Koolijuhid astusid praktikandi kingadesse, mõni ka sokkidesse

Jaanuaris andis tosin Tallinna, Tartu, Valga ja Narva koolidirektorit ohjad kümneks nädalaks üle oma kolleegidele, et ise siirduda täiskohaga praktikale edumeelsesse ja tunnustatud juhtimiskultuuriga ettevõttesse. Praktikandid – Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi direktor Merike Kaste, Mart Reiniku kooli direktor Enn Ööpik ja Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis – on nüüd oma tööpostil tagasi ja annavad õpitust aru.

Möödunud aastal kutsusid Heateo haridusfond ja Tallinna haridusamet koostöös Fontesega ellu haridusjuhtide praktikaprogrammi. Sellel õppeaastal liitusid korraldajate ringiga Tartu linnavalitsus ning haridus- ja teadusministeerium ja see andis ka Tallinnast väljaspool tegutsevatele koolijuhtidele võimaluse osaleda unikaalses arenguprogrammis, kus mentoriteks on tippjuhid.

Heateo haridusfondi projektijuhi Ulla Kampi sõnul on programmi eesmärk edendada Eesti koolijuhtimise kvaliteeti, anda koolijuhtidele sügav sissevaade nüüdisaegse juhtimiskultuuriga ettevõtte või asutuse igapäeva ja toimimismudelitesse, et nad omandaksid praktilise kogemuse kaudu tippjuhile vajalikke oskusi. Programm kestab üheksa kuud, millest esimesed kolm töötab koolijuht täiskohaga organisatsioonis ning seejärel naaseb kooli, et kogutud teadmisi ja ideid seal rakendada.

Millises ettevõttes praktikal olite?

Merike Kaste: Mina olin Tartus Fortumos. See on Eesti firma, mis arendab mobiilitehnoloogiat. Loodi 2007. aastal ja on praegu rahvusvaheline ettevõte, mis on loonud makseplatvormi mobiilioperaatorite ja kaupmeeste vahel. Tegutseb umbes sajas riigis, eriti arengumaades, kus krediitkaardid pole eriti levinud. Eelmisel aastal omandas ettevõtte Londoni börsil noteeritud firma Boku. Olin praktikal 16. jaanuarist 31. märtsini.

Enn Ööpik: Olen programmis vist esimene ja ainuke, kes on praktikal avalik-õiguslikus organisatsioonis, mis töötab oma määruse järgi ja millel on ka oma seadus: Eesti töötukassas. Läksin sinna 11. jaanuaril, praktika lõppes 19. märtsil. Kümme nädalat on nagu nipsti mööda läinud!

Töötukassast teame kõik midagi, aga kindlasti ei saa 99,9 protsenti aru, kui palju pakutavaid teenuseid neil on: 55−75. Suur lõtk on seepärast, et mõned teenused on väga sarnased. Seega pole ainsad teenused töötu abiraha või koondamise puhul kompensatsiooni maksmine.

Kadi Kreis: Mina olin Pipedrive’is, mis tegeleb müügitarkvara toote ja teenusega. Rahvusvaheline firma, Eestist alguse saanud, kasvanud välja idufirmast. Novembris sai ükssarvikuks, seega väga kiire arengu ja suurte investeeringutega.

Pipedrive on kuulus oma organisatsioonikultuuri poolest, selle üle on nad uhked ja selle eest ka auhindu saanud. Enne teadsin näiteks, et Pipedrive’i kontoris on lubatud lemmikloomad ja nad on panustanud töökeskkonna disaini. Teadsin ka seda, et seal töötavad UX-disainerid, kes on meie erialaga seotud.

Milliste ootustega praktikale läksite? Mis teid kõige enam üllatas?

Merike Kaste: Kandideerisin programmi mitmel põhjusel. Isiklikuks arenguks tahad ju iga perioodi tagant ennast koolitada, midagi uut teada saada. Paar aastat tagasi oli haridusjuhtide õppelähetuse ja mentorite-coach’ide programm, aga enam pole. Kui eelmisel aastal praktikaprogramm tuli, tekkis kohe isu.

Teine põhjus oli soov näha, kuidas juhitakse erafirmat. Meil on ju mingi ettekujutus, millised rahasummad seal liiguvad, missugused on boonused, töö kvaliteet. Tahtsin seda oma silmaga näha.

