Eesti keel Galiitsia-Lodomeeria pealinna kuningriigi vanimas ülikoolis

24. sept. 2021 Heinike Heinsoo Lvivi ülikooli eesti keele lektor, Tartu Ülikooli emeriitdotsent - Kommenteeri artiklit

Läheneva Euroopa keelte päeva valguses räägib Heinike Heinsoo eesti keele õpetamise kogemusest Ukrainas ning arutleb selle üle, milliseid õppevahendeid ja keskkondi kasutada, milline on õige õpetamisviis.

Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (EKKAV) toel ilmus tänavu esimene ukraina keele kõnelejatele suunatud eesti keele õppevahend „Розмовляємо естонською. Räägime eesti keelt. Мініграматика з тематичним словником. Minigrammatika temaatilise sõnastikuga“. Õpiku autor on Heinike Heinsoo. Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Oleme harjunud pidama end väikeseks. Kui öelda Ukrainas, et kogu Eestis on 1,3 miljonit inimest, kõlab see sama naljakalt kui fakt, et meie kõrgeim „mägi“ on 318-meetrine. Aga samas, eesti keelt kõneleb umbes miljon inimest – maailma 7000 keelest on vaid kuuel protsendil miljon ja rohkem kõnelejat! Meie kirjakeel on 500 aastat vana, aktiivselt toimivaid kirjakeeli on maailmas üldse sadakond.

Pessimistlike ennustuste järgi on 90% maailma keeltest 21. sajandi lõpuks kadunud. Meid see oht ei ähvarda, sest enamasti kõnelevad vanemad (või vanavanemad) oma lastega eesti keelt. Peale selle oleme hakanud tunnistama, et eesti keeli pole mitte üks, vaid kaks – põhjaeesti keelel põhinev kirjakeel ja vana lõunaeesti keel, mille õppimise ja õpetamise vastu samuti huvi kasvab. Seega, miks mitte jagada oma keelerikkust teistega!

Inimese ajumaht on nii suur, et tema pähe mahuks ära kõik maailma keeled ja ruumi jääks ülegi. Polüglotid teavad kõnelda, et iga järgmine keel on eelmisest kergemini omandatav, mõned sarnasuse, mõned just erinevuse tõttu. Rohkesti keeli valdavad inimesed ei tarvitse olla filoloogid. Mika Waltari ajalooliste romaanide tegelased rändasid mööda maailma ringi ja keeleoskus neile suhtlemisraskusi ei põhjustanud. Aeglase liikumise käigus oli hea õppida.

Eesti keel Lvivis

Õpetan alates 2019. septembrist Lvivi Ivan Franko nimelises ülikoolis eesti keelt. Mulle maksab palka Eesti riik ja Lviv on ainus koht Ukrainas, kus eesti keelt ametlikult õpetatakse. Kiievis õpetatakse mitmes kõrgkoolis soome keelt. Kui 2019. aasta sügisel maailm veel lahti oli, toimusid Kiievis 14. septembril Euroopa keelte päevad. Kogunemisel Goethe instituudis oli esindatud 12 keelt, üks neist viipekeel. Seal tuli minu juurde üsna palju inimesi, kes soovisid eesti keelt õppida. Ühel olid vanavanemad, teisel lausa isa eestlane, mõni oli õppinud soome keelt ja arvas, et võiks õppida ka eesti keelt.

On keelehuvilisi, kes lihtsalt peavad eesti keelt ilusaks, huvitavaks. Põhjuseid, miks õppida taheti, oli palju. Sel ajal polnud ma veel valmis virtuaalseks õpetamiseks. Olin alles alustanud ülikooliõppega ja tahtsin sellesse süveneda, jalgu tugevamini maha saada.

Eesti keel on raske

Üldiselt valitseb maailmas arvamus, et eesti keel on raske. Ukrainlasi töötab ka Soomes ja soome keele õppimise soov on neil suur. Ei saa pahaks panna. Siiski kuulen sageli arvamust, et soome keel on veel raskem kui eesti keel. Samas, kui olin veidi aega soome keelt õpetanud, tulid minu eesti keele rühma üliõpilased ja ütlesid, et soome keel on palju lihtsam.

Minu ülesanne on õpetada eesti keelt ja püüda lõhkuda müüti eesti keele raskuse kohta. Müüt on meie enda tekitatud. Nii nagu keelte iludusvõistlus, kus eesti keelele tõi esikoha lause „Sõida tasa üle silla“, hoiame alal stereotüüpi raskest eesti keelest ja levitame seda, luues ka õppijates eelarvamust.

