KAHEKÕNE. Kahe juhi jutud uue aasta eel

Uues rubriigis peavad koolijuhid üks kord kuus kahekõnet.

Kaarel Aluojal algas sel sügisel neljakümnes aasta koolis. Seitsmeteistkümnendat aastat juhib ta Laupa põhikooli. Raigo Prants jättis kuue aasta eest kaitseväekarjääri ja alustas tööd Järva-Jaani gümnaasiumi direktorina. Kolme aasta eest sai temast ka Peetri kooli juht. Uue õppeaasta künnisel pakkus Õpetajate Leht kahele Järvamaa koolijuhile võimalust teineteist küsitleda.

Enne kui asute teineteise pihta tulistama, rääkige, kuidas olete uueks õppeaastaks valmis.

Raigo Prants: Kuigi ka eelmisel aastal oli teadmatust, oli siis kuidagi lihtsam. Tänavu on raskem. Palju asju korraga ja õpilaste koolitulek tekitab elevust.

Kaarel Aluoja: Oleme valmis, aga minu jaoks oli just suvi pingeline. Augustini tegelesin sellega, et täita õpetajakohti. Olen alati kõigile kinnitanud, et Laupa koolist niisama ära ei minda. Aga sel aastal lahkuti väga isiklikel põhjustel − kes kolis elukaaslase juurde, kel ütles tervis üles, kes läks Soome raha teenima, sest Eesti õpetajate palgad on endiselt nii, nagu nad on. Neid auke tuli palju. Nüüd on kokkulepped olemas, kohad täidetud, aga kõik ei ole täpselt nii, nagu oleksin soovinud. Aga enne 1. septembrit on alati kiire, ükskõik kui kaua oled koolis töötanud.

Raigo, mida tahaksite Kaarli kogemusega mehe käest kõige rohkem küsida?

Raigo Prants: Kaarel, olen alati vaadanud sind sellise pilguga, et oled eeskuju ja tahaks sinu moodi olla − rahulik, stoiline, igasugust aega näinud koolijuht. Kuidas sa selle kogemuse pealt uuele kooliaastale vastu lähed?

Kaarel: Koolielu on sõltunud meil haridusministritest. On olnud ka selliseid kampaaniaid, mis kooli rahaga toetavad. Aga nii kui inimene vahetub, tulevad uued suundumused.

Stoilisus on kinni vist närvisüsteemis ja kindlasti ka aastates. Mida vanemaks saad, seda paksem on nahk.

Aastaid tagasi oli üks vahva kooli toetuskava, millest võttis osa ka Laupa kooli meeskond. Sinna oli kutsutud esinema pikaajalisi koolijuhte. Mul on senimaani meeles Saaremaa koolijuhi Viljar Aro sõnad. Ta ütles: kui olen kümme aastat direktorina töötanud, võin teiega juba rääkida, sest kujutan ette, mida see töö endast kujutab.

Mul on, Raigo, sinu üle hea meel ja endast natuke kahju, et sain koolijuhiks niivõrd hilja. Minu aeg on ümber. Mul on võimalus panna pärast seda õppeaastat koolijuhi amet maha ja ilmselt ma seda ka teen.

Mul läheb Laupal koolijuhina seitsmeteistkümnes aasta, kokku tuleb üheksateist aastat. Sina said sellesse ametisse piisavalt noorelt ja võid igasuguseid asju teha.

Raigo Prants: Siin oli päris mitu tõetera. Kui ma koolijuhina alustasin, olin 29-aastane. Siis öeldi mulle, et võtaksin rahulikult, esimene positiivne muutus toimuvat seitsme aasta jooksul. Nüüd kuulsin, et kulub hoopis kümme. Mul hakkab alles seitsmes aasta jooksma! Aga olen juba aru saanud, kui inertne meie süsteem on.

Kaarel Aluoja: Olen näinud Nõukogude ja nüüd siis Eesti aja kooli. Me teame kõik, et kool on muutunud väga äkki ja kiiresti. Vanasti võisid õpetaja või koolijuhina võtta mitme aasta tagused ainekavad või tööplaani ja minna nendega edasi, sest vahepeal polnud just palju muutunud, aga enam nii ei ole.

