Üks päev Tondi koolis koos raske ja sügava puudega õpilastega

Tänavusel koroona-aastal, kui koolid töötavad vahelduva eduga kontakt- ja distantsõppel, on erivajadusega õpilased valdavalt koolis käinud. Tallinna Tondi koolis on terve neljas korrus raske ja sügava puudega hooldus- ja toimetulekuõpilaste päralt, kes suunatakse siia Rajaleidja nõustamiskomisjoni otsusega. Praegusel piirangute ajal käivad 60 õpilasest kohal pooled. Võimalus üks koolipäev kaasa teha ning näha, milliseid meetodeid ja vahendeid laste arendamiseks kasutatakse, oli õpetlik ja avardav kogemus.

Tondi kooli metoodik Linnu Mae ütleb, et toimetuleku- ja hooldusõppe peamine eesmärk on õpetada lapsele sotsiaalseid ja eneseteenindusoskusi: noa ja kahvliga söömist, WC kasutamist, lihtsamaid töövõtteid, et ta võimalikult hästi elus toime tuleks. „Loomulikult õpetame ka akadeemilisi oskusi (kirjutamist, arvutamist), kuid sel määral, kui palju lapsed on võimelised vastu võtma. Samuti õpivad lapsed käitumisreegleid, teistega arvestamist ja koostöö tegemist. Me ei kiirusta, meil ei ole koolikella, vaid rahulik ja mõtestatud õpe, mis kestab kogu koolipäeva.“

Et keeruliste diagnoosidega liitpuudega lapsed vajavad spetsiifilist õpetamist-arendamist, on igal õpilasel individuaalne õppekava. „1993. aastal võeti Eestis vastu haridusseadus, mis sätestas, et kõik seitsmeaastased lapsed peavad minema kooli. Tallinna 1. internaatkool, praegune Tondi kool, kus ma õppejuhina töötasin, hakkaski 2000. aastal Käo päevakeskuses haridusteenust pakkuma. Kasvatajad olid päevakeskuse, õpetajad kooli poolt. Nii et minul läheb selles koolis 21. aasta. Juba sel ajal hakkasime individuaalseid õppekavu tegema,“ räägib Linnu Mae.

Õpetaja koostab igale oma õpilasele 1. oktoobriks individuaalse õppekava, kus eesmärgid ja tegevused on valdkondade kaupa põhjalikult lahti kirjutatud. Eesmärk ei tohi olla üldsõnaline „edendada-parendada“, vaid peab olema konkreetne. Õppekavu täiendatakse pidevalt: kui laps on mingi eesmärgi saavutanud, asendab õpetaja selle järgmisega. Kevadel teeb õpetaja IÕK-st kokkuvõtte ja saadab selle enne arenguvestlust lapsevanemale tutvumiseks.

Õpilaste klassidesse jagamisel ei lähtuta vanusest, vaid eeskätt laste võimetest, vajadustest ja omavahelisest sobivusest, mis on eriti autistide puhul tähtis. „Teeme kõike lapse võimetest ja vajadustest lähtuvalt: kavandame ruumid, paneme kokku klassid, valime õppemetoodika ja vahendid,“ selgitab Linnu Mae. Toimetulekuklassis on kuni kuus, hooldusõppeklassis kuni neli õpilast ning osa õpilasi on võimelised toime tulema ainult individuaalselt oma õpetajaga töötades. Nii nagu kõigil korrustel, on ka neljandal korrusel pesade süsteem. Mõlemas tiivas asub kaks õpipesa, kummaski on üks ühine ruum, kus saab tunde läbi viia, süüa teha, küpsetada. Kogu korrus, ka koridorid ja trepid on tegevuste läbiviimiseks oskuslikult ära kasutatud.

