Vajadus eesti keele kui teise keele tundide järele on väga suur

Ligi aasta tagasi jätsin hüvasti oma armsate õpilastega vene õppekeelega koolis, et asuda tegema sama tööd eesti õppekeelega koolis. Tööintervjuul ütlesin, et olen ühtse Eesti kooli entusiast ja tahan saada osa selle kujunemisloost algusest peale.

Töötan Tallinna Laagna gümnaasiumis ja Kadrioru saksa gümnaasiumis, õpetades uussisserändajatele ja kohalikele muu kodukeelega lastele eesti keelt. Tallinna Laagna gümnaasiumis vajab esimese klassi õpilastest 34 eesti keele tuge, Kadrioru saksa gümnaasiumi esimestes klassides on umbes kolmandik neid, kelle vanemad märkisid vähemalt üheks kodukeeleks eesti keelest erineva keele. Mõlemas koolis on õpilasi, kes ei osanud esimesse klassi tulles üldse eesti keelt. Laagna koolis õpib kokku neliteist, Kadrioru koolis kaks uussisserännanut.

Suur osa vene või mõne muu kodukeelega lapsi, kes käivad oma kooliteed eesti õppekeelega koolis, võivad end lugeda nende õnnelike hulka, kes tunnevad end koduselt mitmes keeles ja kultuuris. Eesti keelest erinev kodukeel ei tähenda automaatselt raskusi eesti keeles õppimisel, selles ei ole midagi erakordset, et eesti keelest erineva kodukeelega laps on ka eesti keele kui emakeele tunnis tugevaimate seas. Rohkem on neid lapsi, kes tänu lasteaias või mujal õpitud eesti keele oskusele saavad hästi hakkama lisatoeta. Samas on ikkagi neid, kelle eesti keel on veel või ikka veel teistega samas tempos liikumiseks vähene. Nemad ongi minu õpilased.

Keeleõppe võti on rääkimine

Töötan Laagna gümnaasiumis ja Kadrioru saksa gümnaasiumis 1. klassidega erineva skeemi järgi, õpetades eesti keele kui teise keele (E2) tugiõppes väikest rühma eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi. Laagna koolis on õppekava alus keelekümbluse 1. klassi õpik, Kadrioru koolis olen planeerinud töö iseenese tarkusest. Teisest poolaastast hakkasin tunnis käsitlema samu teemasid mis eesti keele põhitunnis, kuid vastavalt õpilaste keeletasemele.

Mõlemal variandil on omad eelised. Õpik annab juba struktureeritud tööplaani, ka on lastel hea käes hoida valmis õppekomplekti. Samas peavad lapsed õppima paralleelselt kaht eesti keele programmi. Teise variandi puhul on õpetajal suurem koormus, sest materjali peab algusest peale ise ette valmistama.

Võõrkeele õpetamise kogemuseta õpetaja jaoks võib see olla liiga aeganõudev, kuid nii saab samal ajal toetada nii eesti keele kui teise keele omandamist kui ka eesti keele (kui emakeele) ainetunnis sisu mõistmist.

Keeleõppes on võtmetähtsusega rääkimine – et mõni sõna või väljend omaks saaks, peab õpilasel olema võimalus seda kõigepealt mitu korda kuulda ja siis korduvalt välja öelda. Eesti keele põhitunnis on selle jaoks liiga vähe võimalusi, juba esimeses klassis on lugemistekstid pikad, keerukalt sõnastatud ning suunatud sõnavara rikastamisele. Muu kodukeelega lapsel aga vahelduv sõnavara tekstis hoopis takistab õppimist. E2 õpilane vajab selle asemel teistsugust materjali ja eelkõige võimalust harjutada keelt väiksemas rühmas.

Ideaalvariandina näen, et selles tunnis, kus piisava keeleoskusega õpilased tegelevad keerukamate lugemistekstidega, on lisatuge vajavad õpilased tugiõppes ja käsitlevad sama teemat endale jõukohaselt ja eelkõige palju rääkides. See on koht, kus ministeerium ja kirjastused saaksid koolidele appi tulla, koostades eesti keele lugemiku juurde muu kodukeelega lastele mõeldud tugimaterjali. Ehk juba järgmiseks sügiseks?

Loodusõpetuse teemad – suurepärane võimalus

Üks õppeaine, milles tõenäoliselt raskused tekivad, on loodusõpetus. Keeleõppe seisukohast on see tänuväärt materjal, õpitavat sõnavara on siin lihtne visuaalselt näitlikustada. Ka eesti kodukeelega õpilase jaoks on loodusõpetuses palju uusi mõisteid, kuid teda aitavad eelteadmised.