Eelarvamused on ajutrikk, sellest vabanedes inimese võimalus tulemusi saavutada suureneb, aga omandatud eelarvamusest on raske lahti saada. Meedias on tulnud ette igasuguseid hinnanguid keelte raskuse kohta. Lähtepunktiks on keele õppimiseks kuluv aeg ja lähtekeeleks enamasti inglise keel. USA välisministeerium on järjestanud maailma keeled nende õppimise raskustaseme põhjal järgmiselt: jaapani, korea, hiina, araabia ja viiendana eesti keel!

Raskusena on mainitud mitte välteid, vaid 14 käänet. Ungari keeles on neid 23, lisaks verbi määratud ja määramata pööramine. UNESCO uuringus eesti keel esikümnes polnud, seal olid hiina, kreeka, araabia, islandi, soome, saksa, norra, taani ja prantsuse keel. Veel ühes ingliskeelse kõneleja seisukohast lähtuvas uuringus oli reastus järgmine: mandariinihiina, araabia, poola, vene, türgi, taani … Ukraina riiklik telekommunikatsiooni instituut on avaldanud  raskete keelte rea sellisel kujul: hiina, araabia, vene, baski (24 käänet), Dagestani tabasaranski, eskimo, ungari, navaha indiaani, soome, islandi …

Lihtsamad keeled, mille õppimiseks kulub 23–24 nädalat, on USA välisministeeriumi arvates rootsi, norra, taani, prantsuse, hollandi, hispaania ja rumeenia. Seega mõnes reastuses kuulub taani raskete, mõnes kergete hulka.

Tavaliselt valitseb ettekujutus, et kõik ukrainlased oskavad vene keelt. Ma ei tea, ehk suurem osa oskabki, aga Lviv on veidi teistsugune linn – seal vene keelt ei kõnelda. Elanikest 93% on ukrainakeelsed. Kuna Ukrainas on koolides esimene võõrkeel inglise keel nagu meil ja teine keel valikuna mingi muu (kaks võõrkeelt ongi üheteistaastase keskhariduse jooksul kohustuslikud), võib juhtuda, et neist keegi pole õppinud vene keelt. Enamik polegi.

2018. aasta kevadel otsustati, et Lvivis ei müüda enam venekeelset kirjandust. Tahtsin väga saada vene-ukraina sõnastikku, et oleks hea vaadata, kuidas sama tähendusega sõnad välja näevad. Nt vene keeles on улица, Ukraina keeles вулиця; vene keeles окно, ukraina keeles вікно, vene keeles открытo, ukraina keeles відкритo. Oleksin sõnu vaadelnud kõrvuti ja hakanud iseenda jaoks mingit süsteemi looma. Sellist sõnaraamatut Lvivis raamatukaupluses aga polnud.

Hiljem sain mitu uut ja päris head Dniprost, kus elanikkond on peamiselt venekeelne. Oma üliõpilaste vene keele oskuse kohta ei teadnud ma midagi enne seda tundi, kui teemaks olid keeled ja igaüks pidi ütlema, mis keelt ta räägib. Selgus, et kõik rääkisid ka vene keelt.

Lvivi ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas on õppetöö inglise keeles. Seega õpetan eesti keelt vahekeele kaudu, nagu see toimub enamikus ülikoolides, kus Eestist pärit lektorid töötavad. Ma ei tea, kui paljudes keeltes on välja antud eesti keele õppevahendeid, ise olen kasutanud vene-, saksa-, inglis-, rootsi- ja soomekeelseid. Vahekeele valik sõltub sihtrühmast.

Kes keelt õpivad?

Leidub nii kõigesööjaid kui kaasajooksikuid. Kõigesööjad haaravad võimalikult palju ja sageli ka edukalt kõike, mida pakutakse. Kaasajooksikud on enamasti vähem edukad. Nad tulevad sellepärast, et sõbrad tulevad. Püsiõpilasi võib jagada kolme rühma.

Romantikud õpivad keelt selle ilu pärast. Neile meeldib õppida just seda keelt. Põhjused on sageli romantilised, tulevad enda peast. Muidugi nad tahavad keelt ära õppida, aga nad ei tee seda alati härja moel rühkides. 

Pragmaatikud. Neile on keele õppimine mingil põhjusel kohustuslik ja enamasti pole neil selle vastu midagi. Suurem osa tahab keelt maksimaalselt omandada, aga enamasti mitte rohkem, kui aeg ja programm ette näeb.