Eesti koolis on küll palju eakaid õpetajaid, aga varem pole koolist nii palju ära mindud kui viimasel aastal. Muutused väsitavad, eriti vanemaid inimesi, ei taheta nende kõigiga kaasa minna.

Raigo Prants: Kui hakati digipöördest rääkima, ei olnud vanemate õpetajate seas usku, et see kujuneb õpetamisel primaarseks. Olgem ausad, ega ka lastevanemate seas seda palju olnud. Aga praegu on olukord mänginud kaardid selliselt, et ilma digivahenditeta enam ei saagi, ja vanematel õpetajatel on tõepoolest raske. Ja koolijuhil on veel raskem: meie asi on ju leida võimalus õpetajaid toetada.

Eelmisel poolaastal jäigi koolijuhtidel töö majanduse vallas tagaplaanile, sest töötasime inimestega – et igaüks tunneks natukenegi tuge. Vahel tuli selleks reegleidki painutada. Vastasel juhul oleks üksikud lahkujad asendunud hulkadega.

Kaarel Aluoja: Kui palju jääb sul iga päev aega inimestega lihtsalt rääkida? Sul on ju kolm maja.

Raigo Prants: Alustan nädalat Peetri koolis. Olen loobunud kõikidest oma kabinettidest, veedan päevad õpetajate toas, olen kõigi jaoks olemas. Kui mul on vaja töötada dokumentidega, teen seda siis, kui õpetajate tööpäev on läbi. Nädala keskel olen Järva-Jaanis ja neljapäeva hommikuti lasteaias. Nädala lõpus, kui mul on loengud, õpin ülikoolis. Minu põhiline sõnum on: kõik muu kannatab oodata, aga inimesed mitte. Sa töötad ikkagi inimeste, mitte paberitega.

Kui loobusin oma kabinetist kaks aastat tagasi, nägin, kuidas inimesed muutusid ja hakkasid koolijuhti vaatama kui inimest, kes on üks nende seast, kes ei istu nelja seina vahel, et genereerida plaane.

Kaarel Aluoja: Olen aastate jooksul näinud koolijuhte, kes istuvad kabinetis ja kellel on dokumentatsioon väga korras, aga selle all hakkavadki suhted kannatama.

Raigo Prants: Kool on ju sotsiaalne kooslus. Kui õpetaja tunneb ennast hästi, siis kandub see alati klassiruumi. Kui õpetaja tunneb end halvasti, siis, uskuge mind, see on klassiruumis kohe näha. Alustame nendest asjadest ja oleme alati ka kokku leppinud, et kui meil on vaja mingid dokumendid ära teha, siis võime kauem tööl olla. Aga koolivaheajal võimaldame siis õpetajal puhata. Õppisin hästi kiiresti ära, et töö koolis ei ole juhi soolo, vaid meeskonnatöö.

Kaarel Aluoja: Kas sul on kõik õpetajad olemas?

Raigo Prants: Pean tunnistama, et viimased kaks aastat ei ole ma pidanud õpetajate pärast muretsema. Me saadame palju oma õpetajaid õppima. Võtame tööle bakalaureuseõppe lõpetanuid, võtame ka keskharidusega, aga nad kõik õpivad. Viis õpetajat on viimase nelja aasta jooksul magistrikraadi omandanud. Noored tulevad kooli.

Kaarel Aluoja: Õppejuhile on Laupa koolis 0,5 ametikohta, selliseid maapõhikoole on väga palju, kus ei ole 1,0 kohta. Järvamaal on ka koole, kus omavalitsus ei olegi õppejuhi kohta ette näinud ja direktor peab ise kõigega hakkama saama. See on täiesti kummastav. Õppejuht on meil ka matemaatikaõpetaja, tal on aastaid juba nii palju, et ta tahaks koormust vähendada ja tegelda ühe asjaga. Oleme vaadanud koos ringi, rääkinud oma majas nendega, kellel on juhitöö eeldused, aga ei ole kedagi leidnud. Kuulutasime kevadel konkursi välja, tuli üksainuke avaldus. Inimene oli hakkamist täis, aga ei kvalifitseerunud, sest tal ei olnud pedagoogilist haridust. Rääkisin vähemalt seitsme inimesega, näitasin kooli. Kõigil oli sama jutt: küll teil on tore, aga tööle ei tulnud keegi. Praegune õppejuht oli siiski nõus jätkama.