Kolmas põhjus oli, et valmistame gümnaasiumis ette noori, kes lähevad tööle. Aga kas me teame, mida tööandjad neilt ootavad? Seega oli mul kerge ärevus hinges, eriti sellepärast, et tegu on IT-firmaga, aga minu haridus on ajaloo, psühholoogia ja juhtimise alal. IT-ga olen kokku puutunud igapäevaelus kasutajana, aga mitte koodikirjutamise tasandil. Kuna Fortumo on maailmafirma, mis tegutseb enam kui 70 riigis, on seal suhtluskeel inglise.

Praktikal on mul olnud väga palju vau-efekti. Just selles mõttes, kuidas on üles ehitatud kogu firma filosoofia, ideoloogia, kultuur – selleks, et saavutada eesmärke ja hoida inimesi, juhtida oma talente. 

Kõige suuremat muljet avaldas, kuidas iga päev on kõigil kuklas OKR (objectives and key results, eesmärgid ja võtmetulemused), teatakse, kuhu minnakse. Kui palju tööd selle nimel tehakse! Tiimijuhtide tööajast on 60 protsenti inimeste juhtimine. Iga hommik algab stand-up’iga, kus vaadatakse päev üle. Kord nädalas on üks ühele vestlused eesmärkide täitmisest. Kõige taga on väärtushinnangud.

Vaimustav on onboarding (sisseelamise) ja mentorite süsteem.

Pisiasju, mida üle võtta, on palju.

Aga ettevõtted võiksid õppida koolilt, kuidas vähese ressursiga saavutada maksimumtulemust. Teeme seda ju kogu aeg. Meie ressursid on teised, mitte ainult raha, vaid ka inimeste poolest.

Enn Ööpik: Mina ei sattunud programmi nii teadlikult kui Merike. Reklaamiti, et kõik firmad on ingliskeelse juhtimisega. Minu inglise keel ei ole sel tasemel. Siis selgus, et leidub ka edumeelseid ettevõtteid, mida ei juhita meie kodumaa pinnal inglise keeles.

Sain töötukassas juba esimesel nädalal aru, et olen sattunud väga kaasaegsesse organisatsiooni. Tahtsin näha, kuidas asjad mujal käivad. Iga juht, kes on oma valdkonna tipus, on ju üksinda. Arvame, et teeme kõike kõige paremat tahtes, aga silmaringi avardamiseks on vaja teist vaadet. Oleme enamasti koolisüsteemist juhiks tõusnud ja meil pole laia pilti.

Olen programmist saanud rohkem, kui arvata oskasin. Ma ei julgeks ütelda, et miski on mind pööraselt üllatanud. Küll aga olen väga väärtuslikke asju enda jaoks üles noppinud.

Algul arvasin, et nüüdisaegne lähenemine, kus ühel ülemusel on 12–14 alluvat, et ta jõuaks neid toetada, on laristamine. Praegu ütlen, et see ei ole kaugeltki mitte laristamine. Hoopis teine küsimus on, kuidas seda koolis ellu rakendada. Aga kindlasti jääb minu ajusagaratesse, et see on inimese toetamine.

Teine asi, mille üles nopin, on uue töötaja sisseelamise programm − kuidas toetada uut inimest nii, et see oleks süstemaatiline. Teeme midagi, aga sel teel on veel kõvasti minna.

Muidugi sain palju huvitavaid kontakte, värbamismeetodeid ja -tehnoloogiat näha. Viimasel nädalal tõdesime vastastikku, et on natuke kahju, et nemad ei osanud kohe minu kogemust ära kasutada. Juba leppisime kokku, et kõik jätkub, sest meil on teineteist tarvis.

Kadi Kreis: Mulle meeldib õppida. Kui lähed teise keskkonda, et saada inspiratsiooni, õpid igal juhul. Olen kvaliteedijuhtimise usku ja käinud Eesti kvaliteediauhinna raames hindamas teisi organisatsioone, ka suuri ettevõtteid. Sellest on nüüd möödas päris palju aega ja mulle tundus, et praktikaprogramm on sarnane võimalus õppida, kuidas asjad teistes kohtades käivad.

Võib-olla kutsekoolidel, kes suhtlevad tööandjatega väga tihedalt, ei olegi kontrast nii suur kui üldhariduskoolil. Aga ükskõik, kuidas me ei pinguta ja kui edumeelsed ka pole, erasektor on koolist ikka vähemalt kaks aastat ees.