Kuna paljudel õpilastel kõne ja kõnest arusaamine puudub, on Tondi koolis tähtsal kohal alternatiivne ja augmentatiivne ehk kõnet asendav ja toetav kommunikatsioon. Selleks on mitmesuguseid vahendeid, alustades esemelisest kommunikatsioonist, kus eset seostatakse sõnaga: näiteks antakse lapsele kätte lusikas ja seostatakse sõnaga „sööma“. Edasi foto, pilt, PCS-sümbol, lihtsustatud viibe. Tondi koolis kasutatakse neid kõiki.

Esimese PCS-sümbolitega Boardmakeri alternatiivkommunikatsiooni programmi tõigi 2001. aastal Eestisse logopeed Linnu Mae, kes on ka ise loonud lihtsustatud viipeid ja mitmesuguseid õppevahendeid. „Kasutame kommunikatsioonipassi, suhtlustahvleid, sotsiaalseid lugusid, teeme vahendeid kogu aeg juurde. Tihti küsivad vanemad, millal laps kõnelema hakkab. Kõne on aga ainult üks kommunikatsioonivahend ja selle õpetamisest ei ole kasu, kui laps kõnet ei mõista. Suhtlemiseks on ka teisi võimalusi, peaasi et laps saaks meist aru ja oskaks ennast väljendada,“ räägib Linnu Mae.

Lapsele muretseb isiklikuks kasutamiseks liikumisabivahendid pere. Lisaks on kool pidanud vajalikuks koolis kasutatavaid abivahendeid täiendavalt juurde soetada. Ratastoolidele, kärudele ja seisulaudadele lisaks näiteks multifunktsionaalse seisulaua, millega saab kangi abil panna lapse nii istuvasse, lamavasse kui ka püstiasendisse. Palju on eri sorti kommunikaatoreid ning muusikateraapia vahendeid. Tunnetustoas arendatakse lapse meeli, rahunemistuppa aga viiakse laps, kes endast välja minnes võib muutuda ohtlikuks endale ja teistele. Metoodik meenutab juhtumit, kui õpetaja ühe keerulise lapse sinna rahunema viis. Järgmine kord, kui laps tugevalt ärritus, võttis ta juba ise õpetajal käest kinni ja nad läksid rahunemistuppa. See on hea näide sellest, kuidas metoodika toimib.

Lastega töötavad neljandal korrusel kokku 32 õpetajat, õpetaja abi, terapeuti – kõik ametikohad on täidetud. Suurte kogemustega õpetajatest on saanud hinnatud koolitajad, kes on toeks uutele kolleegidele ning teevad ka sisekoolitusi. Näiteks viidi läbi kursus õpetaja abidele, kes on praegu Eestis ainsad EHIS-esse kantud õpetaja abid. „Meie kooli sobivad tööle inimesed, kes austavad ja armastavad, mitte ei haletse neid lapsi,“ rõhutab metoodik Linnu Mae. „Kui keegi soovib meile tööle tulla, tuleb tal kõigepealt läbi teha proovipäevad, mille põhjal need, kellega ta koos töötab, otsustavad, kas temas on selleks tööks ainest. Selleks tööks vajalikke oskusi saabki ainult kohapeal õppida.“

Kuidas toimib alternatiivkommunikatsioon?

Toimetulekuklassi õpetaja Krisli Tammela neljast õpilasest on sel päeval koolis ainult üks. Õpetaja tahab alustada hommikuringiga, kuid Downi sündroomiga 4. klassi tüdruk istub otsustavalt õpetaja toolil ega reageeri, kui õpetaja palub tal oma tool tuua. Õpetaja kordab palvet, mille peale tüdruk küsib: „Miks?“ ega nõustu tooli tooma. Seepeale pakub õpetaja tüdrukule oma abi, kuid too ei liigu paigast. „Kui hommikuring on läbi, hakkad õppima ja siis tuleb arvutitund. Kui on hästi, siis on arvuti!“ lubab õpetaja ning kinnitab öeldut PCS-piltide ja viibetega. Ehkki arvutitund mõjub lapsele alati stiimulina, raputab ta pead.

