Distantsõpe võiks liikuda pilve suunas
Distantsõpe on tagasi ja nüüd on õige aeg meenutada, et kevadel olid distantsõppes edukad need koolid, kus kasutati Ameerika digihiidude Google’i ja Microsofti kompleksseid pilvelahendusi.
Distantsõppe kogemustest magistritööd* kirjutades märkasin, et distantsõppega edukalt toime tulnud koolidest kasutasid ligi pooled Google’i ja Microsofti pilveteenust juba enne viirusepuhangut, kuid pilvekontod olid ainult õpetajatel ja kooli juhtkonnal. Distantsõppe saabudes oli neil aga lihtne teha pilvekontod ka kõigile õpilastele ning tihti tehti need esimese klassi lastelegi. Suur pluss oli, et Google ja Microsoft pakkusid haridussektorile teenuseid tasuta. Tänu pilvelahendusele pääsesid õpetajad ja õpilased üheainsa sisselogimisega oma failide juurde, osalesid veebivestlustes, lahendasid interaktiivseid ülesandeid, vaatasid YouTube’i videoklippe, saatsid e-kirju jne. Kellel keskset lahendust ei olnud, pidi igasse uude keskkonda tegema uue konto. Mõni laps (loe: vanem) pidi tegema kevadise distantsõppe esimesel nädalal konto 35 eri keskkonda.
Ilma Google’i ja Microsoftita ei oleks Eesti koolid distantsõppes nii edukad olnud. Samas olid meie koolidele distantsõppe ajal suureks toeks Opiq, eKool, Moodle ja Stuudium. Viimast kiidetakse sellepärast, et teda saab ühenda Google’iga. Samas õpetaja ja õpilaste veebis suhtlemise võimalust – veebiarutelud, rühmatööd veebis, oma tööde demonstreerimine teistele jms – Eesti oma IT-firmad veel ei paku.
Eesti peamine mure – delikaatsed isikuandmed!
Kui paljudes riikides oli suur probleem, et õpilastel polnud internetiühendust või arvutit ja õpetajad polnud kunagi arvutit õppetöös kasutanud, siis meil Eestis osutusid distantsõppe ajal komistuskiviks õpilaste delikaatsed isikuandmed. Arvuti puudumise kõrval tunduvad isikuandmed pisiasjana, kuid isikuandmete kaitse üldmäärus ütleb selgelt, et koolid on kohustatud küsima igalt lapsevanemalt nõusolekut, kui tahetakse lapse nime või fotot näiteks õppeasutuse kodulehel või infostendil kasutada. Samas selgus õpetajate ankeetküsitlusest, et enamik koole polnud lapsevanematelt videopildiga veebiõppe läbiviimiseks nõusolekut võtnud – selleks polnud aega! Suurem osa õpetajatest polnud kursis ka isikuandmete kaitse seaduse ehk GDPR-i reeglitega, mistõttu rikkusid nad oma teadmatusest seda seadust päris tihti. Näiteks oli õpetajaid, kes näitasid klassi parimaid ja mõnikord ka halvimaid töid kogu klassile, selleks õpilaselt luba küsimata. Õpetajad nõudsid kooskõlastamiseta õpilaste osalemist veebitunnis pildi ja heliga. Mõned õpetajad lasksid saata õpilastel endale pilte, kus oli näha nende kodu, mõned õpetajad kasutasid õppetööks oma era e-aadressi jne.
Distantsõppe ajal hakati Eestis ohtralt kasutama veebikonverentside lahendusi (Zoom, 8 x 8, Jitsi Meet jt) ja seegi tõi algul kaasa rohkesti turvariske – näiteks trollimist. Veebitundi ilmusid ei tea kust tundmatud, kes hüüdsid roppusi, näitasid klassile veidraid asju, näiteks muumiat, kelleks osutus WC-paberisse mässitud õpilane. On teada juhtum, kus veebitundi sisenenud tundmatud panid kogenematul õpetajal mikrofoni kinni ja viskasid ta lõpuks isegi veebitunnist välja. Seejuures esinesid mõned sissetungijad kas lugupeetud õpetaja või tubli õpilase nime all.
Haridustehnoloogidega vesteldes ilmnes, et enamik neist seisis silmitsi mitme turvalisus- ja privaatsusprobleemiga, sest koolid polnud enne kevadist viirusepuhangut loonud reegleid, kuidas andmeid turvaliselt koguda ja kasutada või veebitundi turvaliselt läbi viia. Haridustehnoloogid tõdesid, et üks keskne pilvelahendus on turvalisem kui palju eri keskkondi, kuhu tuleb eraldi sisse logida, sest mida rohkem anonüümseid keskkondi, seda rohkem on eksimisvõimalusi. Seevastu Google’i ja Microsofti pilvelahendustes autendivad õpilased ennast oma nime all ja õpetajal on toimuva üle kontroll.