Oleme kogu aeg püüdnud leida nii mulle kui ka talle asendajat ajal, kui veel ise majas oleme. Suudame oma järeltulijad ise välja õpetada, saame nõu anda.

Raigo Prants: Sa ütlesid, et maakoolides on koormuste osakaal suhteliselt veider nähtus. Oled poliitiliselt aktiivne koolijuht, kuulud kohalikku omavalitsusse. Kui palju poliitikas arvestatakse, et oled oma valdkonna ekspert? Kui ütled, et me ei purjeta kaugele, kui neid poolikuid kohti maksame, läheks parem täiskohale üle? Kas on selliseid diskussioone ja kas sind kuulatakse?

Kaarel Aluoja: Olen Türi vallavolikogus üsna pikalt olnud ja sellest on juttu igal aastal. Ega vallajuhid ole rumalad, kõik saavad aru. Türi vald maksab õpetajaile miinimumpalka, nädalakoormus on 24 tundi. Türi vald on väga haridussõbralik, aga asi on koolivõrgus. Vallas on viis põhikooli, gümnaasium, toimetulekukool, muusikakool. Riigilt tulevast õpetaja palgarahast ei jagu neile inimestele, kes valla koolides töötavad.

Räägime, et küll on tore, kui maakoolid on olemas, aga Türi valla seis näitab, et kõiki neid ei jõua ülal pidada.

Raigo Prants: Lõpptulemusena on mitu varianti: kas kasutatakse ära põhikooli riiklikus õppekavas ette nähtud lisatunnid selleks, et õpetaja saab täiskoormuse, või on mingi teine aspekt, mille pealt seda tehakse. Ehk ongi aeg reformiks. Tasub algatada omavalitsuses või isegi maakonnas diskussioon, kas see tunnijaotusplaan, mille riik on põhikooli riiklikus õppekavas kehtestanud, on jätkusuutlik ja läheb kokku rahastamispõhimõtetega.

Kaarel Aluoja: Kuskilt peab diskussiooni ja kangutamist alustama. Seesama koolivõrk ei ole Türi valla jaoks enam ammu jätkusuutlik, inimesed ei püsi, ja see on ka põhjus, miks me ei ole leidnud õppejuhti. Mitu inimest ütles, et võtavad pigem oma senises koolis natuke koormust juurde ja saavad suurema palga, selle asemel et hakata kuskil kodust kaugel õppejuhiks. Süsteem ei ole Türi valla ega ka kogu Eesti jaoks jätkusuutlik. Et me ei leia koolidesse õpetajaid, on juba naerukoht, läbi nutu.

Kui käisime koolijuhtidega Šotimaal, siis tuli jutuks, et neil on õpetaja ametikohale nelikümmend avaldust!

Raigo Prants: Kui räägime, et õpetaja on magistrikraadiga spetsialist, siis keegi ei vaidlustagi, et kooli on vaja valdkonna eksperti, võib-olla ka teadustöö kogemusega inimest. Aga kas noor inimene tahab 1350 euro eest seda tööd tegema tulla? Me teame, et see ongi väga mitme teraga mõõk. Ühest küljest on õpetaja leib kindel, aga töö, vanemad, lapsed lähevad iga aastaga keerulisemaks ja see esitab väljakutsed.

Olen päris mitu korda teinud Järva valla kohalikule omavalitsusele ettepaneku hakata koolivõrku sättima juhtide pealt. Peetri kooli ja Järva-Jaani gümnaasiumi ühine juhtimismudel toimib. Lihtsalt tuleb väga hästi läbi mõelda, kas igal koolil peab olema oma juht.

Kaarel Aluoja: Mõtlen sedasama: igal õppekohal ei pea olema eraldi juhti. See eeldab, et igas kohas on tugev õppejuht.

