Maarja Vaino vastulause professor Heidmetsale: „Eesti sitkuse vundament on olnud tugev haridustraditsioon“
Professor Mati Heidmetsa vastustes on mõningad ebakohad, mis tahavad kommenteerimist.
Lugupeetud professor leiab õigusega, et eestlased on oma ajaloo vältel olnud üllatavalt sitked. See on tõepoolest nii ja sitkuse vundamendiks on kahtlemata olnud tugev haridustraditsioon. Seega sitkuse ja kestvuse eeldus on meie olemasoleva, end tõestanud haridustraditsiooni jätkumine, mitte selle nõrgestamine ja lõhkumine sageli põhjendamatute, moepõhiste või poliitiliselt motiveeritud muudatustega.
Murekoht seisnebki selles, et haridus, mis on ühiskonda suurel määral mõjutav element, on jõudnud mitmete läbimõtlemata reformide tagajärjel haprasse seisu. Selles seisus tullakse lagedale veel ühe väga suure ja põhimõttelise muudatusalgatusega koolisüsteemis, nagu selleks on kõigi eri emakeeltega laste õppima panemine ühte klassi. Sealjuures ei ole ette näidata tõsiseid uuringuid (aluseks ei saa lugeda poliitiliselt motiveeritud tellimustöid, nt RITA-rände uuring) ning kuulda ei taheta ka välismaistest ebaõnnestumistest segakoolide vallas.
Ometi just segakooli ühtne Eesti kool endast kujutab, selles asjas peaks professor Heidmets ise pisut põhjalikumalt teemasse süvenema. Ainuüksi Tallinnas elab 33% Eesti rahvastikust, seega puutub segakoolide temaatikaga kokku päris märkimisväärne hulk lapsevanemaid ja lapsi, mitte „üksikud piirkonnad“. Ja näiteks Kehra kool rakendab edukalt keelekümblust, mitte segaklasse. Ka kooli direktori sõnul on selge, et pedagoogiliselt on tulemuslikum (ja õigem), kui laps õpib emakeeles ja saab ka aru, mida ta õpib. Pedagoogika ja poliitika on kaks väga erinevate eesmärkidega asja.
Mis puudutab mitmikidentiteeti, siis psühholoogina teab professor Heidmets hästi, et inimese isiksus koosneb tõepoolest eri kihistustest, sh personast, mis on üldse n-ö mask inimestega suhtlemises jne. Ometi eksisteerivad need kihistused inimeses hierarhiliselt, muidu oleksime kõik rõõmsalt psühhiaatri vastuvõtul. Kui inimene ei tea, mis rahvusest (või ka soost, vanusest jne) ta on, ei ole see mitmikidentiteet, vaid identiteeditus.
Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on. Milleks lastelt, kellel on alles õrn ja arenev psüühika, võtta ära selge kuuluvus- ja turvatunne? Kas nii luuakse tervema psüühikaga inimesi või vaimse tervise probleeme? Mis puudutab uurimusi kultuurikontaktide kahjulikkusest lapse/nooruki kujunemisele, siis tõepoolest – Eesti haridussüsteem hiilgab sellega , et algatatakse suuri ja põhimõttelisi muudatusi, aga nende mõttekust selgitavaid või toetavaid uuringuid ei ole ette näidata.
Ei ole ka ime, sest ilmne on muudatuste poliitiline, mitte teaduslik motiveeritus. See, mida läbi tahetakse viia, ei lähtu laste ega eesti rahvuskultuuri huvidest, vaid ideoloogilisest agendast. Reform ei toetu didaktikale ega pedagoogikateadustele. Tegu on eeskätt poliitilise reformiga, mille elluviimiseks tuleks vähemalt viisakusest kõigepealt valimistel mandaati küsida, mitte salahilju seda „rakendama“ asuda.
Lugege ka „Segakoolide poolt ja vastu”.
Plaanitud haridusreformid saab meedias alati kategoriseerida hariduspoliitika instrumentide alla, ent sisuliselt on tõesti tegu hariduse politiseerimisega mingi moeideoloogia alusel.
Autori väited veenavad. Kas nad on tõesed? See väitlus on valdkonnast, kus faktitõe järele ei peagi pärima. Siin on väärtuste tõde, milles valitakse keskne väärtus ja ülejäänud laused on tõesed, kui nad on sellega kooskõlas.
Vaino ütleb õnneks ka oma keskse väärtuse lõpuks välja: Kasvueas inimlaps vajab oma rühmaidentsust. “Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on.”
Kuid probleemi võib sõnastada ka teistsuguse küsimusega: Kas on õigustatud kasutada ühte rühma õpilaskonnast teise rühma (muukeelsed) abiõpetajana, kuna säärane rakendamine esimest traditsioonilise kooliõppe mõttes vaesestab? Sellest küsimusest on aga võimalik kõrvale põigelda, defineerides mingi uue keskse väärtuse, mille saavutamine korvab esimese rühma kaostuse (deprivatsiooni) (mis on sellest, et matemaatika või kirjanduse sisseahmimise asemel ta “piserdab” muukeelseid eesti keelega).
Ühisõppeklassid muukeelsetega tõmbavad muidugi teadmiste omandamist tagasi. Ent teadmist tagasi tõmbavad veel rohkem ühisõppeklassid koos nõrgaandelistega. Viiks mahajääva intellektiarenguga lapsed normõpilaste klassidest välja ja paneks sinna asemele normvõimetega muukeelsed, oleks tulemus talutav. Aga kõrgete ja madalate võimetega õpilaste segaklassi veel ka muukeelsed segada tähendab üsna kindlasti parimate vähem õpetamist (või siis entusiastõpetajalt naha nülgimist – tema tasuta lisatööle panemist).