„Seda on ka varem juhtunud, aga meil ei ole kiiret, ootaminegi on meie töö. Näiteks riidessepanekuks võib kuluda aega viiest minutist tunnini. Iga päev on erinev ja palju sõltub tujust, eks ka külaline mõjutab,“ selgitab Krisli Tammela. Kui ta praegu alla annaks, tahakski tüdruk edaspidi tema toolil istuda. „Palun too oma tool, meil algab hommikuring, kui hommikuringis on hästi, siis on arvutitund,“ ütleb õpetaja juba nõudlikumalt.

„See on halvasti,“ näitab õpetaja lapsele vastavat pilti. Lõpuks tõuseb tüdruk püsti, toob oma tooli ja hommikuring saab alata. Iga koolipäev algab hommikuringiga, mis on tähtis seepärast, et laps õpiks oma lähiümbrust teadvustama. Õpetaja küsimustele, kes on täna koolis, mis päev, kuu, aastaaeg on, milline ilm on väljas, vastab tüdruk PCS-sümbolite ja viibetega.

Tahvlil on kogu päevaplaan PCS-piltidena reas: hommikuring – õppima – arvutitundi – võimlema – õue – pikapäevarühma – muusikateraapiasse. Hommikul kooli tulles panevad lapsed ise päevaplaani paika, et nad teaksid, mis ees ootab. Pärast hommikuringi istubki tüdruk oma laua taha ja hakkab õppima ehk töövihikut täitma.

Krisli Tammela, kes on töötanud Tondi koolis 13 aastat, räägib, et too tüdruk tuli tema klassi sel õppeaastal. „Kolm aastat õppis ta toimetuleku õppekava järgi tavalises TÕK-klassis, kuni selgus, et ta vajab väiksemat klassi. Algus oli raske. Laps lamas pikali maas ega teinud midagi kaasa, kuni võtsin kasutusele PCS-pildid. Tal on väga raske ühest tegevusest teise minna. Kui ta arvutitunnist ei nõustunud ära tulema, näitasin talle järgmise tegevuse, õuemineku pilti. Muusikatundi minnes jääb tee peale tunnetustuba, kuhu ta oleks tahtnud jääda. Kohe, kui näitasin talle klassi pilti, sai ta aru ja läks klassi. Juba mõne päevaga oli näha, et pildid toimivad. Pilti nähes ta justkui taipas: ah, sa tahtsid seda öelda! Kui ma tahan, et ta midagi teeks, peab sellele järgnema midagi motiveerivat. Sellised sotsiaalsed lood aitavad tal ka uute olukordadega toime tulla. Kui on vaja kuhugi minna, saab piltide abil selgeks teha, mis teda ees ootab ja kuidas seal käituda.“ Järgmine samm võiks õpetaja sõnul olla sõnakaardid, millel on pilt ja seda tähistav sõna kõrvuti. Ühel hetkel, kui laps on kirjapildi meelde jätnud, võetakse pilt ära ja ta õpib ära sõnad, mida tal kõige rohkem vaja läheb.

Pärast tunde täidavad õpilased päeviku, mis töötab liikuva aabitsa põhimõttel: võtavad eelmise päeva pildid ära ja panevad tänase päeva omad asemele, saades sellega suurepäraselt hakkama. Õhtul saab laps päeviku abil kodustele rääkida, mida koolis tegi. Ka tüdruku kodus on PCS-sümbolid kasutusele võetud ja sellest on õpetaja sõnul olnud palju kasu. Pere on saanud lapse külla kaasa võtta ning kui varem tuli teda õhtul tunde magama panna, siis nüüd õnnestub see 15 minutiga.

Kuidas kasutatakse sotsiaalseid lugusid?

Kerlin Radu tuli Tondi kooli õpetajaks 2009. aastal. Praegu on tema klassis viis autismispektri häire diagnoosiga toimetulekuõpilast: 1., 7., 8., 9. ja 10. klassi poiss.