Kui õpilane ei tea, mis on karv, ei saa ta ka aru, mis on karvkate. Või näiteks sõna pinnas ei pruugi olla ka eesti lapse aktiivses sõnavaras, kuid tõenäoliselt on ta kuulnud sõna pind mitmesuguses kontekstis ja suudab edukamalt seoseid luua. Õpetades mitmekultuurilist klassi, aitab õpetaja teise kodukeelega lapsi sellega, kui alustab sõnavara mõttes sammuke tagantpoolt, kui ta harjunud on. Boonus selle järjekordse väljakutse juures võiks olla, et see aitab ka nõrgema keelepagasiga eesti lapsi.

Esimese klassi õpetajad tegid ettepaneku, et toetaksin tugiõppetunnis vene kodukeelega lapsi loodusõpetuses vajaliku sõnavaraga. Tugiõppes selgus, et õpilased teadsid suurepäraselt sinitihast, kellest oli tunnis pikalt juttu olnud. Samas ei teadnud enamik õpilasi sõna lind, sest see esines nii jutus kui ka tekstis eri vormides ega olnud niimoodi äratuntav. Veel õppisime selles tunnis kasutama sõnu nokk, tiivad, suled, lendab. Ka need olid töövihikus ja õpikus, kuid mitte piisavalt sagedasti, et äratundmine tekiks. Algklasside loodusõpetuse teemad pakuvad suurepärase võimaluse arendada üldkeeleoskust tugiõpperühmas.

Julgen väita, et iga vähemalt algklassis eesti õppekeelega koolis alustav muu kodukeelega õpilane on võimeline järjekindla ja läbimõeldud toe abil õppima võrdväärselt oma eestlastest klassikaaslastega. Ise näen ühtset Eesti kooli just nii – õppekava on kõigile sama, kuid vähese eesti keele oskusega lapsed saavad lisaks eesti keele kui teise keele tuge.

Näiteks selle kohta, kus õpilastel on jäänud puudu E2 toest, toon kolleegi räägitud loo. Kolmanda klassi õpilased pidid saatma talle eestikeelse meili. Mõned vene kodukeelega õpilased, kes olid esimesest klassist saati eesti keeles õppinud, ei suutnud aga ennast eesti keeles arusaadavalt väljendada. Õpetaja vaatas üle neile eesti keele tunnis antud tagasiside, selle järgi oli laste edenemine väga hea: luuletus peas, leiab üles kaashäälikuühendi, nimed kirjutab suure tähega jms. Eesti keele oskus ja eesti keele tunnis hakkama saamine ei tähenda alati sama. Siit tulebki välja suur vajadus eesti keele kui teise keele tundide järele – eesti keele põhitunnis viimistleti küll keelt, kuid E2 vundament jäi ladumata.

Sarnast vastuolu olen korduvalt kogenud vanemate klasside õpilastega. Õpetajad on saatnud minu juurde tugiõppesse 7. ja 8. klassi õpilasi. Esmakohtumisel uurin õpilaselt, miks ta enda arust minu juurde saadeti. Tavaline vastus on: „Ma ei tea, sest ma olen venelane?“ Peab tunnistama, et õpilasel on õigus – hindeid uurides selgubki, et need on korras, probleemid eesti keelega ei kajastu päevikus mingil moel. Siin on mõtlemiskoht – kujundava hindamise põhimõtete järgi tunnustame õpilase pingutust ja edenemist. Kuid kuidas ausalt peegeldada seda vahet, mis tal võrreldes eesti emakeelega lastega siiski olla võib?

Lugemus ja suhtluskeskkond

Mulle endale näib, et õpetades mitmekultuurilist õpilaskonda, peame leppima sellega, et osal õpilastest jääbki keel vähem väljendusrikkaks ning eesti keelest erineva kodukeele mõju märgatavaks. Lugemus ja eestikeelne suhtluskeskkond on muidugi abiks. Klassides, kus eesti keelest erineva emakeelega õpilasi on palju, on eestikeelse suhtluskeskkonna pakkumine häiritud.

Vanemate klasside tugiõppes õpetan õpilased esimese asjana Sõnaveebi kasutama, et nad oskaksid leida sealt sõnavorme, rektsiooni, sünonüüme ning kollokatsioone. See on tööriist, millega nad saavad ise kontrollida ja rikastada oma kirjalikku teksti. Sõnaveeb on osutunud kuldaväärt abivahendiks veel kahe teema juures. III kooliastme emakeeletundides käsitletakse vormimoodustust ja astmevaheldust. Algvormi leidmine sõnadest küüsi, kõrrest või küpsetest ei ole muu emakeelega lapsele tavaliselt abivahendita jõukohane. Samuti ei pruugi nad tajuda vältevaheldust. Siin on arutamisküsimus emakeeleõpetajatele: kuidas korraldada nende teemade õpe ja kontrollimine nii, et ei kannataks emakeele õppijad, kuid õiglase võimaluse saaks ka muu kodukeelega õpilased?

