KOOLIVÕRK: Eesti koolivõrku ootavad ees suured muudatused

24. sept. 2021 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar

EESTI KOOLIVÕRK: Kas suudame tänapäevast head haridust pakkuvat kooli ka edaspidi ülal pidada?

5–14-aastaste arvu muutuse prognoos 2021–2045 maakonniti. Allikas: Statistikaamet

Prognooside kohaselt on 2030. aastal Eesti üldhariduses sama palju õpilasi kui praegu, aga seejärel hakkab arv vähenema. Piirkonniti toimuvad muutused eri suunas. Peamiselt kasvab õpilaste arv Harju- ja Tartumaal, samas kui pooltes maakondades see järjest väheneb.

Harjumaa üldhariduskoolides on õppijate arv kasvanud kümne aastaga enam kui kolmandiku ja Tartumaal ligi viiendiku võrra, samas kui Jõgeva-, Võru-, Valga- ja Hiiumaal on õpilasi jäänud umbes viiendiku võrra vähemaks. Eelmisel õppeaastal tegutses Eestis 47 munitsipaalkooli, kus gümnaasiumiastme statsionaarses õppes õppis kokku vähem kui sada õpilast.

Nii maakondade kui omavalitsuste tasandil on näha, et väiksema õpetajate-õpilaste suhtarvu puhul on ka õpetaja palk madalam. Ometi antakse maapiirkondade omavalitsustele õpetajate tööjõukulude toetuseks näiteks 2021. a vaates enam kui 30 mln eurot lisaraha, et sealsete õpetajate palk oleks suuremate omavalitsuste õpetajatega samaväärne.

Mida teha, et Eesti hariduse hea tase säiliks ja õpetajate sissetulekud suureneksid? Selles valguses on koolivõrgu muutmine möödapääsmatu.

Rivo Noorkõiv: „Koolivõrgu ümberkorraldamisel vajame teravat silma ja arukust, et leida igale piirkonnale sobiv lahendus.“

Eestis areneb rahvastik piirkonniti eri suunas. Koolivõrgu ümberkorraldamine hõlmab nii kasvava kui kahaneva laste arvuga piirkondi. Seega tervet riiki. Iga lahendus on individuaalne ja peab sündima koostöös kogukonnaga ning haridusasutuste võrgu tervikpilti arvestades. On positiivne, et hariduse vallas on kogukonnad kasvanud aktiivsemaks – osaletakse hoolekogude töös, räägitakse kaasa koolide tuleviku üle otsustamisel ja luuakse juurde erakoolegi.

Rivo Noorkõiv.

Konsultatsiooni- ja koolituskeskuse Geomedia regionaalarengueksperdi Rivo Noorkõivu selgitusel määrab koolivõrgu kujundamise põhijooned rahvastiku areng, mille mõju kandub üle majandusvõimalustesse. Rahvastikuprognoos annab raamid omavalitsuse tulude ja kulude kujunemisele – siit edasi tulevad poliitilised valikud ja langetatakse otsus: kas suudame tänapäevast head haridust pakkuvat kooli ülal pidada?

„Majandusnäitajad on küll väga olulised, aga otsusel, kas kool sulgeda või mitte, tuleb kaalutleda veel palju tegureid,“ rõhutab Noorkõiv. „Ilmselt pole kaugel ka aeg, mil kliimapoliitika valguses tuleb hakata mõõtma koolivõrgu CO²-jalajälge, mille osa on nii laste koolitee pikkus kui õpetajate sõit koolide vahel,“ toob ta näite.

„Kooli kinnipanemine on üks lahendus, mis võib osutuda otstarbekaks,“ nendib ta. „Raskusi võib olla vajalike töötajate leidmise ja hoidmisega, mis on olulisim hariduse kvaliteedi määraja ning õpilaste väikese arvu juures võivad oma kooli pidamise kulud hakata üle jõu käima. Sealjuures peame arutama lahendusi ka kogukonna elujõu ja tulevikuperspektiivi hoidmist silmas pidades. Vaja on näha suuremat pilti, et otsustada, kuidas säilitada võimalikult kodulähedane õpe vähemalt põhikooli esimeses ja teises kooliastmes. Haridusvõrgu üle otsustamisel tuleb aga igal juhul seada keskmesse õppija, kes peab saama väärt hariduse. Edukaks toimetamiseks on osa haridusasutusi ka ise juba muutumas üha enam multifunktsionaalseteks kogukonnakeskusteks, kus õppimiseks ja koostööks saavad kokku eri tegevusalade inimesed elukaare eri etapis. See on suur potentsiaal, mida nutikad haridusasutused on hakanud kasutama, et kool oleks tugev.