Raigo Prants: Paar aastat tagasi nägime Soomes, et igas majas oligi õppejuht ning oli üks piirkonna direktor. Direktor võtab õppejuhid kokku, nad teevad ühe õppekava. See kaotab ära õpilaste ja õpetajate konkurentsi, teisest küljest on perspektiiv, et õpetajad saaksid ka teises koolis tunde anda. Need asjad loksuksid paika, kui saaksime üle mõttest, et koolidirektori roll on vaid majandusjuhataja tööd teha. Muudame suhtumist ja räägime, et direktori asi on pedagoogiline kontseptsioon, tänapäevane õppekava ja uued arusaamad.

Kui maaomavalitsused tahavad oma koolivõrku praegusel kujul alles hoida, ei sulge otseselt midagi, siis optimeerime juhtimist ja vaatame üle, kus meil võiks olla kuus ja kus neli klassi ning kus progümnaasium. 7.–9. klass, see on Eestis tabuteema, mida ei julgeta puutuda.

Kaarel Aluoja: Türi vallas on kõik variandid laual olnud, neid on arutatud ja tõmmatakse koolivõrku kokku. Aasta tagasi sai valmis Türi põhikooli uus hoone, mille jaoks riik andis 5,2 miljonit eurot toetust tingimusel, et vald tõmbab koolivõrku koomale.

Türi valla arengukavas on, et järgmisest sügisest on viiest põhikoolist kaks kuueklassilised. Esialgu jäävad ülejäänud veel üheksaklassiliseks, aga see ei ole kivisse raiutud. Võib-olla on tulevikus üks suur üheksaklassiline kool ja ülejäänud kuueklassilised.

Raigo Prants: Kaarel, kas lapsed tulevad maale tagasi?

Kaarel Aluoja: Mul on näide oma kooli pealt. Meil on 118 õpilast. Kolm aastat tagasi oli 112. Saime õpilaste arvu 120 peale, siis see jälle veidi kahanes. Järvamaal on enamik maapõhikoole alevikus. Meie oleme mõisakool hajakülas, kus on üksikud talud. Oleme maakonnas suuruselt teine põhikool.

Kui sai valmis uus Türi põhikooli hoone, mõtlesin, kuidas see meid mõjutab. Türi ja Laupa vahe on kaheksa kilomeetrit. Ei mõjutanud. Aasta tagasi oli meil 119 õpilast, esimesse klassi tuli jälle kolmteist õpilast. Üle poole meie lastest elab Türi linnas. Elu on meil tunduvalt rahulikum kui Türi põhikoolis, kus on 500 last. On lapsi, kes vajavad tavalisest erinevat kasvukeskkonda, väiksemat klassi. Meil on õuetunnid, mõisapark ja muud boonused. Vanemaid, kes selle keskkonna valivad, jagub. Linnalähedased maakoolid on kindlasti jätkusuutlikud.

Ma võtan mütsi maha kõikide inimeste ees, kes koolis töötavad. Vähemalt Türi vallas on õpetajate ja ka koolijuhi palk väike. Koolis hoiavad inimesi kinni ikkagi muud väärtused. Naljaga pooleks: juuni, juuli, august. Aga mitte ainult see, vaid ka tahe lastega töötada. Üks õpetaja, kes läks aastaks Soome, ütleski, et ta oleks väga hea meelega koolis edasi, aga tahab ükskord oma maja valmis saada.

Raigo, sinu oskuste ja aktiivsuse juures leiaksid kindlasti mõne koha, kus saab rohkem palka. Mis sind koolis hoiab?

Raigo Prants: Eks võimalusi liikuda ükskõik kuhu on nii aasta alguses kui poole peal. Aga kui ma kunagi siia tulin, sain aru, et süsteemis on mingi viga, kui lapsed ei taha koolis käia. Lapsed ei pea olema õnnetud, nende hoiak kooli suhtes ei peaks olema negatiivne.

Kirjutasin oma esimese magistritöö ajateenijate hoiakutest ja väärtustest. Meenus, et õpilasena ei saanud ma aru, miks peaks üks inimene koolis töötama. Nüüd olen siin ja siin on ka minu enda kolm last, üks juba lõpetanud. Kui vaatan neile silma ja näen, et nad tahavad koolis käia, on rõõmsad, ja mul on võimalik näha nende arengut, saan ma aru, et olen õiges kohas. Lapsed ei muretse, ei ole stressis. Me teeme kõik selleks, et neil oleks hea olla.