Praktikud, kellele on keele õppimine peamine vahend mingi eesmärgi saavutamisel. Eesmärk on enamasti elamine või õppimine selle keele keskkonnas. Nad leiavad igasuguseid võimalusi keelega tegelemiseks, see täidab nende elu maksimaalselt ja tulemus on tavaliselt suurepärane, sest protsessi käigus üritavad nad leida võimalusi viibida keelekeskkonnas, kust võtavad maksimumi.

Ukrainas õpetades olen puutunud kokku nende kõigiga.

Lvivi ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas avati 2019. aasta sügisel uus ingliskeelne magistriprogramm „Baltic-Black Sea Regional Studies“ (Läänemere – Musta mere regiooniuuringud). Programmis antakse teadmisi regiooni ajaloost, eripäradest, majanduslikust, poliitilisest, kultuurilisest ja rahvuslikust arengust. Kesksel kohal on piirkonna üks keel ja riik, senini on selleks olnud eesti keel ja Eesti. Selle magistriprogrammi üliõpilased said esimesel semestril eesti keelt üheksa ja teisel neli nädalatundi. Viimane semester on lõputöö kirjutamiseks.

Ukrainas või vähemalt Lvivi Ivan Franko nimelises ülikoolis kestab õppetöö viis ja pool aastat – neli aastat kestab bakalaureuseõpe ja poolteist aastat magistriõpe. Selle katseprojekti raames oli õppijatel tunniplaanis veidi Eesti majandus- ja kultuurielu puudutavaid aineid, mida õpetavad aga kohalikud õppejõud. Esimene lend lõpetas 2021. aasta talvel, aga keegi mulle teadaolevalt Eestiga seotud tööl veel ei ole. Järgmine lend lõpetab 2022. aasta jaanuaris.

Minu esimese lennu üliõpilased arvasid enne õppima asumist, et kohustuslik keel on poola keel, eesti keel tuli neile üllatuseks. Teisel lennul oli see ilmselt teada, aga ega neil valikut ka polnud. Oli innustumist, osavõtt oli korralik, probleeme polnud, aga vabatahtlikult keegi neist jätkukursusel ei õppinud ja Eestisse virtuaalsetele suvekursustele ei tulnud. Ka praktikavõimalust ei taotletud, ehkki mõnigi magistritöö oli Eestiga seotud. Esimesel aastal võeti vastu 12, teisel aastal seitse üliõpilast. Need liigitan ma pragmaatikute rühma.

Muul juhul võib eesti keelt õppida vabatahtlikult. See pole valikaine ja üliõpilase lõputunnistusel eesti keele kursuse läbimine ei kajastu. Olen mõelnud, et võiksin ise luua vähemalt mingi tõendi iga semestri lõpus. Kuna 2020. aasta sügisel läks õppetöö virtuaalõppele, siis vabatahtlikku ainet ei jätkatud.  

Olen palunud mõnel üliõpilasel oma mõtteid avaldada. Siin väljavõtteid esitatust. „Eesti keele õppimine paneb mind üha enam sellesse keelde armuma ja innustab mind rohkem tundma õppima seda riiki, selle kultuuri, loodust ja inimesi. Eesti on esimene välisriik, mida tahan külastada ja uurida.“ „Ja ma valisin armsa eesti keele ja mul on selle üle nii hea meel! Seda on nii ilus ja põnev õppida! Tõesti, ma olen selle keele õppimise üle nii põnevil ja tahan seda kõige kõrgemal tasemel vallata. Rahvusvaheliste suhete teaduskonnas õppides loodan, et minust saab tulevikus Ukraina suursaadik Eesti Vabariigis …“ „Tean, et Eestis on sama probleem nagu meil siin Ukrainas: paljud inimesed räägivad vene keelt, eelistades seda riigikeelele. See ebameeldiv keelesituatsioon häirib mind tõesti, sest nii kaunite emakeelte omamine ja nende unarusse jätmine on andestamatu kuritegu kõigi meie esivanemate ees, kes võitlesid vabaduse, iseseisvuse ja õiguse eest emakeeles rääkida.“ „Ausalt öeldes, kui ütlesin oma sõpradele ja vanematele, et hakkan eesti keelt õppima, küsisid kõik minult, miks mitte mõnda muud keelt, näiteks prantsuse või saksa keelt, ja mõned isegi naersid mu üle, öeldes, et saan teada, et peaaegu keegi ei kasuta seda, ja siis lõpetan. Siis ei olnud mul nende jaoks head ja kindlat vastust, kuid nüüd on. Õpin eesti keelt, et tuua esile sealne keeleprobleem ja võrrelda seda sama probleemiga Ukrainas ning veenda inimesi rohkem õppima ja rääkima emakeelt.“