Võimalikest gümnaasiumipidajatest rääkides rõhutab Noorkõiv, et riik peab ära otsustama, kelle vastutus on keskhariduse korraldamine. „Praegune riigi- ja munitsipaalgümnaasiumi ebaterve konkurents on äärmiselt kahetsusväärne,“ leiab Noorkõiv, kelle arvates tuleb selgelt seadustada, kelle ülesanne riigis on gümnaasiumi pidada. Siis saab arusaadavamalt edasi liikuda ka kutseharidusega.

Haldusreformijärgsed esimesed neli aastat saavad läbi ja volikogu uute liikmete valimisega ühinemislepingud lõpevad. Ilmselt selguvad paljudel puhkudel nüüd ka, millised lubadused koolivõrgu osas on olnud populistlikud. Võib arvata, et mitmes piirkonnas tulised arutelud koolivõrgu üle jätkuvad ja neid tuleb juurdegi. Kõige hullem, mis Noorkõivu hinnangul pärast valimisi juhtuda saab, on see, et omavalitsustes tekib vastandumine ning konstruktiivsed arutelud ja lahendused jäävad venima. „Sellises olukorras tehakse otsused jalgadega,“ leiab ta. Koolivõrgu lahenduseks on tarvis laialdast koostööd, mis hõlmab nii lapsevanemaid, omavalitsuste spetsialiste, koolipersonali kui ministeeriumi esindajaid, et näha parimaid lahendusi koolivõrgu oleviku ja tuleviku jaoks. Kuna kooli sulgemise otsuseid teevad kohalikud volikogud, tuleks jätkuvalt ja veelgi rohkem panustada volikogude liikmete teadmistesse haridus- ja koolielust. „Kooli kinnipanek võib võtta valijate hääled, aga see pole argument. Kui kooli sulgemiseks on kaalutletud põhjendus, tuleb seda teha. Volikogu liikmed vastutavad oma piirkonna arengu, tuleviku, laste ees. Ka otsustamatusel on tagajärjed,“ lisab Noorkõiv.

Regionaalarengu eksperdi sõnul on koolivõrgu korrastamine omavalitsuste pädevuses, aga hariduse sisu üle peab toimima riiklik järelevalve. Selle oluline osa on aidata leida lahendusi kitsaskohtadele, ikka selleks, et koolid oma ülesandeid õppija ees võimalikult hästi täidaksid ega jääks noorte arengut pidurdama.

Regionaalpoliitiliselt on koolivõrgu kujundamisel väga oluline roll ning see väljub sageli ühe omavalitsuse piiridest. Vajame lahendusi, mis aitavad eri piirkondi võimalikult terviklikult.

Noorkõiv peab perspektiivikaks kooli kui kogukonnakeskust, millega algab inimese suhe juba lasteaiast ja läbib kogu elukaart. See tähendab, et väikeses maakohas on vaja lähtuda paikkonna spetsiifikast, haridusvõrgu kujundamisel ei saa lüüa kogu Eestis ühe vitsaga. Noorkõiv tunnustab koolijuhte ja omavalitsuste haridusspetsialiste, kes on leidnud oma koolis uuenduslikke lahendusi ja seeläbi tõstnud koolide usaldusväärsust hea hariduse pakkujana.

Mihkel Laan: „Kui põhikoolis on raske klassikomplekti kokku saada, siis ootavad varem või hiljem ees muutused – näiteks kaob kolmas kooliaste.“

Konsultant täpsustab, et teatud juhtudel, nt pikkade vahemaade korral, tuleb ka tulevikus pidada põhikooli, kus kõigis klassides pole päris kümme õpilast. Samuti võib ühe väiksema (maapiirkonna) põhikooli pidamine alternatiivina olla põhjendatud KOV-ides, kus on nt keskuses üks suur haridusasutus, mis ei pruugi kõigile õpilastele sobida. Seda loomulikult eeldusel, et ka väiksemas põhikoolis suudetakse tagada vajalikud õpetajad ja tugispetsialistid.