Üks noormees erutub klassis võõrast nähes silmanähtavalt. Õpetaja rahustab teda: „Kõik on hästi. Tule, vaata oma päevaplaani. Tund on läbi, mine õue.“ Kerlin Radu ütleb, et selle 8. klassi poisi päevaplaanis peab kõik kulgema nagu nööri mööda, muidu võib see lõppeda krahhiga. Poisi laua kõrvale kapi külge on kinnitatud pildijadadena sotsiaalsed lood, milleta ta õpetaja sõnul olla ega toimida ei saa. „Ta tuleb sotsiaalse looga kooli ja läheb koolist koju. Tal on iga tegevuse jaoks sotsiaalne lugu ning ta teab täpselt, millise ta kuhugi minnes kaasa võtab. See annab talle kindlustunde, mida järgmiseks teha. Olen olnud tema õpetaja kolm aastat. Kaks aastat töötasime üks ühele õppes ning kuna ta ärritus väga kiiresti, sest temast ei saadud aru, võtsimegi kasutusele sotsiaalsed lood. Need on toiminud ja praegu läheb meil päris hästi. Esimest aastat on ta klassis koos teistega, varem ta seda ei suutnud. Kippus teisi lapsi lööma, mistõttu üks sotsiaalne lugu koosnebki piltidest: kõnnin õpetaja kõrval – ei katsu lapsi – hästi!“

Õpetaja räägib, et poiss suudab end piltide abil väga hästi selgeks teha. „Kui hommikul enne kooli saadab ema või isa mulle telefonisõnumi, kes õhtul talle kooli järele tuleb ja kuhu minnakse, räägib poiss kooli jõudes kogu selle jutu mulle ära viibete ja kommunikatsiooniraamatu abil, milles on pildid kõikidest tähtsamatest teemadest. Vanemad on kodus samuti kommunikatsiooniraamatu ja sotsiaalsed lood kasutusele võtnud ja poisi arengut on näha.

Kerlin Radu lisab, et tal on taibukad õpilased, kellele ta loob palju materjali ise. „Kõik autistid on erinevad, n-ö raamatust võetut ei ole. Kõige keerulisem ongi lapsest aru saada. Et mõista, mis kellegi puhul toimib, mis mitte, tuleb lapsega koos olla, teda jälgida, mõelda, katsetada. Osa vanemaid ootab tulemust kohe, kuid lapsest arusaamine võtab aega.“

Autismist ja autismipedagoogikast

Kärt Kübar on õpetaja toimetulekuklassis, kus on üks 5., üks 9. klassi ja kaks lisa-aasta õpilast. 21-aastase töökogemusega õpetaja sõnul kahjustab autismispektri häire tugevalt võimet maailmast ja infost aru saada, eriti kui sellele lisandub intellektipuue.

„Autismispektri häire puhul on häiritud eeskätt verbaalne suhtlemine. Autist ei saa hästi kõnest aru ja tal on raske ennast väljendada. Laps võib üksikute sõnade tähendust mõista, aga lause konstruktsioon on tema jaoks keeruline. See on ka põhjus, miks me piltide ja sümbolite abil nii palju visualiseerime. Enne kui lapsega saab sümbolpiltide abil suhtlema hakata, tuleb talle pildid muidugi selgeks õpetada,“ selgitab Kärt Kübar.

Autist mõistab seda, mis on silmaga näha. Üldistama tuleb teda õpetada. Kategooriate tundma õppimist alustatakse näiteks nii, et esmalt õpitakse seostama eset foto ja PCS-pildiga. Edasi õpitakse, et esemetel on ühine nimetaja, mida tähistatakse samuti PCS-pildiga, nt mööbel. Selleks hakatakse õpilasega kõiki ruumis olevaid mööbliesemeid vastava kategooria PCS-pildiga märgistama.

Samuti on autismi puhul kahjustunud sotsiaalsed oskused. Autistlik inimene ei mõista, et teine ei tea seda, mida tema teab, vaid arvab, et kõik teavad, millest ta räägib. Sealt tulenevad paljud käitumisprobleemid. Suhtlema ja õigesti käituma õpitakse sotsiaalsete lugude abil.

