Kus need silotornid siis on? Ja kes seal istuvad?

Piret Hartmanni lugu Õpetajate Lehe veebis lõpeb üsna mõtlemapaneva tiraadiga: „Lõimumise valdkonnas saame muutust luua vaid ühiskonnana üheskoos, mitte silotornistudes, jagades inimesi nendeks ja meieks. Lõimumine on valdkonnaülene väljakutse ning vajab kõigi valdkondade panust ja arvestamist. Mõnikord ka kompromisse.“

Kõik õiged ja moodsad terminid sees: valdkonnaülesus lõimingus, väljakutse, panustamine ja arvestamine. Küllap ei tea autor võimalust kasutada tõlkelaiskusega eesti keelde tulnud kujundsõna „silotornid“ asemel meie oma ja täpsemaid sõnu. Selles aitab keeletoimetaja Helika Mäekivi (vt Päevakera, 05.07.2017), kes selgitab: „Silotorn tähendab seda, et midagi tehakse teistest eraldi, omaette, ilma koostööta. Tõepoolest meenutab kujund silotorni, suletud tornikujulist mahutit, kuhu sööt, tsement või muu aine seisma pannakse [minu esiletõste – U. L.]. Kuid kas meil on seda kujundit vaja teisest keelest üle võtta, kui peame seda pidevalt selgitama ja selle asemel oleks lihtsam kasutada omi?“

Küllap Piret Hartmann teab, kus need tornid asuvad ja kes neid asustavad. Ja nagu ikka – lõpus kõige tähtsam lause ehk sõnum. Paraku rikub asja ära loogikaveaga fraas „mõnikord ka kompromisse“, mis tühistab võimaluse kõigil „panustada ja arvestada“. Häda ongi ju sõnas „mõnikord“ – küll puhtalt sõnavaliku küsimus ‒, mis ütleb selgelt: meie teeme ja otsustame; kui mõnikord soovime, siis teeme kompromisse. Muidu mitte. Võimupositsiooni hoidja peaks selge olema.

Võimendatud propagandaloosung

Küllap on tõene rahvalik ütlus, et kui üks räägib aiast ja teine aiaaugust, siis on raske ühiste arusaamadeni jõuda, enamasti ei jõutagi. Asekantsler võib lõimumisest ja RITA-st rääkima jäädagi, sest ametikoht kohustab, ja küllap on lõimumiseks vajalike finantsidega tegelemisel kasu erialastest ettevõtlus- ja ökonoomikateadmistest.

Lõimumist on ju rahastatud küll eri sihtasutuste, eesti majade, lugematute programmide, projektide, koolituste ja muude ürituste korraldamisega. Kuna Eesti riik on pidanud vajalikuks massiivset ja pikaajalist tegevust mitte-eestlaste lõimimiseks ja nüüd ka ettevalmistavalt uusimmigrantide lõimimiseks, siis jääb vaid loota, et selleks jätkub raha ja piisavalt meelekindlust.

Probleem on ju muus, seda aga Piret Hartmann ei kuule ega näe – nimelt ühtses Eesti koolis kui uues ja igatpidi võimendatud propagandaloosungis. See ühtne Eesti kool kui segakool on ju lastevanemates ja paljudes tulevikule mõelda oskavates inimestes küsimusi tekitanud. Seepärast rääkisin minagi oma artiklis keeledidaktikast ehk ratsionaalsetest võimalustest korraldada keeleõpet, sh eesti keele kui riigikeele õpet. Ning sellest, et keelekümbluse kõrval on keeleõppeks teisigi meetodeid, mis keele korrektse valdamiseni viivad. Eelkõige aga sellest, et eesti keelt, kultuuri ja omariiklust on vaja hoida. Ikka nii, nagu põhiseaduses kirjas.

Võtsin veel kord ette RITA materjalid ja mõned teisedki kirjatööd ning olin sõnatu, lugedes Raili Pooli koostatud väga põhjalikku „Eesti keele kui teise keele infokogu” (november 2020, TÜ). Sellega tasub tutvuda. Ainuüksi uurimuste, kogumike ja käsiraamatute loetelu on 19 lk ja üle 240 nimetuse. Bakalaureuse- ja magistritööde nimestik on 15 lk, õpikuid – koolieelikutele mõeldud materjalidest täiskasvanuteni välja – samuti arvukalt. Tõepoolest, väga aktiivselt on tegutsetud.

Või ongi kaks silotorni?

RITA projektile kulutatud 1,5 miljonit on näha juba tiitellehel ja koostatud materjalide hulgas on palju „huvitavat“. Soovitan lugeda nii ajalooõpetuse kui teiste teemade kohta. Tutvudes „Redeli“ mudeliga, sain teada, et ilmselt on mõnes koolis tegemist mitme esimese võõrkeele õppimisega. Miks ma nii arvan? Sest lk 6 öeldakse: „2019. aastal õppis esimese võõrkeelena inglise keelt 81,5% õpilastest, vene keelt 43%, saksa keelt 8% ja prantsuse keelt 3% õpilastest.“ Kokku tuleb üsna palju üle 100%. Sedastatud on ka keeleõppeks vajalik aeg, loomulikult väliskogemuse põhjal.