Eestis on palju kahaneva elanikkonnaga piirkondi, kus koolide vahel käib äge võitlus püsimajäämise nimel. Proovitakse saada õpilasi mujalt, selleks kasutatakse mitmesuguseid lahendusi. Aga väljaspool Tallinna ja Tartut leidub senini ka kohti, kus nii kooli kui lasteaiakohtadega on hoopis kitsas käes. Vanemad kirjutavad lapsi koolikoha saamise nimel teise omavalitsuse hingekirja.

Mihkel Laan.

OÜ Cumulus Consulting on viimastel aastatel teinud mitukümmend haridusvõrgu analüüsi üle Eesti. Ettevõtte juhatuse liige ja konsultant Mihkel Laan möönab, et koolivõrgu kohta jagatud soovitusi on rohkem kui nende põhjal langetatud otsuseid. Näiteks viimase paari aasta kohta ei meenu talle otsust munitsipaalgümnaasium sulgeda. „Tehti siis, kui olid motiveerivad meetmed – koolivõrgu korrastamise toetus,“ põhjendab ta.

Pahatihti kohtab tema sõnul kohaliku gümnaasiumi säilitamise õigustamiseks seisukohta, et kui noor inimene ei saa kodukoha gümnaasiumis käia, läheb ta minema. Mihkel Laan arvab, et noor peab saama hea hariduse ja KOV-i ülesanne on luua selleks keskkond, kust saab hea hariduse. Nii säilib õpilasel soov kunagi kodukohta tagasi tulla – kui mujal õpitud ja maailma nähtud. „Argument on ka see, et kui gümnaasiumiaste likvideerida, läheb noor minema – see aga süvendab veelgi ääremaastumist. Tõde on vaataja silmades, demograafilist olukorda arvestades võivad veel paljud kümme aastat tiksuda, aga minu hinnangul on lühinägelik säilitada iga hinna eest 30 õpilasega gümnaasiumi, mis sest, et valikuvõimalus on seal vilets ja ressurssi ei ole. Sellised ei suuda iialgi konkureerida riigigümnaasiumiga.

Ma ei ütle, et munitsipaalgümnaasiumid peaksid igalt poolt kaduma, kindlasti mitte, aga küsimus on kvaliteedis.“

Ta toob näite Lääne-Virumaalt. Kuuest väljaspool Rakvere linna asuvast gümnaasiumist võiks suuta oma niši riigigümnaasiumi kõrval leida kaks-kolm, aga ükski omavalitsus ei tunnista kergel käel, et nende gümnaasium ei vea välja.

Mitmed omavalitsusjuhid on tema sõnul öelnud, et kui praegu toimiks riigi toetusmeede põhikoolide korrastamiseks või uue taristu loomiseks, siis otsustaksid nad gümnaasiumist loobuda ja keskenduksid põhiharidusele. „Praegu ei ole gümnaasiumiastme pidamine finantskoormus, mis motiveeriks muude kulude juures seda kooliastet kinni panema,“ lisab konsultant. „Kui karbikulud jäävad niikuinii alles, pole gümnaasiumist loobumine koht, mille pealt raha kokku hoida.“

Aga kui koolivõrk on tehtud rohkematele õpilastele, kui neid praegu on, siis on see selge signaal muutusteks. Muidu lähebki arvestatav osa rahast karbikuludeks, kütmiseks ja muuks majandamiseks. „Õpetajatele makstakse palga alammäära ja arenguks on võimatu ressurssi leida, eriti kohtades, kus finatsolukord vilets,“ kirjeldab Laan olukorda, millega paljud KOV-id paraku silmitsi seisavad. Kõige keerulisem on tema sõnul leida otsuste tegemisel tasakaal kohalike traditsioonide, hoiakute ja majandusliku efektiivsuse vahel. „Üldiselt on aga nii, et kui muudatusi ei tee, siis paremat tulevikku ei saavuta,“ nendib ta. „Kui tahta hariduse kvaliteeti tõsta, tuleb suunata raha betoonist inimestesse – selleks on vaja optimeerida.“

Kalle Küttis: „Igas maakonnas olgu kool, kus saab õppida ambitsioonikam ja suuremast valikuvõimalusest huvitatud gümnasist. Soovmõtlemisest tuleb loobuda numbrite ja tendentside kasuks.“

Kalle Küttis.