Tõdesin mingil hetkel, et kõik koolid ongi start-up’id. Peame endale ütlema, et koolid peavad kogu aeg muutuma, sest meil on pidevalt uus põlvkond majas. Kool peab säilima traditsiooniline, aga me ise ei või olla paigal. Peaksime seda rohkem välja ütlema. Ühiskond ja ettevõtted võiksid olla koolide suhtes uudishimulikud.

Sain aru, et räägime ka koolis kvaliteedijuhtimise põhimõtetest, aga teeme seda teiste sõnadega. See andis kindlustunnet. Kiire areng IT-valdkonnas on Pipedrive’ile andnud kiirendust ja ma õppisin, mida teha paremini, milliseid tööriistu kasutada ja milliseid süsteeme arendada.

Kui ma 4. jaanuaril rongiga Tallinnasse sõitsin, tundsin end samamoodi nagu minnes Tallinnasse üheksandasse klassi − ma ei teadnud, mis mind ees ootab, kuid olin hästi avatud, jätsin eelarvamused maha, alustasin nullist. Lõpetanud oma praktika, tunnen, nagu tuleksin metsast välja, korvid marju ja seeni täis. Neid on vaja puhastada, sisse teha ja ka teistele jagada, et vitamiini jaguks tükiks ajaks.

Mida kogetust esimese asjana oma koolis rakendate?

Merike Kaste: Kadi seenejutu jätkuks: läksin puravikke korjama, aga juhuslikult oli seal ka šampinjone, võtsin kaasa ja teen need kõige kiiremini ära. Üks asi on filosoofiat järgida, aga suuremad muutused käivad järk-järgult. Teeme kooli uut arengukava, püüame sõnastada eesmärgid OKR-i hea tava järgi ja leppida ka tulemusnäitajad kokku nii, et need ei oleks ainult paberil, vaid tahame nendeni tõesti jõuda.

Loome väikeste gruppide ja tiimijuhtide süsteemi, et jõuda rohkem inimesteni. Teeme nii palju, kui on võimalik ja kui paljuks ressurssi jagub.

Šampinjonid, mis saab kiiresti ära praadida, on lihtsad asjad, nagu koosolekute süsteem, koolisisene koduleht. Mul on nüüd ka sisseelamise süsteemi kogemus. Tean, kui tähtis see on. Seda on suhteliselt lihtne tekitada.

Õppisin ka turvalisuse ja andmekaitse olulisust. Seni olin harjunud, et mul on arvuti kogu aeg lahti. Nüüd tean, kui tähtis on oma laua juurest ära minnes seadmed sulgeda. Tänapäeva maailm on muutunud, aga meie koolis ei karda veel nii palju.

Ja muidugi kokkulepped, kokkulepped, kokkulepped.

Enn Ööpik: Nagu enne juba mainisin, hakkan kohe tegema uue töötaja sisseelamise programmi. Korjan kokku killud, mis meil on. Võtan oma meeskonna kokku ja paneme need killud kindlasse raami, sõlmime kokkulepped. Sisseelamisprogramm peaks kestma üle aasta. Esimese aastaga teeb tiiru peale, saab kõikidest protseduuridest aimu. Kõike – näiteks kuidas panna aastahindeid – ei ole ju mõtet selgitada sügisel.

Tähtis on ka värbamine − kuidas teha oma organisatsioon atraktiivseks. Tänapäeva ühiskond käib ju lugude peal, aga milline on meie kooli lugu ja mille pärast peaks inimene just meile tööle tulema? Mida saame pakkuda sellist, mida teised ei paku? Krabame ju tööturult ühte ja sama inimest. Need on esimesed mõtted, šampinjonid. Kuigi ka puravik on kupatamata söödav!

Kadi Kreis: Kohe pannile saaks panna sisseelamise süsteemi. Tooksin sisse ka õpilase vaate. Meil on mingid tegevused just õppeaasta alguses: talgud, IT-minutid, sissejuhatus erialasse. Aga sain programmist inspiratsiooni ja katsetamegi ühe äsja alustanud grupiga, samuti uue töötajaga, alguses nädal aega töövarjuks olemist. Väike asi, mida ise ei olnud taibanud.

Suuremad asjad on seotud ennastjuhtiva õpetaja ja isejuhtiva organisatsiooniga. See on minu muudatuste projekt ja sain selleks täiendust oma tööriistakasti. Lai eesmärk on toetada ennastjuhtivat õppijat.