Üsna õõvastav oli lugeda soovitusi etniliste konfliktide ja radikaliseerumise vältimiseks. Milleks valmisolek see on? Piret Hartmann kirjutab lastevanemate valmisolekust ja lootusest, et segakoolid ühtsete õppeasutustena varsti „pildile tulevad“. Paraku pole seni öeldud sedagi, kas ühtse Eesti kooli tegemine tähendab kavandatavat haridusreformi või on lihtsalt valimiseelne propaganda. Toetus ühtsele koolile ja selgitused arusaamatutele tulevad ju asekantslerilt, kes on kõrge riigiametnik.

Kui ongi tulekul reform, siis selleks peab alustama seaduseelnõu ja muu vajalikuga, ja küllap näitaks sel puhul initsiatiivi haridus- ja teadusministeerium? Või ongi tegemist kahe silotorniga? Või Vestmanni ja Piibelehega?

Kogukonna rollide käsitlemisel nimetati RITA-s ankrutena ühiskonnas koole, ülikoole ja muuseume, sotsiaalteenuste osutajateks loeti ka hooldekodud, päevakeskused ja vanglad (vt lk 9 vastavas peatükis). Kindlasti on kõik sedalaadi ettevalmistused olulised, kuid nagu terve RITA ju ütleb, on see programm sisserändajatele. Uuringus on ka definitsioon, keda nendeks pidada, ja väga hariv arutelu selle kohta, millised sisserändajad on Eestile kasulikud. RITA on tõsiselt võetav uuring selle esimest eesmärki silmas pidades.

Superdemagoogia näide ongi sellesama ühtse Eesti kooli paigutamine RITA konteksti uuringu teise eesmärgina. Ühtsesse Eesti kooli peavad praeguse arutelu kohaselt minema kohalikud eestlased ja teiste rahvusgruppide esindajad. Täiskasvanud sisserändajad ja soovitud IT- spetsialistid ju ühtsesse Eesti kooli enam ei lähe. Ei lähe ka need, kellele Eesti jääbki vaid läbisõidumaaks liikumaks mõnda jõukamasse ja rohkem sotsiaalset tuge pakkuvasse riiki, näiteks Rootsi. Ilmselt taandub koroona tõttu ka õpiränne, mis tavaliselt piirdubki semestri või paariga välisülikoolis. Inimkapitali peale tasub mõelda tõesti, aga eelkõige püsielanikke silmas pidades.

Küllap ajalugu kordub

Tutvusin, millised on olnud kultuuriministeeriumi nn teema-aastad alates aastast 2000. Nende hulgas pole ühtki, mis oleks seotud eesti keelega. 2020 oli digikultuuri aasta, 2022 tuleb raamatukogude aasta ja 2023 juba teist korda liikumise aasta (eelmine oli 2014). Ja ennäe: 2024 tulebki kultuurilise mitmekesisuse aasta. Mis aasta on 2021, pole kirjas, küllap ehk kultuurilist mitmekesisust ettevalmistav aasta, mis pikemas perspektiivis kenasti euromustrisse sobib. 

Aga tulles tagasi senise tegevuse edukuse ja kõrgtasemel eesti keelt kümmelnute juurde (millegipärast pole sellel tasemel programmidest ega kõnelejatest juttu üheski uuringus), keda häälekalt kiidetakse, jäävad alles küsimused. Kuidas ometi on see suur töö nii tagasihoidlikku vilja kandnud?

Kindlasti on keeleoskus 30 aastaga paranenud eri vanusegruppide hulgas, kasvõi riigieksamite tulemuste põhjal. Küllap on suur osa mitteoskajaid lihtsalt teistpoolsusesse jõudnud. Aga kui vaid 13% saadab oma lapse eesti õppekeelega kooli, siis küsin ikka, miks need 87% ehk arusaadav enamik seda ei tee. Iga mittepedagoogki saab aru, et olulised on aineteadmised, mida on kergem ja arusaamisega võimalik omandada emakeeles.

Palju kirutud Nõukogude ajal kasutati mõnikord ütlust „Edusammud takistavad edasi jõudmast“. Küllap ajalugu kordub, sellest ka vajadus ühtse Eesti kooli järele. 

Eesti teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnu „targemad ei tohi enam järele anda“ peab kindlasti rakendama ka nn ühtse kooli küsimuses. Nii nagu ei saa tühistada nelja aastaaega ja koroonat, ei saa mööda vaadata praegusest olukorrast. Ja faktist, et 30 aastaga kulutatud raha ning aeg on kõigest hoolimata viinud olukorrani, kus peetakse vajalikuks uut poliitilist eksperimenti.

Ikkagi tahaks teada, kes silotornides istuvad? Küllap need, kes vahetu keeleõpetuse ja koolieluga seotud pole. Ja kes ehk ei oskagi mõelda, mida suvalise kooslusega segaklassis õpetamine eesti keelele ja kultuurile tähendab. Eriti eesti kodukeelega lapsele. Pealegi pole sellistele asjadele mõtlemine (ka silotorni vaikuses) teatud ametikohtadel moodne ega tulus. Ja loosungite ning kõlavate sõnade taha on kerge peita asjatundmatust.