Ettepanekut lahutada põhikoolid gümnaasiumidest sisaldas hariduseksperdi Kalle Küttise sõnul juba Praxise esimene uuring 2006. aastast, mis sisaldas ettepanekuid, kui suuri gümnaasiume on mõistlik ühes või teises maakonnas pidada. Riigigümnaasiumide idee ulatub aga ajas veel kaugemale – nn nullindatesse, kui arutleti intensiivselt PGS-i üle.

„Kui riigigümnaasiumide loomine poliitilist toetust ei leidnud, otsustasime teha ühes maakonnas – Viljandis – riigigümnaasiumi ära. Ehk meelitame ka teised kaasa,“ meenutab Viljandist pärit Küttis. Kokkulepe riigigümnaasiumi rajamiseks saavutati Viljandi linnapeaga – präänikuks linnale ostis riik linnalt hoone, kus avati gümnaasium 2012. aastal.

Edasi leidis valitsus raha kuue järgmise riigigümnaasiumi rajamiseks: Haapsalus, Jõgeval, Pärnus, Jõhvis, Valgas ja Kärdlas. Juhinduti eesmärgist „Võidame igas maakonnas ühe punkti ja näitame teistele koolidele, et selline puhta gümnaasiumi vorm õigustab ennast. Siis tulevad ka teised järele!“

„Seega, poliitiline tahe, konkreetne käega katsutav toetus oli oluline!“ rõhutab Küttis. Seejärel tuli põhikooli meede, mille kaudu said raha need omavalitsused, kes korraldasid oma gümnaasiumivõrgu ümber. „Inimene hakkab end üldjuhul liigutama siis, kui näeb, et sellest on kasu. Varem käisin üle kümne aasta vallast valda ja rääkisin, kui hea on puhas gümnaasium – kõik noogutasid niisama, aga kui sai välja käia konkreetse summa põhikoolihoone remontimiseks, hakkasid asjad liikuma.“

Tol ajal oli riigil võimalik pakkuda omavalitsustele reaalset tehingut, millest omavalitsus võitis.

Praegu on seis selline, et kui Rakveres riigigümnaasium valmis saab, on eesmärk – igasse maakonda puhas riigigümnaasium – täidetud. Küttise sõnul on lähiajal näha, kas teised tulevad kaasa – loobuvad pisikestest gümnaasiumidest ja keskenduvad vallas põhiharidusele.

„Igas maakonnas on nüüd kool, kus saab õppida ambitsioonikam ja suuremast valikuvõimalusest huvituv gümnasist,“ nendib Küttis rahulolevalt, kelle sõnul elu näitabki, et tugevam kontingent läheb riigigümnaasiumisse. „Ma ei oska öelda, kas uus gümnaasium on parem või halvem – see on emotsionaalne hinnang –, aga see on teistsugune,“ räägib haridusekspert. „Kui õpilasi on koolis vähe, tuleb leppida õppekava võimaluste ja ainetega, mida koolil pakkuda on. Kui aga kool on suur, saab pearahaga korraldada igasuguseid kursusi.“

Ka edaspidi vajavad omavalitsused Küttise hinnangul riigi finantstuge põhikooli pidamiseks. „Pole saladus, et nii mõndagi gümnaasiumi peetakse Eestis põhikooli arvelt,“ mainib ta. „Riik peab andma konkreetselt mõista, et toetab seda, mida ta soosib.“

Gümnaasiumide vaikse hääbumise tulemusel kulub palju raha ja närve, rikutakse elusid, õpetajad on teadmatuses. „Mõtestatud liikumine tundub olevat mõistlikum,“ arvab Küttis. „Soovmõtlemisest tuleb loobuda numbrite ja tendentside kasuks. Numbreid ei räägi ära, nagu võib rääkida naabrit.“

Küttis lisab, et Eestis on ka juba väga väiksesks jäänud põhikoole – kolmandiku põhikoolide kolmandas astmes on alla 30 õpilase! Sellega seoses peavad suurenenud omavalitsused mõtlema juba ka põhikooli kolmanda astme konsolideerimisele, vanale heale progümnaasiumile, mis hõlmab praeguses süsteemis 7.–9. klassi.