Kogu koolivõrk vajab ühtset komplekslahendust
Haridustehnoloogid tõid veel välja, et lisaks koolide komplekssetele pilvelahendustele on vaja kogu koolikvõrku haaravat kompleksset lahendust. Ühtse süsteemi puudumise piltlikuks näiteks tõid nad eKooli ja Suudiumi paralleelmaailmad. Meil on küllalt palju õpetajaid, kes töötavad mitmes koolis ja peavad eKooli ja Stuudiumi vahel laveerima ning eri koolide kohati väga erinevate nõuete ja reeglitega toime tulema. Tulevikus tuleks kõik Eestis kasutatavad suuremad õpikeskkonnad ühendada tsentraalsesse vahelülisse, näiteks Harno arendatavasse HarID-i keskkonda.
Teiseks tõid haridustehnoloogid välja, et koolidel tuleb teha senisest rohkem koostööd lapsevanematega. Nimelt selgus distantsõppe ajal, et oma laste õpingute toetamiseks pidid ka lapsevanemad oskama kasutada WhatsAppi, Google Formsi töölehti, Zoomi, YouTube’ist vajalikke videoid jne. Distantsõppe ajal tuli ette sedagi, et algklassiõpetajad saatsid töölehti jms hoopis lapsevanematele, et nood annaksid töölehed edasi oma lastele.
Haridustehnoloogid olid seisukohal, et Eestis tuleks koostada veel rohkem üleriigilisis materjale ja lahendusi, mis sobiksid kasutada kõigis Eesti koolides. Siis ei peaks õpetajad ega haridustehnoloogid nii palju õppematerjale põlve otsas ise valmis tegema.
Süsteemsust napib enamikus riikides
Enamik riike alles katsetab distantsõppega ja küllap tuli viiruse teine laine paljudele jälle ootamatult. Isegi Põhjamaades, kus õpilased on digivahenditega väga hästi varustatud (internet, telefonid, tahvlid, sülearvutid jm) ning õpetajatel on juba pikaajaline kogemus e-õppe rakendustega, ei jõutud kevadel ühtsete üleriigiliste lahendusteni.
Soome koolid kasutasid kevadise distantsõppe ajal palju õpihaldussüsteemi Wilma. Paraku oli Wilma umbes sama, mis meil on eKool – rakendus kooli ja kodu vastastikuseks informeerimiseks, mitte aga keskkond, kuhu saab suures mahus üles panna distantsõppeks vajalikke õppematerjale.
Rootsis olid kevadel distantsõppel ainult gümnaasiumid ja ülikoolid, mis tähendab, et kogu koolisüsteemi hõlmavat distantsõppe süsteemi veel polnud.
Saksamaal oli internetiühendus vaid pooltel õpilastest ning nii õpetajate kui ka õpilaste digipädevused tagasihoidlikud. Põhjuseks toodi, et Saksamaa õpetajakoolituses puudub IKT-pädevuste kursus.
Bulgaarias ei olnud kolmandikul õpilastest internetiühendust, mistõttu 8,3% õpilastest distantsõppes ei osalenud. Erivajadustega lastest ei osalenud 37%.
Türgi lähenemises oli üleriigilist haaret. Neil oli distantsõppe platvormiks haridusportaal EBA, kus hoitakse õppematerjale, õppekavapõhiseid videoid, e-raamatuid ning interaktiivseid ülesandeid, alates eelkoolist kuni keskkoolini. Õpilased, õpetajad ja lapsevanemad pääsevad ligi enam kui 5000 digitaalsele raamatule, sajale tuhandele dokumentaalfilmile ja koomiksile.
Kuid Türgi keskendus televisioonile, sest paljudel õpilastel pole veebiühendust. Nii said õpilased jälgida EBA digitaalseid õppematerjale Türgi üleriigiliselt telekanalilt TRT. Näiteks alg- ja põhikoolide kursused olid õpilastele avatud kella 9–14 ning kursuste kordusi näidati 14.30–19.30. Kindlad kellaajad õppimiseks olid ka gümnaasiumiõpilastele. Lisaks olid eraldi tunnid lapsevanematele, kus neid õpetati oma lapsi distantsõppe ajal toetama.
* „Distantsõppe ajal kasutatud digitaalsed keskkonnad Tallinna linna koolide näitel“. Magistritöö. Tallinna ülikool. Juhendajad Birgy Lorenz PhD ja Catlyn Kirna MA.
KOMMENTAARID
Diana Veskimägi, Pärnu Vanalinna põhikooli haridustehnoloog:
Keskse süsteemi järele tundsime vajadust juba 2018. aastal, mil hakkasime oma koolis juurutama Google Suite’i. 2019 vahetasime eKooli Stuudiumi vastu ja kui 2020 kevadel algas distantsõpe, oli meil suur eelis: õpetajatel ja õpilastel olid olemas kooli kontod, infovahetuskanalid ja ka nende kasutamise kogemus.
