene romade kogukond. Genotsiid puudutas Eestis kõiki roma peresid. See traumaatiline kogemus on mõjutanud (ka alateadlikult) kogu romade edasist eluolu Eestis. Eestis ellujäänute järglased moodustasid hiljem Läti ja ka Vene poolt üle piiri tulnutega praeguse Eesti roma kogukonna. 

Ajaloolased on Lätis hukatud romade arvu hinnanud umbes 2000-le, mis moodustas poole kõigist registreeritud romadest. 1935. aasta rahvaloenduse järgi oli Lätis 3840 roma, kuid elas neid Lätis kindlasti rohkem. Viimaste uuringute järgi on dokumentide alusel võimalik kindlaks teha 3000 roma tapmine, kuid Lätis asuva Normunds Rudevičsi juhitud roma kultuurikeskuse mälestuste kogumise projekti hinnangu põhjal oli hukatuid isegi ligi 8000. Seega oli roma kogukond hinnanguliselt enne sõda oluliselt suurem, kui ametlikud arvud ütlevad.

Eestis on hästi teada Harku koonduslaagri hukatute nimekiri, kus on kirjas 243 roma, kuid kindlasti  ei sisaldanud see kõiki tapetuid. Lisaks toimusid hukkamised teistes laagrites, vanglates, romasid viidi välismaal asuvatesse laagritesse. Roman Luti hinnangul, mis põhineb romade mälestustel, võis hukkunuid olla isegi üle 2000 ning ka Kalevi-Liival asuvale mälestuskivile on kantud hukkunute arvuna 2000. Enne sõda võis Roman Luti hinnangul romade koguarv olla umbes 3000. Päris täpseid arvusid ei ole võimalik teada saada.

Koonduslaagrist eluga tagasi

Koonduslaagri üle elanud Klavdia Verbitskaja elab Tallinnas, ta on sündinud 1929. aastal Venemaal Pihkva oblastis Ostrovis. Klavdia on tehnikumi müügikonsultandi haridusega ja töötanud selles ametis 50 aastat. Tema ema töötas terve elu õmblejana, mis aitas perel rasked ajad üle elada. 13-aastaselt algas Klavdia elus unustamatu etapp.

„14. oktoobri öösel 1942. aastal kella kolme ajal tuldi meie juurde koju,“ meenutab Klavdia. „Kõik lapsed korjati kokku, sellel ajal oli mu noorem õde nahatuberkuloosis. Ta mähiti voodilinasse ja viidi kodust välja koos teistega. Meid viidi linna vanglasse ja pärast seda Moglinosse. Kohale jõudes tapeti kohe kõik juudid. Maa hingas, sest juute maeti elusalt, see oli unustamatu vaatepilt … Riided, mis juudid enne hukkamist seljast olid võtnud, anti meile. Pärast jääkülma veega pesemist pidime need selga panema, jätma kõik oma riided ja vara maha ning paljajalu mööda lund kaugemal olevatesse kasarmutesse minema. Kasarmus olime kõik ehmunud, värisesime külmast ja kartusest ning keegi ei julgenud lausuda sõnakestki, sest püssidega valvurid seisid sealsamas.“

Moglinosse ei jäänud Klavdia kauaks, järgnevalt viidi nad Salaspilsi koonduslaagrisse, kus ta viibis kaks aastat. Sealt edasi juba Prantsusmaale sunnitöölaagrisse.

Klavdia on praegu 91-aastane vanavanaema ja ka tema õde Olga elas need rasked katsumused üle. Tema tütre abikaasa Mihhail Ivanov, samuti roma, oli lapsena ka vangistuses. Tema mälestusi on talletatud videomaterjalina „Kogu me lugu“ projekti raames.

Holokausti tõttu sunniti paljud romad oma kodust lahkuma ning pärast sõda ei olnud neil võimalust sinna tagasi pöörduda. Nii leidsid mitmed Eestile lähedal elanud romad uue võimaluse siin.

Lõpetuseks

Soovitame tutvuda soovituslike materjalidega, mida saab kasutada ka klassiruumis. Paljud neist on otseselt Eestiga seotud. Näiteks on viiteid lühikestele videotele, kus on ellujäänute lugusid, kontekstualiseeritud arhiividokumente, eestikeelsetes ajalehtedes ja populaarteaduslikes artiklites avaldatud ellujäänute lugusid, ingliskeelseid ülevaateid romade holokaustist Euroopas laiemalt ja kitsamalt Balti riikides jpm. 

MTÜ ERFE-ga kontakti võtmiseks kirjutage romanedroma@gmail.com.

Zalina Dabla.

Zalina Dabla:

Romade tagakiusamine Euroopas sai alguse palju varem kui natsirežiim. Võõramaine välimus, rändav eluviis, võõras keel ja kombed vastandusid tihti kohaliku rahva eluviisile. Paljud riigid polnud valmis võõrast rahvast aktsepteerima, kergem oli romad välja tõrjuda, alla suruda, orjastada, assimileerida või hävitada.

Kuigi mõnes Euroopa piirkonnas oli osal romadest võimalus ühiskonda lõimuda, halvendas natsirežiim nende võimalusi väga. Tagakiusamise põhjustena nimetati romade asotsiaalset eluviisi: rändamine, kerjamine, töötus ja kuritegevus. Olulisem põhjus oli aga, et natsi rassiteooria kohaselt ei olnud romad aarialased, kuigi romad olid üks vanimaid aarialaste gruppe Euroopas.

Roma perede saatus oli üldiselt sarnane, kuid lood ja kannatuste suurus erinevad. Pered olid suure hirmu all, et rahva hävitamine võib iga moment korduda, ning varjasid seetõttu oma päritolu ja püüdsid saada osaks enamusrahvast. Samas oli paljudele ellujäänutele oluline säilitada oma keel, traditsioonid ja kultuur ning varjata seda teiste eest. Selline omaette hoidmine tõestab, kui suur usaldamatus ja hirm selle rahva seas elab. See takistab ka praegu romade integreerumist ühiskonda.

SOOVITUSLIKUD MATERJALID

Eestikeelsed materjalid

Ingliskeelsed materjalid

Saksakeelesed materjalid:

Teadusartiklid:

  • Weiss-Wendt, Anton. (2003) Extermination of the Gypsies in Estonia during World War II: Popular Images and Official Policies. Holocaust and Genocide Studies,. 17(1): 31‒61.
  • Kott, Matthew. The Fate of the Romani Minorities in Estonia, Latvia, and Lithuania during the Second World War: Problems and Perspectives for Romani Studies and Comparative Genocide Research. Latvijas vēstures un historiogrāfijas problēmas 1918–1990: Latvijas Vēsturnieku komisijas 2012. un 2013. gada pētījumi / [ed] Inesis Feldmanis et al., Riga: Zinatne, 2015, 239‒267
  • Eestikeelne üldinfo romade kohta: Roman Lutt, Lembit Vaba, Jüri Viikberg. 1999. Mustlased. Eesti rahvaste raamat: rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 334‒339.

Videod

Vaatamisi: 452

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!