Refleksiooni kaudu ennastjuhtivaks ehk Õpetame nii, nagu soovime, et oleks meidki õpetatud!

Ennastjuhtiv õppija on tänapäevase haridusarusaama teenäitaja – refleksioon saab noorele elluastujale olla abiks nii koolis kui elus. Paraku õpetatakse meil seda enamasti vaid ülikoolides. Mis oleks, kui teeks selle õpetamisega algust juba varem?

Haridusteaduste üliõpilased puutuvad õpingute jooksul algusest peale palju kokku reflekteerimisega. Tänapäeva kiire elutempo ning muutuses maailm seab meie teele iga päev uusi ja põnevaid väljakutseid. Haridusteaduste tudengina tunnetan, kuidas refleksioon on mind mitmeski õpisituatsioonis edasi viinud ning raskustest läbi aidanud.

Teaduskirjandust sirvides leiab pidepunkte, mis viitavad refleksiooni edasiviivale jõule just iseseisvas õppimises. Tegelenud refleksiooniga nüüdseks mitu aastat, tekkis mul küsimus, miks meile seda juba varasemates õpingutes ei tutvustatud kui ennastjuhtivuse arendamise tööriista.

Mis on refleksioon ning kuidas see toimib?

Refleksiooni mõistel ei ole haridusvaldkonnas ühest tõlgendust, kuid selle sisu on arusaadav enamikule haridusinimestest. Olen iseendale loonud refleksioonist kujutluspildi, mida saab kokku võtta kui inimese enesesse vaatamist, tunnetusprotsesside läbitöötamist ja kirjeldamist, analüüsimist, järelduste tegemist ja neist õppimist ning selle tulemusel enda tulevase tegevuse korrigeerimist.

Annika Kaziu (2020) on enda magistritöös välja toonud, et refleksiooniprotsessis kontrollitakse oma mõtlemise kulgu, võrreldes kindlat olukorda oma varasemate kogemuste või teadmistega, ning tehakse selle põhjal järeldusi. Siit selgub, et reflekteerimisel on oluline roll meie eelnevatel teadmistel ja kogemustel. Mida suurem on kogemuspagas, seda võimestatum on refleksioon.

Miks on oluline õpetada reflektsiooni gümnaasiumis?

Sest refleksiooni puhul on tegemist sügava eneseanalüüsiga ja enamasti järgneb sellele õppeprotsess, mille mõjul muudetakse enda tegevust või käitumist. Seega võib eeldada, et selline tööriist leiaks palju kasutust ka varasemas kooliastmes, kui seda on ülikool.

Õppurid, kes lähevad õppima gümnaasiumiastmesse, teevad seda enamasti eesmärgiga sillutada teed kõrgema akadeemilise hariduse saamiseks. Sellisel juhul on nende siht seatud astumaks kõrgkooli või muusse haridusinstitutsiooni, mis eeldab keskhariduse olemasolu.

Russell Rogers (2001) on rõhutanud, kuidas õpilaste õppeedukuse kasv on suuresti mõjutatav, kasutades refleksiooni. Tänapäevase õpikäsituse üks muutumise eesmärk on ennastjuhtiv õppija, mis tähendab, et noor oskab enda vajadusi määratleda, valida viise nende teostamiseks ning vastutab enda tegevuse ja valikute eest.

Liis Kadde (2002) on mitme autori teostest koondanud ennastjuhtiva indiviidi tunnused ning toonud ühe olulise tunnusena ennastjuhtivuse protsessis välja refleksiooni. Samas on ta öelnud, et enesejuhitavus on nii inimese vajadus kui ka tema elukvaliteeti määrav tegur tänapäeva pidevalt muutuvas ühiskonnas. Selline arusaam annab alust viidata refleksiooni olulisusele ka päriselus.

Refleksioon on tööriist, mille toel on noorel nii mõneski elusituatsioonis kergem toime tulla ning iseseisvust arendada. Refleksiooni abil on lihtsam edendada vaimse tervisega seotud küsimusi ning sellest tulenevalt üldist elukvaliteeti. Vaimne tervis on noorte puhul mõjus alus heale õpiedukusele.

Mõjutegurid tulevikus

Kui panna kokku mõisted „refleksioon“ ning „ennastjuhtivus“, leiame end ekslevat andragoogilises enesearengu subjektiks kujunemise kontekstis. Hea ülevaate annab siinkohal Liis Kadde koolitusmaterjal „Enesearengu subjektiks kujunemine“. Kadde on välja toonud indiviidi kui ühiskonna liikme olulisuse. Meie ühiskond vajab üha enam tegutsevaid, teotahtelisi ja kriitilise mõtlemisvõimega kodanikke.

Refleksioon on väga hea võte, millega anda oma panus saamaks ühiskonna paremaks ning täisväärtuslikumaks liikmeks.

Samuti saab refleksiooni olulisust rõhutada õpikäsituse eesmärkide kokkuvõtte kaudu, mis toob välja, et tulevikus oodatakse noortelt senisest suuremat avatust muutusteks ning valmisolekut elukestvaks õppeks.

Ülikoolide ja ka teiste koolide jaoks on läbi aegade olnud oluline nominaalajaga lõpetajate osakaal. Vaadates ülikooli tudengeid, siis enamasti tuleneb tudengi õpimotivatsioon sisemisest motivatsioonist. Ka siin on abi refleksioonist, saamaks tudengina aimu enda harjumustest, vajadustest, eesmärkidest ning kuidas nende abil arendada või ehk lausa leida enda sisemine motivatsioon.

Samuti võib refleksioonist kui tööriistast olla abi jõudmaks selgusele, millisest erialast tulevane tudeng üldse huvitub. Siin saab mängu tuua järjekordse aspekti nii tudengi tulevikku vaadates kui ka ülikooliõpingute katkestamisest rääkides. Katkestanud üliõpilaste arv tundub sisseastujate kõrval väike küll, kuid kui arvutada see ümber rahasse, mida riik kulutab, on numbrid märgatavalt suuremad.

Arvestades muutusi haridusmaailmas ning noore eluolu, arvan, et refleksioonist kui enese süvaanalüüsist on abi mitmel rindel. Nüüd peab see teadmine jõudma ka koolijuhtide ning õppekava koostajateni. Peame noortele tutvustama enesejuhtimiseks mõtestatud meetodeid, mis aitaks neil sõnastada mitmed probleemid, lahendada need, kasutades refleksiooni.