Õpikud ja õpetajad

Kui ma õpetasin Saksamaal Mainzi ülikoolis muude ainete kõrval ka soome ja eesti keelt, tabas mind üllatus. Soome keele õppijad, kes olid suveülikooli minemas, oskasid moodustada keerulisi grammatilisi konstruktsioone, aga ei osanud kõnelda endast ega igapäevastest asjadest. Selgus, et ülikooli õpetuspõhimõtte järgi ei tohtinud mitteemakeelne õpetaja kõnelemist õpetada ja soome keele õpetaja polnud soomlane. Eesti keele õpetaja polnud eestlane. Mulle siiski tundub, et tänapäeva maailmas soovivad inimesed õpitavat keelt ka praktikas kasutada.

Usun, et seisukohti oli veelgi, aga tulemus oli positiivne: ideaalset õpikut pole olemas ja ideaalset õpetamisviisi samuti mitte. Oluline on leida kuldne kesktee ja kontakt publikuga, sest keeleõpetaja on artist, kes peab oma publikuga maksimaalselt arvestama, olema paindlik ja otsima ühisosa.

Väidetavalt on 20. sajandil kasutusel olnud kolmteist võõrkeeleõppe meetodit.

Tean õpetajaid, kes peavad kirjutamist väga oluliseks, aga samas õpikut nii pühaks, et sinna ei tohi kirjutada. Mina leian, et heas õpikus on hästi palju pilte, väljendeid ja grammatikat. Seostatud jutu loob õppija õpetaja abil ise. Tekstid võivad jääda hilisemasse õppimisfaasi, kui need on juba mitmekülgsed ja sellistena õppijale arusaadavad. Ja õpik on õppija oma, kuhu ta peaks ise väga palju juurde kirjutama. Seetõttu võiksid õpikud olla odavamad, lihtsamad ja kaalult kergemad, et neid saaks kogu aeg kaasas kanda.

Õpikuga on seotud ka juriidilised probleemid – kopeerida ei tohi, osta kogu grupile pole võimalik. Kui osta, eeldades, et üliõpilane maksab 25 eurot, milleks me teda kohustada ei saa, siis tean, kui kallis on raamatute Ukrainasse saatmine. Neljakilose raamatupaki saatmine Mariupolisse maksis 36 eurot. „E nagu Eesti“ kaalub 800 grammi, 25 õpikut kaalub …

Lisaks on veel vabatahtlikud õppijad, kes ei saa raamatut ka laenutada, kuna neid lihtsalt pole, ja osta pole neil alguses kindlasti mõtet. Isegi kui raamatut oleks võimalik müüa, oleks see kindlaim viis õpilastest lahti saada.

Online-õppe tingimustes on asi veel keerulisem. Failid tuleb õpilastele saata. Mille failid? Ikka kellegi teise kirjutatud õpiku failid, aga seda ei või. Mul on kokkulepe Linda Paltsiga, kes lubab mul kasutada oma toredaid käsikirjalisi materjale, aga ülejäänud juhtudel kompileerin iga kord oma uue materjali. Nii ei lähegi ehk kaua, kui mul on oma materjalid ja õpik. Õpetamise käigus sünnib õpik, mis on õpetaja nägu, sobib ideaalselt ainult talle, sest ta ei tea, kui palju sellest on olemas ainult tema peas ja kui palju paberil. Igatahes tundub mulle oma soome keele õpik „Suomea oppimaan“ senini nii hea, et õpetasin selle järgi ka Ukrainas ühe semestri soome keelt ja olen seda hakanud eesti keele õpikuks kohandama.

Kui Ukrainas õpetama hakkasin, esitasin oma üliõpilastele väljakutse: kumb keele kiiremini selgeks saab – kas mina ukraina või nemad eesti keele. Teatud mõttes on võistlus muidugi ebaaus. Mina kuulsin ukraina keelt iga päev, nägin iga päev tänavapildis ja kasutasin jõudu mööda kogu aeg. Nemad kuulsid eesti keelt üheksa tundi nädalas ja ainult minult. Vaatasime ka Eesti filme.