„Praegu on väikestes põhikoolides puudus õpetajatest, õpetajad jagavad end mitme kooli vahel ja on seetõttu kaotamas sidet kodukooliga,“ kirjeldab Küttis olukorda. „Meil ei ole enam valida hea ja halva, vaid halva ja veel halvema vahel.“

Ta toob näiteks, et Harjumaal ja Läänemaal on õpetajate keskmise palga vahe 200 eurot, mis tekib õpilaste arvust õpetaja kohta. „Ma ei näe võimalust, kuidas saaks maaõpetaja palka tõsta muul moel, kui muutes õpilaste ja õpetaja suhtarvu. Lapsed on nagu mesilased, kes korjavad õielt õiele lennates õpetajale palgaraha.“ 

Küttise nägemuse järgi võiks meil 2035. aastaks olla riigigümnaasiumid (v.a Tallinnas ja Tartus), tugev põhikool on aga seal, kus on õpilasi piisavalt, et saaks pidada klassidevahelisi jalgpallivõistlusi. Samas rõhutab ta kodulähedaste algkoolide hoidmise vajadust kasvõi igas külas. Algkoolide pidamisel näeb ta head võimalust ka erakoolidele. „Erakooli võib rahulikult pidada suure talu suures toas,“ toob ta näite. „Meeleheitlikult maju ülal pidada ei ole mõistlik.“


KOGEMUS

Iti-Jantra Metsamaa.

Lüganuse valla haridusspetsialist ITI-JANTRA METSAMAA: „Enne otsuseid tuleb olukorda põhjalikult analüüsida, sest lambist ei saa haridusvõrgus kivigi liigutada. Kindlasti on oluline kaasamine. Aga lõpuks tuleb otsus ikkagi ära teha, sest olukorda, kus kõik sõbralikult koos otsusega nõus on, ei tule.“

Läinud aasta teisel poolel valmis Cumulus Consulting OÜ-l Lüganuse valla haridusvaldkonna analüüs. Aasta lõpul andis Mihkel Laan (Cumulus Consulting OÜ) kooli juhtkondadele ja hoolekogu esindajatele ülevaate Lüganuse valla haridusvaldkonnast. Arutati analüüsist välja koorunud alternatiive haridusvaldkonna korrastamiseks ja seda, milline võiks olla tegevussuund. Kaasamise nimel tegutseti juba tänavu.

Optimeerimise suunas liiguti juba varem, aga kogukonna vastuseis ja poliitiline olukord takistasid otsuse vastuvõtmist 2021. aasta kevadeks. Peamiseks takistuseks oli poliitiline olukord; suuresti takistab ka suhtumine, et korrastamisega ollakse väga nõus, kui see ei puuduta asutust, millega isiklikult seotud ollakse. Inimlikust seisukohast on see mõistetav, aga KOV peab hindama olukorda kõikide asutuste ja õpilaste seisukohalt.

Arvan, et riik on mänginud oma osa täpselt nii, nagu riigil vaja. Üks võimalus on survestada rahaga ja HTM on olnud haridusvõrgu korrastamisel alati nõu ja jõuga toeks. Tegelikult ei põrku gümnaasiumihariduse ümberkorraldamisel niivõrd riigi ja KOV-i eesmärgid – pigem riigi ja kohaliku kogukonna huvid. KOV on nende vahel ja üritab kogukonnale selgitada, millised on suundumused ja mida on vaja ette võtta. Kui KOV-i prioriteet on gümnaasiumiosa ülal pidada, siis tuleb leida selleks raha – aga see tasub ära ikka ja ainult suuremates KOV-ides.