Kärt Kübar räägib, et sotsiaalsetel lugudel on mitu otstarvet: esiteks antakse nende abil lapsele teada, mis üldse toimuma hakkab, ning teiseks, kuidas mingis olukorras käituda. „Meie laste puhul peab kohustuslikule tegevusele alati järgnema midagi toredat. Kõigepealt tulebki aru saada, mis lapsele meeldib ja teda motiveerib, aga ka, mis teda ärritab ja endast välja viib, alles siis saab temaga suhtlema hakata. Ühe Soome kooli direktor rääkis loo poisist, kellega õpetajad kontakti ei saanud. Selgus, et poissi huvitab pesumasin. Direktor hakkas poisiga käima kooli pesulas pesumasina pöörlemist vaatamas. Tänu sellele tekkis lapsega kontakt, kuni ta lõpuks hakkas koostööd tegema.“

Veel on autistidele omane sensoorne tundlikkus. Suurel osal autistidest on meeled üli- või alatundlikud. Näiteks võib autisti endast välja viia kellegi parfüüm või pluusivärv.

Et autistile üldse saaks midagi õpetada, on vaja esmalt stress maha võtta.

Sellele aitab kaasa struktureeritud ruum, kus õpilane teab: siin on minu päevaplaan, selle laua taga ma õpin, siia saan minna rahunema. Puhkepesa on koht, kuhu valgus ei paista ja helid ei kosta ning kus on hernekott, karp väikeste kuulidega ja muid vahendeid, mis aitavad stressi ja pinget maha laadida.

„Hommik algab alati kommunikatsioonitunni ehk hommikuringiga, selgitab Kärt Kübar. „Pärast seda on õppimise tund – eraldi eesti keele, matemaatika- ja loodusõpetuse tundi meil ei ole. Paljusid asju õpetame praktilise tegevuse kaudu. Kuna autistil on väga raske tegevuses järge pidada, kasutame PCS-piltidest jada, et õpilane saaks pilti vaadates meelde tuletada, mida on vaja järgmisena teha. Kui on vaja lauda katta, näitame lapsele iga etappi alustades vastavat pilti, kuni tal seos tekib. Lõpuks on tal selge juba kogu tegevuste jada: sina oled korrapidaja  – võtad toitu – katad lauda – sööd – pühid lauda – kuivatad nõud. See võib võtta mitu aastat.“

Kärt Kübar toob välja veel ühe olulise asja: kui tahta, et sõnum lapsele kohale jõuaks, tuleb olla konkreetne. „Kuna autistil on kõnest raske aru saada, on lapsi, kellega ma suhtlen ühe sõnaga: „Tule!“, „Istu!“, „Võta!“, „Pane!“, „Anna!“. Ma ei saa talle öelda, et palun pane see raamat riiulisse, meil hakkab varsti võimlemine, ta ei saaks sellest aru ja läheks endast välja.“

Paljud vanemad kasutavad tema sõnul päevaplaani, suhtlustahvlit ja muid vahendeid ka kodus, sest nad on aru saanud, et neil on nii lihtsam. „See muudab lapse palju rahulikumaks ning jonnihooge, mis tegelikult ei ole jonnihood, vaid lapse reaktsioon sellele, et temast ei saada aru, tuleb harvem ette. Kui laps läheb näiteks laagrisse või haiglasse, on tal enda arusaadavaks tegemiseks alati kaasas suhtlusraamat. Seal on kirjas, kuidas laps suhtleb ja kuidas temaga peab suhtlema. Ta saab piltide pealt näidata, mida soovib, rääkida piltide abil endast, kodust ja koolist. Samuti saab raamatust teada, mille peale laps endast välja läheb ja mida sel juhul teha. Üht last aitab lohutaval häälel rääkimine, patsutamine, paitamine, teisele tuleb leida kiiresti mingi praktiline tegevus.“