Kui tehniliselt on võimalik kõik kiiresti ära teha, siis süsteemiga harjumine ja selle omaks võtmine võtab aega. Ei piisa paarist koolitusest. Eduka kasutuselevõtu tagab see, kui õpetaja saab protsessi käigus nõu ja abi küsida.
Meie koolis rakendati muutused ellu haridustehnoloogi, IT-juhi ja juhtkonna koostöös. Mulle tundub, et meil on väga-väga vedanud, sest meie õpetajad mõistavad muutuste vajalikkust ning on olnud väga paindlikud.
Rasmus Kits, 21. kooli robootikaõpetaja:
Virtuaalset õppimist võimaldavat ühtset keskkonda hakkasime koostöös kooli IT-tiimiga juurutama 2020. aasta märtsis. Kuna meie koolis olid juba loodud Microsoft 365 kontod nii õpilastele kui ka õpetajatele, siis saime kogu süsteemi tööle nädalavahetusega. Kooli juhtkond tegi otsuse võtta kasutusele Microsoft 365 keskkond koos Microsoft Teamsiga, mis on meie koolile tasuta. Tänu sellele julgele otsusele on nüüdne lahendus ühtne, õpilaste ja ka õpetajate jaoks arusaadav ja mugav. Puudub keskkondade paljususe ja väheste oskustega kaasnev segadus. Õpikeskkonna kasutamise said selgeks nii õpetajad, kui ka õpilased ja lapsevanemad.
Juba kevadel hakkasime ka reegleid välja töötama ja nüüdseks on viidud kooli kodukorras sisse muudatused ja reeglid selle virtuaalse õpikeskkonna kasutamiseks.
Meie koolis on neljaliikmeline IT-tiim, kuhu kuuluvad infojuht, IT-süsteemiadministraator, IT-spetsialist ja haridustehnoloog. Kuna kool on väga suur (üle 1400 õpilase ja 100 õpetaja), on väljakutseid palju ja seetõttu on kool pidanud väga oluliseks IT-tiimi moodustamist, et tugiteenused oleksid võimalikult sujuvad.
Liina Altroff, Jüri gümnaasiumi direktor:
Jüri gümnaasium kasutab ühtse põhiplatvormina Google’i rakendusi, mida toetab Stuudium. Kõigil meie õpilastel on olemas kooli Google’i konto, kuhu pääseb juba Stuudiumisse sisenedes. Siiski on õpetajatel võimalik kasutada ka muid keskkondi, et säiliks arenguks vajalik mitmekesisus ning oskus eri keskkondade vahel orienteeruda. Näiteks saavad õpetajad broneerida Zoomi konverentsikeskkonna, kui soovivad distants- või hübriidtunnis kasutada just selle keskkonna pakutavaid võimalusi.
Riikliku ühtse lahenduse asemel pooldan koolide autonoomsust. Iga kool suudab oma süsteemid timmida just selliseks, nagu temal parajasti vaja, ning kõigile ühesugune ei sobi lõpuni kellelegi.
Sama oluline kui tehnilised võimalused on ühised kokkulepped. Leppisime oma õppijate, lastevanemate ja õpetajatega juba sügisel kokku distantsõppe alused. Praeguseks on need osa meie kodukorrast.
Haridustehnoloogi rolli ei ole distants- ja hübriidõppes võimalik üle hinnata. Nii järjepidevad koolitused, süsteemiarendused kui ka iga õpetaja teemadest ja vajadustest lähtuv isiklik nõustamine on see, millega meie haridustehnoloog kõiki õppijaid ja õpetajaid iga päev toetab. Veebitundide korraldust ja süsteeme oleme kohandanud ka õpetajate ja õpilasesinduse ettepanekutest lähtuvalt.
Jah, tehnologilised lahendused distantsõppeks on Eestis küll olemas, Eesti õpetajate digipädevus on kindlasti märkimisväärne, siiski ei saa me distantsõppega hakkama. Ajal, mil meie koroona nakatumisnäitaja on 10 korda (!!!) kõrgem kui Saksamaal, ajame algkooliõpilasi kooli, tahame pakkuda abiturientidele märtsi keskpaigast kontaktkonsultatsioone, arvame endiselt, et saame aprillis eesti keele riigieksami turvaliselt läbi viia, aga Saksamaal, mille võimalused ja oskused distantsõppe alal on väidetavalt kehvemad (tegelikult ei ole, nagu ma olen ise uurinud), kestab distantsõpe juba mitu kuud ja praegu, mil 7-päevane näitaja on 65 ringis (jah, nii madal!), mõeldakse vaikselt selle peale, kas ja kuidas koole järk-järgult avada. Distantsõpe toimub ainult siis, kui on sotsiaalne võrgustik olemas (nt lapsevanem saab koju jääda). Tehnoloogised lahendused tunduvad – vähemalt Eesti näitel- nagu teistjärgulised olevat.