Ma ei usu, et kõikjal Eestis saab tagada noortele võrdselt hea põhihariduse. Isegi kui me haridusvõrgu korda saame, ei suuda me tagada kvalifitseeritud õpetajate ja tugispetsialistide olemasolu. Kui ei juhtu just imet, siis meie valla inimressursi puudus pigem süveneb, kui leeveneb. Lisaks on veel asjaolusid, mis piirkondade ebavõrdsust suurendavad.

Hea näide on Põltsamaa haridusvõrgu korrastamine. See on õpikunäide – neid on muidugi ka teisi –, aga samas on keeruline nii Eestist kui ka välismaalt kedagi eeskujuks võtta, sest igal piirkonnal on oma tingimused ja eripärad. Arusaamad on spetsiifilised, teiste kogemuste seast tuleb oma piirkonnas toimivad üles leida.

Karro Külanurm.

Põltsamaa abivallavanem KARRO KÜLANURM: „Abi oleks sellestki, kui koolivõrgu ümberkorraldamine laiemas pildis oleks sõnastatud keskse riikliku poliitikana. Seni sõltub hariduse kvaliteet paljuski kohaliku omavalitsuse panusest: iga omavalitsus panustab erinevalt ja sealt hakkavad tulema ka erinevused hariduse kvaliteedis.“

Kui alustasime koolivõrgu korrastamist, oli Põltsamaal olukord järgmine: 15 aasta jooksul oli õpilaste arv vähenenud 1700-lt 920-le, samal ajal tegutsesid kõik koolid edasi. Põltsamaa linnas ja kümne kilomeetri raadiuses töötas viis kooli. Mõnes koolis käis kõigi klassikomplektide peale kokku alla 20 lapse. Üha raskem oli leida häid õpetajaid, nii mõnigi koolihoone oli amortiseerunud. Sellise haridusvõrgu ülalpidamine võttis üha suurema osa valla eelarvest.

Põltsamaa vallas õnnestus koolivõrk korrastada teisel katsel. Esimesele (2019–2020) sai saatuslikuks kiirustamine. Teisel katsel (2020–2021) jagasime ettevalmistused selgeteks etappideks, püüdsime olla võimalikult avatud ja jagada palju asjakohast infot, kaasasime eri etappides nii palju koole ja lapsevanemaid, kui õnnestus. Jätsime endale ka natuke rohkem aega, et teha enne 2021/2022. õppeaastat ära kõik vajalikud tehnilised ettevalmistused: dokumentatsioon, ametikohtade struktuur jms.

Haridusvõrgu ümberkorraldamist takistas enim inimeste hirm muutuste ees. See oli üks olulisemaid reforme meie valla lähiajaloos, nii mõnelegi tähendas see sundust loobuda senisest turvalisest elukorraldusest. Pingeid lisas protsessi ka see, et meilt oodati väga detailseid vastuseid küsimustele, millele me kohe vastata ei osanud ja millega alles tuli tegelema hakata. Samuti oli näha, et ümberkorraldused ei saa meeldida kõigile – oli inimesi, kes kaotasid selle tulemusena töö; oli lapsevanemaid ja lapsi, kes pidid muutma kodulähedase kooli sulgemise tõttu elukorraldust. Paratamatult on protsessis neid, kellele muutused ei meeldi. Tuleb püüda aru saada, mis täpselt ei meeldi, ja otsida pehmet maandumist, et teha muutused neile võimalikult valutuks.

Haridusvõrgu ümberkorraldamisel vajavad erilist tähelepanu inimsuhted – asjaosalistega tuleb olukorrast rääkida ausalt ja avatult. Samuti tuleb teha ära kodutöö, leida ja tutvustada nii ümberkorralduste plusse kui ka miinuseid ning anda inimestele võimalus valida alternatiivide vahel.

Kuna õpilaste vähenemine ja õpetajate puudus kimbutab enamikku Eesti koole, võiks riik haridusvõrgu ümberkorraldamisel olla aktiivsem. Riik saab aidata pehmendada muutusi toetustega. Nende omavalitsuste jaoks, kes hakkavad haridusvõrku pärast KOV-i valimisi korrastama, on Eesti linnade ja valdade liidu eestvedamisel ja HTM-i toel valminud juhendid, millesse ka Põltsamaa vallavalitsus palju panustas ning oma kogemuse õppetunnid ja praktilised soovitused edastas.