Merike Kaste: Nagu tähele panite, jooksevad meie jutust läbi samad mõisted. On hästi tore, et mitte ainult sõnavara, vaid ka nägemus laieneb. Kaks kuud tagasi oleksime vaid õlgu kehitanud, aga nüüd noogutame.

Esimestel päevadel Fortumos ei saanud ma midagi aru. Aga neil on sõnastik, kus on kõik ära seletatud.

Kas kahe kuu jooksul juhtus ka midagi naljakat?

Merike Kaste: Mulle saadeti enne praktika algust meeldetuletus, kus oli kirjas, milline on riietus, vahetusjalanõud. Tõlkisin slippers vahetusjalanõudeks. Minu vahetusjalanõud on loomulikult kontsakingad! Panin need jalga, aga mentor vaatas mind imestunult. Siis nägingi, et IT-asutuses käiakse vaid sokkide või sussidega, sest teisi töötegijad ei häirita. Esimeses koridoris käisin kikivarvul, siis panin kingad lauanurgale. Järgmisel päeval võtsin sokid kaasa. Kui me ei tunne asutuse kultuuri, teemegi valesti.

Kadi Kreis: Mina olin sokikultuurist teadlik, kuna meie 3D-eriala on idufirmaliku lähenemisega. Ostsin endale uued vahetussokid.

Ma kohanen kiiresti, ometi tundsin esimesel päeval, et kõik on nooremad ja sisenen nagu teise kultuuri. Samamoodi tunnevad õpilased, kui tulevad uude kooli. Võtsingi kaasa hästi palju mõtteid, kuidas teha õpilastele pardale tulek mugavaks, et nad saaks hakata kohe õppima.

Naljakas seik oli, kui läksin Pipedrive’i Tartu kontorisse. Võtsin kasuka seljast ja väike spitsi moodi koer hakkas haukuma, kuigi ta võtvat uusi inimesi hästi vastu. Selgus, et ta haukus minu kasukat.

Enn Ööpik: Kogesin, kuidas organisatsioon võtab vastu ja teeb olemise väga mugavaks. Mind võeti süsteemi nagu oma töötajat. Kuna organisatsioon on suur, üle Eesti rohkem kui 950 töötajat, on kogu masinavärk hästi ära korraldatud. Praktikale eelneval nädalal läbisin päevase koolituse, sain mingi ettekujutuse süsteemist. Naljakas moment oli, kui veebruari alguses sain oma töötukassa postkasti palgasedeli. Seal ei olnud küll summasid, aga täpselt minu töötunnid olid kirjas. Olin juba nii oma!

Kuidas saate läbielatut levitada, et ettevõtete juhtimise kogemust koolijuhtimisse viia?

Kadi Kreis: Mina jagan kogemusi kutsekoolidele. Tegin omal algatusel juba haridusinnovatsiooniklubi. Käime koos virtuaalselt. Seda mahalaadimist ja edasiandmist jagub pikaks ajaks.

Merike Kaste: Koolitustelt korjab alati midagi. Aga et midagi oma koolis ära teha, oligi vaja sellist kümne nädala pikkust programmi. Siis näed kauem, kuidas mujal toimitakse. Ka haridusministeerium võiks sellele rõhku panna ning pakkuda odavamaid ja lihtsamaid praktikavõimalusi, kas või nädalaks. Loomulikult peab ka juht ise tahtma. See on mõnes mõttes ju iseenda kaotamine, sest sa ei ole enam direktor, vaid praktikant. Pead oma rollist lahti laskma ja olema avatud. Oleks äärmiselt tänuväärne, kui saaks jätkata.

Enn Ööpik: Meie ülesanne ongi teha võimalikult palju lobitööd, kogemusi jagada. Eelkõige on aga tähtis, et info jõuaks paljude omavalitsustegelasteni, kelle käes on rahakott, mille kaudu selliseid asju rahastatakse. Kuni haridusministeeriumini, sest kui tahame kaasaegset kooli ja juhtimist, tuleb sinna ilmtingimata panustada, et viia koolijuht välja ja anda talle võimalus.

Kolleegidega saame ju jagada seda, et oli põnev, ja ka mõne tööriista anda, aga see ei asenda kolleegile võimalust ise kõike läbi kogeda.