Kui mulle tuleb vastu õpilane, kes just lõpetas kooli, ütleb tere ja küsib, kuidas mul läheb, siis saan aru, et teen õiget asja. Kõik ei ole rahas mõõdetav. Kui ühel hetkel lööksin käega, siis veaksin Peetri alevikku alt. Järva-Jaani kool seisab püsti niikuinii, aga Peetri kool ja lasteaed on kohad, kuhu ma olen oma hinge ja südame pannud. Ma teen seda selle nimel, et need lapsed saaksid hariduse. Ma ei ole Järvamaalt pärit, aga nii see on.

Kaarel Aluoja: Ja lisaks ikkagi need suhted, mis koolist saab. Head suhted kogu eluks. Alati on muidugi mõned üksikud, kes pärast kooli ei taha ühelegi õpetajale otsa vaadata, aga need on väga üksikud.

Raigo Prants: Võib-olla ütlevad ka mu lapsed ühel hetkel, et koolis on ikka lahe tööl käia, ja tulevad haridusse. Äkki haridus ongi noorte koht!

Kaarel Aluoja: Eile oli Järvamaa koolide plenaaristung, seal olid vahvad noored esinejad. Üks neiu ansamblist tervitas kõiki. Ta õpib klassiõpetajaks ja meenutas, et kui ta mõtles, mida pärast gümnaasiumi õppima minna, oli isa talle öelnud, et kui ta tahab olla igavene õpilane, siis õppigu õpetajaks. Seda saab võtta ka nii, et õpetajast räägitakse alati, ka siis, kui ta ammu surnud on. Sellel neiul ei olnud õpetajaamet esimene valik, aga ta võttis isa nõu kuulda.

Raigo Prants, Järva-Jaani gümnaasiumi ja Peetri kooli direktor:

Olen 35-aastane, abielus, peres kasvab kolm last. Sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal Iisaku vallas, kus lõpetasin ka gümnaasiumi.

Kogu põhikooli- ja gümnaasiumiaja olin veendunud, et minust saab tegevväelane kaitseväes. 2005. aastal asusin ajateenistusse Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses. Pärast seda õppisin Võru lahingukoolis Meegomäel ja teenisin Tapal õhutõrjepataljonis, Kirde kaitseringkonna staabis operatiivsektsioonis ja pioneeripataljonis. Olen osalenud Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Aafrikas Malis. 

Olen lõpetanud sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppe. Oma magistritöö kirjutasin teemal „Ajateenijate väärtushinnangute ja hoiakute muutumine sõduri baaskursuse jooksul“. Sain aru, kui oluline on üldharidus väärtuste ja hoiakute kujunemisel. Seega oli loogiline samm siirduda tööle haridusse. 2015. aastal asusin tööle Järva-Jaani gümnaasiumi juhina. 2018. aastal avanes mul võimalus juhtida ühendõppeasutust Järva-Jaani gümnaasium ja Peetri kool, mille koosseisus on ka lasteaed. 

Olen lõpetanud alustavate koolijuhtide arenguprogrammi I lennu. Praegu õpin TLÜ haridusjuhtimise magistriõppe II kursusel.

Kaarel Aluoja, Laupa põhikooli direktor:

Olen olnud koolitöö ja õpetajaametiga seotud suurema osa ajast pärast seda, kui 1981. aastal TRÜ-s bioloogia lõpetasin. Alul neli aastat õpetaja – tookordne suunamissüsteem viis mind Türi keskkooli –, hilisemal ajal koolijuht: kaks aastat Sargvere põhikoolis, 2005. aasta sügisest Laupa mõisakoolis.

Ka ülejäänud ajal ja teistel ametipostidel töötades andsin nõndanimetatud kohakaaslasena Türi koolides tunde. Seda nii haridusosakonna töö, õpilasmaleva Järvamaa piirkonna juhtimise kui Türi linnavalitsuses töötamise kõrvalt. Vaid need viis aastat, kui töötasin toimetaja ja kirjutajana maakonnalehes, olin otsesest koolitööst eemal. Kuid side Järvamaa koolidega oli ka siis.