Kallile ühtsele Eesti koolile on odavam alternatiiv – keelekümblus
Panustamine vene koolide keelekümblusõppesse on lihtne, säästlik, väikeste riskidega, 100% efektiivne ja realistlik lahendus vene emakeelega noorte keeleoskusprobleemidele. Olen õppinud eesti keele kui võõrkeele õpetajaks ega saa aru, miks ei õpetata seda geniaalset metoodikat ülikoolides ning miks ei ole tehtud pingutusi, et kõikides vene koolides oleksid olemas keelekümbluse spetsialistid, sest just neist on kõige suurem puudus.
Üleminek eestikeelsele haridusele ei ole realistlik puhtalt seetõttu, et meil puuduvad selleks õpetajad. Kui soovime probleemi lahendada jõuga, võib tagajärjeks olla palju kurja: näiteks väikekoolide sulgemine (mis suurendab maapiirkondade ääremaastumist). Vene koolides on eesti keele õpetajatest karjuv puudus. Ebaefektiivse metoodika kõrval on see peamine põhjus, mille taha õpilaste keeleoskus on kinni jäänud. Olukorras, kus enamikul vene kodukeelega noortel puudub igapäevane eesti keele keskkond, on ainus 100% efektiivne keeleõppemeetod varajane keelekümblus. Õppides algklassides viis päeva nädalas 4–6 tundi ainult eesti keeles, ei ole lastel võimalik jääda umbkeelseks. Selline meetod on ka odav: ei ole vaja maksta eraldi eesti keele tundide eest, ei ole vaja maksta tugipersonali eest (kes eesti koolis vene last järele aitavad), ei ole tarvis lisa- ega järeleaitamistunde. Vene kooli lõpetanu, kes on saanud eesti keele selgeks, on Eesti ühiskonnas konkurentsivõimeline ja võimeline saavutama edu.
Olen töötanud venekeelses algkoolis. 2000-kroonise palga eest 14 tundi nädalas tööl käies töötasin end hingetuks: joonistasin materjale, kirjutasin ise laule, tantsisin lastega rahvatantse ning lõviosa tunnist püüdsin rääkida eesti keeles, teades, et olen tõenäoliselt ainus inimene oma õpilaste elus, kes eesti keeles räägib. Aga seda jäi väheks: nelja tunniga nädalas ei õpeta keelt selgeks. Kes iganes vene koolide õppekavu koostanud on, ei arvestanud ilmselt sellega, et vene koolide lapsed kuulevadki sageli eesti keelt ainult eesti keele tunnis. Praegu räägime ühtsest Eesti koolist ja kasutame sama põhjendust: vene kodukeelega laps vajab eestikeelset keskkonda. Unustades aga olulise: paljudes Eesti koolides ja klassides moodustaksid vene kodukeelega lapsed nii suure osa klassist, et tooksid eesti kooli kaasa oma keelekeskkonna. Nii oleme ikkagi olukorras, kus ainus, keda nad eesti keeles rääkimas kuulevad, on õpetajad.
Seega ei ole koolide ühendamisel suuremat efekti kui varajasel keelekümblusel vene koolis. Odavam ja realistlikum on rakendada vene koolides keelekümblust. Meil on vaja sellisel juhul leida palju vähem õpetajaid, kes valdavad spetsiaalset metoodikat. Pakun kiire lahenduse: keelekümblusõpe ülikoolidesse ja keelekümblusõpetajatele motiveeriv palk. Sellisel juhul ei ole raske neid õpetajaid leida, me lahendame 30 aastat kestnud probleemi paari aastaga. Samuti ei pea kulutama üüratuid summasid koolivõrgu ümbertegemiseks ega segakoolidega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Kokku hoitud raha võib anda koolidele ilukirjanduse ostmiseks, sest uskuge või mitte: selle ostmiseks ei ole koolidele raha üldse ette nähtud. Võidavad kõik!
Keelekümblus oli/on ju edukas programm. Seda näitasid ka uuringud.
Vt. nt.: Kukk, A., Muldma, M., Sarv, E.-S., Talts, L. (2012). Varane keelekümblus: õppekava eesmärkide saavutamine lapsekeskse lähenemise aspektist. Tallinna Ülikool.
Kukk, Airi. Varane keelekümblus: õppekava eesmärkide saavutamine lapsekeskse lähenemise aspektist [Võrguteavik] : uuringu aruanne: lasteaia lõpp ja põhikooli I aste (2007-2011) / Airi Kukk ; kaasautorid: Ene-Silvia Sarv, Maia Muldma, Leida Talts ; kaane kujundanud: Karl-Kristjan Videvik ; Tallinna Ülikooli algõpetuse osakond, Haridus- ja Teadusministeerium, Projekt “Keelekümbluslasteaia lõpetanute koolivalmidus ja -jõudlus I kooliastmes”. – Tallinn : [Tallinna Ülikool], 2012.
ISBN 9789949290352