Kui esitan küsimuse, kas autistidel on erilisi andeid, palub õpetaja ühel noormehel minult küsida, millal on mu sünnipäev. Vastan, et 20. detsembril. Õpetaja küsimusele, mis nädalapäev see sel aastal on, vastab noormees sekundit mõtlemata, et esmaspäev. Sama kiiresti ütleb ta ära ka õpetaja ja klassikaaslaste sünnipäevade nädalapäevad. Minu üllatunud näo peale hakkab õpetaja naerma. „Sedalaadi andekust on olemas, kusjuures ta ei ole kunagi eksinud.“

Füsioteraapiast ja muusikateraapiast

Füsioterapeut Meelika Ebrok räägib, et enamikul tema juures teraapias käivatest lastest on nõrk lihaskond, spastilisus, koordinatsioonihäired ja halb motoorika. „On lapsi, kes ei suuda kõndida ega istuma tõusta. Et lapse lihaskonda arendada või hoida seda, mida hoida on, teen koostööd peredega, kellele soovitan, milliseid harjutusi kodus teha.“

Parajasti on füsioteraapia tunnis kolm poissi. „Töötan nendega viiendat aastat ja oleme suutnud ära õppida põlve- ja puusatõste ning veel paar lihasjõuharjutust. Vähesed õpilased suudavad lihasjõuharjutusi iseseisvalt sooritada. Pidevalt tuleb õpilasi motiveerida, kiita, käeliselt toetada ja ette näidata. Nad omandavad kõike raskelt,“ räägib Meelika Ebrok. „Peamiselt õpetangi lastele liikumist ja kehatunnetust, vertikaliseerimist, istumist, seismistasakaalu, trepist käimist. Laste puhul, kellel esineb liigeste ja lülisamba deformatsioone, kasutame ortopeedilisi jalanõusid, ortoose, tugiraame, seisulaudu ja teisi abivahendeid. Mõne lapsega on tähtis hoida lihased võimalikult elastsete ja liigesed liikuvatena, et saaksime neid riietada ning istuma ja pikali panna.“

Alumisel korrusel asuvas füsioteraapiatoas on spetsiaalse lingusüsteemiga Terapymasteri teraapialaud, kus saab teha asendravi, harjutusi, mis võimaldavad last kehatüvest, kätest ja jalgadest aktiveerida. Ühtlasi on see erakordselt hea abivahend sirutusspastikaga kärulapsega painutusharjutuste tegemiseks, kinnitab füsioterapeut, kelle sõnul on uues koolimajas loodud head võimalused.

Muusikaterapeut Kadri Reinsalu ruumi on juba eemalt kuulda, kuidas üks laps tulles hüsteeriliselt nutab, kuid terapeudi pillimängu ja laulu kuuldes kiiresti rahuneb. Poiss suundub otsejoones nurgas seisva kõlahälli juurde ja ronib selle sisse. Hällil on mõlemal küljel keeled ja kui terapeut üle keelte tõmbab, tekib vibratsioon, millel on lõdvestav efekt. Tegu ongi sensoorse kõlamassaažiga. Kadri Reinsalu annab poisile padja ja katab ta raskustekiga. Poiss toob kuuldavale häälitsusi, mida terapeut kajana kordab, vahepeal naerab laps laginal. Tükk aega suhtlevadki terapeut ja laps mitmesuguste muusikariistadega helisid tekitades.

Kadri Reinsalu räägib, et autistliku lapsega, kes ennast väljendada ei oska ja kellest teised aru ei saa, on võimalik muusikateraapia abil kontakti leida. „Olen tänulik, et kool on soetanud kõik vahendid, mida olen soovinud ja mis tõesti lapsi aitavad.“

Poiss, kes käib tema juures alates sügisest, valib kõigist vahenditest esimesena just kõlahälli. Samuti aitab tal rahuneda raskustekk, sest autist ei tunneta tihti oma keha. „Tema tahab hästi palju ka füüsilist lähedust, mõni õpilane ei talu üldse puudutusi ja helisid,“ räägib Kadri Reinsalu. „Oleme sügisega võrreldes palju saavutanud, näen, kuidas ta on tasapisi hakanud kontakti võtma. Kui siit edasi minna, on ta ühel hetkel võimeline jälgima ja matkima mind ning hiljem tunnis ka õpetajat. Eesmärk on, et laps õpiks kasutama PCS-pilte ja viipeid, et teha end teistele arusaadavaks.“

Millega tegeleb sotsiaaltöötaja?