Põltsamaa kogemuse põhjal põrkuvad riigi ja KOV-i huvid seoses gümnaasiumihariduse andmisega. Riik on võtnud suuna riigigümnaasiumide võrgu ülesehitamisele ja selles valguses on unustatud tugevate maagümnaasiumide arendamine. See ei ole õiglane. Tahan väga, et riik kohtleks Põltsamaa ühisgümnaasiumi, mille gümnaasiumiosas õpib 140 õpilast, riigigümnaasiumidega samaväärselt.

Usun, et on võimalik tagada noortele võrdselt hea põhiharidus kõikjal Eestis, kui riik tõstab põhihariduse senisest enam kilbile. Praegu piirdub riigi panus suuresti koolitustellimusega (õpetajate õppega), õpetajate palga ja mõningate hariduskeskkonda parendavate projektitoetustega. Tahaks näha süsteemsemat lähenemist – selget sõnumit, mida peab riik põhihariduse puhul oluliseks; kuidas aidata kaasa kitsaskohtade parendamisele. Seni sõltub põhihariduse kvaliteet paljuski kohaliku omavalitsuse panusest: iga omavalitsus panustab erinevalt ja sealt hakkavad tulema erinevused hariduse kvaliteedis.

Nutikaid lahendusi on Eestis palju, sh formaalhariduse ja huvihariduse lõimimisel. Mulle meeldivad mitme kooli pakutavad valikkursused ja -ained. Esimesena meenub Rapla gümnaasium, kus 230 õppijat tegid 1142 valikut 51 aine hulgast. Erialaspetsialistide puudumisest tulenevalt on hariduse tugiteenuste pakkumist üle vaadanud mitmed omavalitsused – näiteks Lääne-Harju vallas on loodud tugipesad.

Karin Tenisson-Alev.

Järva vallavalitsuse vallasekretär KARIN TENISSON-ALEV: „Kui klassis õpib ainult kolm õpilast, võib olla küll turvaline kodu lähedal koolis käia, aga sotsiaalsete oskuste areng võib kannatada. Sel sügisel ei asunud ükski õpilane õppima Aravete keskkooli 10. klassi. See annab signaali, et õpilased ise hakkavad kooliastmeid sulgema.“

Viimase nelja aasta jooksul ei ole Järva vallas koolivõrgu optimeerimisel suuri muudatusi tehtud. Takistuseks on olnud otsuse vastuvõtmata jätmine volikogus. Esmalt peab olema volikogu tahe koolivõrku ümber korraldada. Vallavalitsuse valmisolek koolivõrku optimeerida oli olemas ja selle nimel tegutseti. Pärast piirkondades läbi viidud koosolekuid olid ka lapsevanemad muudatusteks haridusvõrgus valmis.

Tähelepanu vajab ümberkorraldamise protsessi ülesehitus, st läbi tuleb mõelda kõik etapid ja tähtajad. Oluline on kaasata isikuid, keda ümberkorraldamine puudutab, ning võimalusel arvestada nende soovidega, st et koole sulgeda saab ka etapi viisi.

Arvestada tuleb mitte ainult lapsevanemate, vaid ka õpilaste huvidega. Teatud vanuses õpilasele on oluline kuuluda kollektiivi, et õppida suhtlema ja tegutsema ühiselt. Kui klassis õpib nt ainult kolm õpilast, siis võib olla küll turvaline kodu lähedal koolis käia, aga sotsiaalsete oskuste areng võib kannatada. Tahan sellega öelda, et põhikoolis võib laps sõita juba bussiga kodust kaugemale kooli, kus ta ei õpi mitte liitklassis, vaid omavanustega koos.

Sel sügisel ei asunud ükski õpilane Aravete keskkooli 10. klassi. See annab signaali, et õpilased ise hakkavad kooliastmeid sulgema. Kuna aruteludes räägiti palju Aravete keskkooli gümnaasiumiosa sulgemisest õpilaste vähesuse tõttu, siis võib olla ka nende arutelude tulemusena ei läinud õpilased enam Aravete keskkooli 10. klassi, vaid suundusid mujale õppima.