Eraldi teema on eesti õppekeelega kooliga n-ö poole pealt liitujad. Praeguste seaduste järgi võib uussisserändaja või muu õppekeelega koolist tulnud õpilane kuue aasta jooksul pärast eesti õppekeelega kooli tulemist õppida eesti keelt teise keelena (mitte eesti keele kui emakeele õppekava järgi) ja teha põhikooli ja/või gümnaasiumi lõpus eesti keele kui teise keele eksami. Kui õpilane tuleb viiendasse klassi, võib ta põhikooli lõpus sooritada eesti keele kui teise keele eksami. Samas kui ta jätkab gümnaasiumis, siis gümnaasiumi lõpus peab ta ikkagi sooritama eesti keele kui emakeele eksami.

Küsimus pole ainult võimekuses eesti keelt osata ja eksam sooritada. Emakeeletundides pööratakse märksa rohkem tähelepanu ka keele struktuurile. Sõnaliikide ja lauseliikmete määramine annab keeleteadmised, mis muuhulgas aitavad edaspidi omandada õigekirjareegleid ning hõlbustavad võõrkeelte õppimist. E2 õppes on keeleteadmistel oluliselt väiksem osa.

Esmalt peab iga laps saama võimaluse proovida, milleks ta üldse võimeline on. Nii võib õpilasele olla pikas perspektiivis kasulikum siiski õppida eesti keele kui emakeele programmi järgi. Samas – kui seda E2 tundidega ja eesti keele kui emakeele konsultatsioonidega ei toetata, võib kergesti juhtuda, et programm osutub liiga keerukaks ja üldine väljendusoskus ei arene piisavalt.

Praegune seadus ütleb, et õppida saab kas eesti keele (kui emakeele) või eesti keele kui teise keele järgi, üks kahest.

Seadus ja toetused teevad vahet uussisserändajatel ja kohalikel muu kodukeelega lastel. Praktikas võib olla otstarbekas töötada rändelaste (ehk uussisserändajate) ja kohalike muu kodukeelega lastega koos sama skeemi alusel. Esimese klassi laps võib eesti keelt üldse mitte osata või olla käinud enne kooli eestikeelses lasteaias. Olenemata sellest, kas tegemist on rändelapse või kohaliku muukeelsest perest pärit lapsega, on nende abivajadus sarnane. Sarnaselt võib näiteks vene õppekeelega koolist eesti õppekeelega kooli 7. klassi tulnud õpilane sobida hästi koos õppima 2. või 3. aastat eesti keelt õppivate rändelastega. Ka vanemate suutlikkus kooliga suhelda ja last õppimises toetada võib olla sarnane, siingi on individuaalsed erinevused suuremad kui kultuurilised.

Veel mõned mõtted

Oluline on õpilastevahelise suhtluse juhtimine ja soodustamine, et õpilased leiaksid endale suhtlusringi klapi ja jagatud huvide, mitte kodukeele järgi. Mõnikord pole kaasõpilased tähelegi pannud, et esialgu eesti keelt mitte osanud õpilane on vahepeal keele suhtlustasandil omandanud.

Julgustan ülikoole saatma üliõpilasi eesti keele kui teise keele praktikale eesti õppekeelega koolidesse. Nii kujunevad uutmoodi mõtlevad ja uusi lahendusi märgata oskavad E2 õpetajad ning ka ülikoolid saavad sisendi uue E2 suuna õpetamiseks.

Näen suurt vajadust „Eesti keele kui teise keele õpetamine algajatele“ kursuse järele. Eesti keele kui teise keele õpetajaid ei jätku koolidesse, igal pool poleks neile ka piisavat koormust. E2 tunnid ei tohiks seisneda põhiliselt lugemises ja töölehtede täitmises, võti on rääkimine. Ka nulltasemel õpilase saab panna rääkima, selleks on oma meetodid.

Eestis on piisavalt E2 kompetentsust. On täiesti arusaadav, et eesti õppekeelega koolidele on E2 õpe uus ja harjumatu, kuid meil on palju õpetajaid, kellelt nõu küsida. Tegutseb eesti keele kui teise keele õpetajate liit, samuti on aktiivne eesti keele kui teise keele õpetajate FB-grupp. Küsige nõu!