Haridusjuhtide praktikaprogrammi projektijuhtimise, kommunikatsiooni ja mentorite toetamisega seotud kulud katab Heateo haridusfond; otsesed kulud finantseeritakse haridusasutuste eelarvest; programmi läbiviimisele panevad õla alla koolipidajad, toetades koolijuhi osalemist ja kattes muud kaasnevad kulud.

Programmis osalevad Tallinna Kopli ametikooli, Tallinna saksa gümnaasiumi, Tallinna Järveotsa gümnaasiumi, Tallinna ühisgümnaasiumi, Tallinna Pae gümnaasiumi, Tartu Hansa kooli, Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi, Tartu Mart Reiniku kooli juhid ning neli riigikooli (Tallinna majanduskool, Tartu kunstikool, Valga gümnaasium, Narva Vanalinna riigikool) juhti. Mentoreid ja praktikavõimalusi pakuvad Bolt, Fortumo, LHV, Pipedrive, SEB, Swedbank, Telia, Wise (endise nimega TransferWise), töötukassa ja Veriff.

KÜSIMUS JA VASTUS

Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults osales praktikaprogrammis eelmisel õppeaastal ja omandas kogemusi iduettevõttes TransferWise.

Mari-Liis Sults, mida olete praktikal õpitust-kogetust oma kooli jaoks kasutusele võtnud?

• Kooli põhiväärtuste lahtikirjutamine neljale tasemele: algaja, praktiseerija, tegija, mentor. Lähtuvalt sellest õpetajate arengu toetamine. 
• Õpetaja kutsestandardi lahtikirjutamine lähtuvalt meie kooli vajadustest (õpetaja arenguvõimalused kas kaasavaks või metoodiliseks õpetajaks), õpetaja arengu toetamine valitud teel. 
• Kommunikatsiooniplaani koostamine (millal ja milline info välja läheb; kes seda kokku paneb, edastab jne). Väga oluline kriisijuhtimisel! 
• Õpetajatele eesmärgistamise olulisuse selgitamine lähtuvalt õppeaasta eesmärkidest ja kooli põhiväärtustest. Fontes tegi õpetajatele ka lühikese koolituse väikestes gruppides. Õpetajad jälgivad õppeaasta jooksul oma eesmärke, mis peavad toetama ka kooli omi. 
• Värbamisprotsessi visualiseerimine, kirjaliku osa selge ja lihtne sidumine kooli põhiväärtustega. Õpetajate kaasamine värbamisse.
• Eelarvelise vastutuse jagamine õpetajatega, kes soovivad vastutada mingi osa eest.
• Õpetajaameti ja -hariduse maine hoidmine ja tõstmine (õpetajate võimestamine).
• Õpetaja arenguvestluse asemel on õppeaastas kolm lühemat vestlust. Aasta lõpus toimub ainult tundide jagamise ja palga teemaline vestlus järgmiseks õppeaastaks.
• Andmekaitse ja IT-turvalisuse tagamine.

KOMMENTAAR

Praktika järel ootavad väljakutsed oma koolis

Ulla Kamp, Heateo haridusfondi projektijuht:

Iga koolijuhi praktikakogemus ettevõttes või asutuses on olnud unikaalne, kuna selles mängivad rolli tema enda seatud eesmärgid, huvi ning koostöö ja kokkulepped organisatsiooniga. Arenguteekonda praktika ajal toetati igakülgselt: praktikant kohtus regulaarselt ettevõtte mentori ning Fontese coach’iga. Koos teiste programmis osalejatega toimusid rühma(virtuaal)kohtumised, töötoad ja kovisioonid.

Kooliellu naastes hakatakse kogutud teadmisi ja ideid ellu rakendama. Ettevõtte ning mentori tugi jääb alles, samuti on koolijuhtidel nõu ja jõuga abiks Fontese coach ja konsultandid. 

Ääretult rõõmustav on teada, et koolijuhid on jäänud senise kogemusega igati rahule. Nad on tundnud end organisatsioonis kaasatuna ja nendele on usaldatud mõnes teemas või projektis eestvedaja roll. Eeskujuks peetakse ettevõtete avatust, tugevat väärtusruumi ja organisatsioonikultuuri – see on koolijuhtidele tähtis väljakutse oma koolis arendamiseks. Üllatusmomendiks kujunes näiteks erasektoris toimetamise kiire tempo, mis on mõneti erinev sellest, mida kogetakse koolielus.