Gümnaasiumihariduse peaks andma riik, KOV-ide vastutada peaks olema põhiharidus.


Näitajaid ja suundumusi

  • 2019/2020. ja 2020/2021. õppeaasta võrdluses vähenes üldhariduskoolide koguarv üheksa võrra, 2010/2011. õppeaastal oli 40 üldhariduskooli rohkem kui 2020/2021. õppeaastal. Kümne aasta jooksul on üldhariduskoolide arv vähenenud peamiselt gümnaasiumiastmega munitsipaalkoolide arvelt – neid on praegu ca 30% vähem. Samas põhikoolide arv on samal perioodil hoopis kasvanud seoses gümnaasiumide ümberkorraldamisega põhikoolideks ning uute erakoolide loomisega.
  • Nii maakondade kui omavalitsuste tasandil on näha, et õpetajate-õpilaste väiksema suhtarvu puhul on madalam ka õpetaja palk. Näiteks Läänemaal on iga õpetaja ametikoha kohta u 4 õpilast vähem kui Harjumaal ja Läänemaa õpetaja keskmine brutopalk on Harjumaa õpetaja keskmisega võrreldes u 200 eurot madalam.
  • Tallinna üldhariduse õpilaste arv (PK + G) kasvas ühe õppeaasta jooksul rohkem, kui on kogu Hiiumaal õpilasi kokku.
  • 2020/2021. õppeaastal tegutses 47 munitsipaalkooli, kus gümnaasiumiastme statsionaarses õppes õppis kokku vähem kui sada õpilast, sh 19 munitsipaalkooli, kus gümnaasiumis oli vähem kui 45 õpilast (ehk keskmiselt alla 15 gümnasisti ühes klassis). Kahes kõige väiksema gümnaasiumiastmega munitsipaalkoolis õppis möödunud õppeaastal kummaski 22 gümnasisti ehk keskmiselt seitse õpilast klassi kohta

Allikas: Haridus- ja teadusministeerium


Hetkel ainult üks arvamus teemale “KOOLIVÕRK: Eesti koolivõrku ootavad ees suured muudatused”

  1. Aime Piirsalu ütleb:

    Meid kõiki ootab uus algus,mis on vastuolus senise maailma Eluväärtuse käsitlusega…Ärge kartke sedam mida siin räägin.Kartke kurjusega ühinemist.,mis hukkab Hinge… Alguses meil,õpetajatel ja selle halva eeskuju tõttu ka õpilastel, ning nende läbi ühiskonnal ja …Tulevikul.Kool lähema 7 aasta jooksul tahetakse paigutada kosmosesse,arvutisse ,et oleks kogu Inimkonnal üks õpetaja-globalismi ideoloogia-ilma keeleta,ilma rahvuseta,ilma Jumalata..5G ongi selle võimenduseks juba kohal….Kas Te siis ei tea,et miljardid on juba makstud välja töötamiseks sellele ühendavale programmile…Uus maailma kord on rajatud saatanlikul usundil,mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid kõrvuti kristlusega ja nüüd,kui Te tutvute globalistide plaaniga 2030 aastaks,märkate,et usk läheb hukkamisele,kirikud konfiskeerimisele ja need,kes ei ole nendega nõus…likvideerimisele…Meenutan aga ka Jumala head sõnumit,sest nii nagu Jumal rääkis Noaga,enne laeva minekut,soovitades 7 päeva enne vihmade algus seda oodata(Päev Taevas võib olla 1000a.a maa peal või vastupidi),nii ootab meid ees 7 aastat alanud viletsuse ajastut ja teadke,et Jumal ei jäta Omi-Kogudust-Pruuti,Keda Ta hoiab kui oma silmatera..Sellepärast ,palun,ärge laske end eksitada “huntidel lambanahas”,katsuge vaimud läbi ja olge maa soolaks lõpuni,sest see eeldab, et tunnete armastust ja tõde,mis tuleb Jumalalt.Olge hoitud!Valgust hoidke pimeduses Teie-õpetajad!

    ö0

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!