Sotsiaaltöötaja ametikoht on vähestes koolides. Ka Tondi koolis on see uus, loodi 2020. aastal. Kerli Vahter ütleb, et ühelt poolt toetab ta õpetajaid, kes märkavad lapse abivajadust ja küsivad nõu, kuhu pöörduda. Teisalt tulevad tema juurde oma probleemidega lapsevanemad, kes ei tea, kust abi otsida.

„Olen andnud vanematele nõu, kuidas avaldust teha ja pabereid täita,“ räägib Kerli Vahter. „Palju pöördutakse minu poole ka seoses rehabilitatsiooniteenuse saamisega. Puuet ja rehabilitatsiooniteenuseid tuleb taotleda eri avalduste alusel sotsiaalkindlustusametilt, koolis saame abistada nende täitmisel ja taotlemisel. Mul on hea meel, et saan vanematele abiks olla, sest süsteemis orienteeruda on tõesti väga keeruline, kohati on meie kooli õpilaste puhul raske aru saada, kus lõpeb haridus- ja kust algab sotsiaalvaldkond.

Kui nii mõneski omavalitsuses on probleemiks spetsialistide puudus, siis Tondi koolis on nad olemas. Tugimeeskonda kuuluvad psühholoog, loovterapeut, eripedagoog, füsioterapeut, tegevusterapeut, sotsiaalpedagoog, muusikaterapeut, ja sotsiaaltöötaja.

Koolis tegutseb MTÜ Meie Lapsed, mis pakub rehabilitatsiooniteenuseid ja päevahoiuteenust. Lisaks korraldatakse laagreid. „Osa kooli tugimeeskonna liikmetest kuulub ka MTÜ rehabilitatsioonimeeskonda. Rehabilitatsiooniteenuste saamise alus on rehabilitatsiooniplaan, mida meie spetsialistid ka koostavad, ja teenuseid saadakse kogupäevakooli jooksul. See on perele hea võimalus, sest siis ei pea lapsega enam õhtul pärast tööpäeva kuhugi minema,“ selgitab Kerli Vahter.

„Kuna lapse toimetulek sõltub väga palju perest, toetame ka vanemaid. Psühholoog ja sotsiaalpedagoog töötavadki rohkem laste ja peredega, mina asutustega: sotsiaalkindlustusametiga, omavalitsuse lastekaitse ja teiste spetsialistidega, mitmesuguste teenuste pakkujatega. Rehabilitatsiooniteenustele lisaks kasutavad paljud pered ka tugiisiku teenust, et vanem saaks raske või sügava puudega lapse kõrvalt tööl käia. Tugiisiku rahastus tuleb omavalitsusest ning selle taotlemiseks peab laps samamoodi hindamise läbi tegema nagu puude ja rehabilitatsiooniteenuste puhul. 16. eluaastast lisandub võimalus hinnata töövõimet, mida saab ühildada puude taotlemisega. Sellest on ammu räägitud, et süsteem võiks olla ühtne ja kogu info lapse kohta ühes kohas olemas, et me ei dubleeriks.“

„Mõtleme ka sellele, mis kooli lõpetanud õpilastest edasi saab,“ räägib Kerli Vahter. „Meie lapsed suunduvad enamasti 18-aastaselt erihoolekandeteenusele, mida rahastab sotsiaalkindlustusamet. Murekoht on, et nad lõpetavad kooli 16–17-aastaselt ja tekib selline hall ala. Aasta lõpus kohtusingi kevadel lõpetavate laste vanematega, et arutada, mis kellestki edasi saab. Püüan igast lapsest lähtuvalt otsida võimalusi, milliseid teenuseid, toetusi ja abimeetmeid omavalitsus talle selle ajani pakkuda saab.“