Eesti keelt võib tänapäeval kuulda igalt poolt internetis. Seal on väga palju tasuta keeletunde eri keeltes, foorumeid, kuhu küsimusi esitada, ETV ja ETV+ saated. ETV+ on selle poolest hea, et seal on saadetel all eestikeelsed subtiitrid. Lugeda võib palju. Seega pole Ukrainas keeleõpetamine kaugeltki mitte enam vaid õpiku ja selle juurde kuuluvate helifailide kasutamine. Eestimaa on saadaval maailma igas punktis, kus on internet. Ja noored elavadki internetis, tõsi, telefonis. Kuna saatsin keeleõppematerjale meilile, siis on paljudel materjalid ainult telefonis. Vaid paremad tudengid printisid materjalid välja, enamik jäi telefoniõppele.

Küsin alati, mida Eesti kohta räägitakse või kirjutatakse massimeedias. Seda oli vähe. President Kersti Kaljulaidi käimisi Ukrainas kajastatakse alati ja ta on seal populaarne. Volodõmõr Zelenski Eestis käimist ka. Samuti leidis mainimist mitmepäevane elektrikatkestus Võrumaal. Ott Tänaku maailmameistriks tulekust ei teadnud mu üliõpilased midagi. Nad polnud kuulnud PISA testist või meie rahvusülikooli 100. aastapäevast. Eks sellest ja paljust muust peabki eesti keele lektor kõnelema. Hakkasin sellist infot panema Lvivi eesti keele huviliste kodulehele.

Keele õpetamine minu elus

Olen keeleõpetamisega tegelenud terve oma elu. Iga kord, kui olen sellega alustanud, on see olnud veidi teistsugune, erinev senisest harjumusest. 1979. aasta veebruaris pidin hakkama õpetama praktilist soome keelt. Nii ma seda ainet praegu nimetaksin. Selleks mind Tartu Riiklikku Ülikooli tööle võetigi. Eesmärk oli õpetada üliõpilased rääkima ja suhtlema. Nad pidid 1980. aasta Moskva olümpiamängudel hakkama saama giidi ja tõlgi tööga. Sobivaid õpikuid Eestis ei olnud. Üldse oli keeleõpetus ka mujal maailmas loen-tõlgin-keskne. Sõnavara kaasaegsusele ei pööratud tähelepanu. Hinnas olid vanasõnad ja klassikud. Kaupluses ostmisest ei kõneldud midagi. Välismaalastele mõeldud Olli Nuutise „Suomea suomeksi“ oli liiga lihtne ja meil Eestis ilmunud õpikud ei kajastanud kaasaegset keelt. Veel vähem aitasid need rääkimisele kaasa. Lihvisin ja lihvisin materjale ja 1991. aastal ilmus mul õpik „Suomea suomeksi“. Kasutasin seda palju aastaid. Keelt õpetasin õppijate emakeeles, hiljem soome keeles.

Eesti keelt õpetasin Soomes, Saksamaal ja Rootsis.

2019. aastal hakaksin Lvivis õpetama inglise keele kaudu eesti keelt. Usun, et Kiievis, Harkivis, Dnepros sobib vahekeeleks vene keel. Igatahes vahekeelt tuleb kasutada, muud võimalust pole. 2019. aastal Ukrainasse minnes oli mul kindel kavatsus selline miniõpik, nagu olin varem vadjalastele kirjutanud, kirjutada ka ukrainlastele. Arvan, et selline õpik võiks eesti keele kohta olla paljudes keeltes. Õpilased teaksid, mis neid ees ootab. Võrrelda võiks vajadusel eesti keelt nende emakeelega.

2021. aasta kevadel ilmuski koos Maksym Kasianczukiga „Розмовляємо естонською. Räägime eesti keelt. Мініграматика з тематичним словником. Minigrammatika temaatilise sõnastikuga“. Tahame selles rääkida, mis on eesti keeles lihtne, mis eriline, mis oluline. Eesti keel on kerge – pole sugusid ja artikleid, kasutame palju rahvusvahelisi sõnu, hääldame nii, nagu kirjutame jne. Meie neljateistkümnest käändest on 6–8 kohakäänded, siis veel ilma- ja koosolemise kääne. See, mis teistes keeltes on sõna ees, on meil lõpus jne. Kas selline õppevahend aitab või hirmutab, sõltub eesmärgist, aga vajalik see on. Lugupidamisest ukrainlaste vastu. Võiks olla kingituseks igale õppida soovijale. Siis teab õppija, millega tal on tulevikus tegemist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!