Mis motiveerib teise emakeelega inimest eesti keelt õppima?

Teise keele õppimise kogemus on igaühel erinev. See sõltub nii õppijast kui ka väliskeskkonnast. Keeleoskust mõjutavad mitmed asjaolud: individuaalsed omadused ja motivatsioon, keelekeskkonna olemasolu, kvaliteetse keeleõppe kättesaadavus ja keele prestiiž (sh väiksemates kogukondades).

Minu keeleõppe teekond algas Lasnamäe vene üldhariduskoolis ning jätkus hiljem ülikoolis. Igal eluetapil kogesin eesti keele tähtsust ja vajalikkust erinevalt. Põhikooli kohustuslikust ainest kujunes see keeleks, milles lugesin eesti ilukirjandust, kirjutasin esseid, tegin ettekandeid ja suhtlesin õppejõududega. Nüüdseks on saanud sellest töökeel, milles täidan oma ülesandeid ja suhtlen kolleegidega. Minu õpimotivatsioon sõltus ajast, ümbrusest ja muidugi minust endast.

Vanemad innustasid

Üldhariduskool andis mulle vajalikud grammatikateadmised ja suurendas põhisõnavara, kuid kooliainest jäi siiski väheks. Ma ei kasutanud eesti keelt tavaelus, sest mu suhtlusring piirdus venekeelsete eakaaslastega, kes arvasid, et eesti keele oskust ei lähe neil elus vaja. Julgen väita, et 1990-ndatel suhtus eesti keelde sarnaselt enamik vene noori.

Esimese motivatsioonitõuke sain oma vanematelt, kes veensid mind, et eesti keele oskuseta läheb mul edaspidi väga raskeks. Õppisin eesti keelt iseseisvalt: lugesin eestikeelset ajakirjandust, kuulasin eesti raadiot, vaatasin eestikeelseid uudiseid ja filme. Tol ajal ajendas mind soov saada Eesti kodanikuks ja töötada avalikus teenistuses.

Tänu puht välisele motivatsioonile paranes ka minu eesti keele oskus – gümnaasiumi lõpus tegin kodakondsuseksami ja astusin Tallinna pedagoogikaülikooli eesti keele kui võõrkeele õpetaja erialale.

Ülikoolis sain aru, et ma ei teadnud eesti kultuurist sugugi palju. See oli aeg, mil lugesin rohkesti eesti ilukirjandust. Ülikoolis tekkisid mul esimesed kontaktid eestlastega, tänu kellele julgesin eesti keeles suhelda.

Oma lühikese looga tahan öelda, et keele omandamine sõltub ümbruskonnast ning keeleõppija taustast, tema vajadustest ja emotsionaalsest sidemest teise keelekeskkonnaga. Ühed õpivad keelt selleks, et saada paremat haridust või tööd. Teised soovivad laiendada oma kontakte, osaleda aktiivselt ühiskonnaelus, suhelda ametkondadega ning olla kursis riigis toimuvaga. Kõik need eesmärgid võivad muutuda, mistõttu peab keeleõpe olema korraldatud paindlikult ja arvestama õppija tausta ja vajadustega. Oluline on toetada õppijate motivatsiooni, pakkudes neile tuge ja võimalust eesti keeles suhelda.

Eesti keele majad

Sel aastal jõuab lõpusirgele kolmas lõimumist käsitlev arengukava „Lõimuv Eesti 2020“. Ajavahemikku 2014–2020 mahub mitmeid olulisi algatusi ja ettevõtmisi, tähtsaim neist on eesti keele majade avamine.

Alates 2019. aastast korraldavad eesti keele majad keele- ja suhtluskursusi ning mitmesuguseid eesti keele praktiseerimist toetavaid tegevusi, nagu tööjõuvahetusprogrammid, eesti kultuuriruumi tutvustavad koolitused, teatrietenduste ja muuseumide külastamised ja õppereisid.

Need, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis Eesti ühiskonna suhtes avatumaks. 88% Integratsiooni SA koolitusel osalenutest ütles, et pärast kursuse läbimist on neil suurenenud huvi eesti keele õppe vastu, 80% julges eesti keeles varasemast enam suhelda, rohkem kui pooled hakkasid eesti keelt töö juures rohkem kasutama ja tundsid end senisel töökohal kindlamalt, 61% suutis paremini jälgida eestikeelseid uudiseid ja 61% on otsustanud registreeruda tasemeeksamile (CentAr, 2018).

Suurem osa eesti keele majade tegevustest toimub Tallinnas ja Narvas. Kuid vajadus nende järele on ka teistes linnades, kus puudub piisav keelekeskkond. Piirkondlikud erinevused eesti keele oskuses ja kasutamises sõltuvad otseselt kontaktidest eestlastega. Omavalitsustes, kus selliseid kokkupuuteid on rohkem, ka osatakse ja kasutatakse eesti keelt enam: Ida-Virumaal ja Tallinnas elavad teistest rahvustest elanikud oskavad halvemini eesti keelt kui nende rahvuskaaslased mujal Eestis.

Toetame õppijaid!

Viimane rahvaloendus näitas, et eesti keele oskus on madalaim just Ida-Virumaal (23%). Riigikeelt oskas Sillamäel 22%, Jõhvis 38%, Kohtla-Järvel 31% ja Kiviõlis 43% teisest rahvusest elanikest. Seevastu Pärnumaal ja Tartumaal küündis eesti keele oskajate suhtarv teiskeelsete seas vastavalt 62 ja 66%-ni.

Kultuuriministeerium sai valitsuselt vastutusrikka ülesande luua eesti keele majade tegevuste laiendamise kontseptsioon, mille eesmärk on suurendada ligipääsu kvaliteetsele keeleõppele just neis piirkondades, kus elab rohkem muu ema- või kodukeelega inimesi, näiteks Maardus, Lääne-Harju vallas, Pärnus, Valgas, Jõhvis, Lüganuse vallas, Kohtla-Järvel ning Sillamäel. Kavas on laiendada vabatahtlike võrgustikku, tihendada kultuurikontakte ja mitmekesistada keeleõppevorme.

Selgitame välja omavalitsuste keeleõppega seotud vajadused ning pakume neile võimalikud lahendused. Loodame, et valitsus kinnitab käesoleval kevadel riigieelarve läbirääkimiste raames nii kontseptsiooni kui ka täiendavad ressursid tegevuste laiendamiseks.

Keelemajade tegevus näitab, et eesti keelt on võimalik õppida ja praktiseerida ka siis, kui seda takistab piiratud keelekeskkond või epidemioloogiline olukord.

Möödunud aastal eriolukorra ajal sündis Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel programm „Keelesõber“, mille raames aitasid 410 vabatahtlikku mentorit 475 eesti keele õppijal kõnekeelt harjutada, vesteldes nendega regulaarselt e-kanalites eesti keeles. Kutsun kõiki liituma selle võrgustikuga ja abistama keeleõppijaid eesti keeles suhtlusega.

Olen veendunud, et kõigist keelekandjatest sõltub eesti keele elujõulisus ja areng. Liigume koos sellel vahval teekonnal!