Kui üks tund hargneb kolmeks eraldi tunniks

Kuidas õpetatakse siis, kui osa õpilasi on klassis, teine osa jälgib sedasama tundi kodus arvuti taga ja kolmas õpib teemat tagantjärele?

TLÜ täienduskoolitusel katsetas 120 õpetajat just seda varianti: üks osa õpilasi istub klassis, teine arvuti taga ja kolmas osa on selle tunni ajal hoopis tööl, võistlustel vm ning tahab õppida teema selgeks tagantjärele.

Tõsi, juba pandeemia ajal hargnes mõnelgi õpetajal klassitund kaheks või kolmeks ja siis leiti mingisugune lahendus. Probleem on aga selles, et puudub avar ülevaade, missugused lahendused olid populaarsed ja teistest efektiivsemad. Sellepärast kutsutigi eelmisel kevadel õpetajaid TLÜ innovatsioonilabori täienduskoolitusele, kus sai põimõpet põhjalikult katsetada ja oma kogemusi teistega jagada.

Teema vastu tundis huvi 120 õpetajat. Osa neist oli täiskasvanute gümnaasiumist, teised kutsekoolist, kuid valdav osa oli üldhariduskoolist, kusjuures esindatud olid ka väike- ja liitklassi õpetajad.

Täienduskoolituse kavandamise ja läbiviimisega olid seotud TLÜ õpperobootika külalisteadur Janika Leoste, andragoogika dotsent Larissa Jõgi ja nende kaasatud mentorõpetajad. Koolituse praktilise korralduse eest vastutas haridusinnovatsiooni keskuse koolitusjuht Marika Kutškova. Koolitus toimus Tallinna ülikoolis möödunud kevadel kolme kuu vältel.

Ette rutates võib öelda, et kõige tüüpilisemaks paindliku õppe mudeliks, mida õpetajad täiendusõppe ajal kõige rohkem katsetasid, osutuski kolme eri rühma paralleelne õpetamine: üks osa õppijaid klassis, teine veebis ja kolmas osa õpib sama teemat järele tunni salvestuse põhjal või juhendite järgi.

TLÜ haridusteadlased jätkavad kevadel saadud andmete analüüsimist, kuid juba siis nägid nad, et koolitusel osalenud õpetajad olid väga huvitatud, kuidas on nende kolleegid teistes koolides veebi kaudu õpetanud ning juhendanud neid, kes õppisid asju tagantjärele. Ka TLÜ haridusteadlastele endale olid mõned meetodid uudiseks, lisaks said nad koolituse ajal jälgida, kuidas toimus katsetamiste ja esitluste ajal „vastastikune rikastamine“ ning mil moel kogu koolitus osalenud õpetajaid mõjutas.

Üldiselt suhtusid õpetajad kolme rühma paralleelsesse õpetamisse positiivselt. Mitu õpetajat märkis, et väga hästi saab õpetada ka nii, et osa lapsi on veebis. Üks õpetaja arvas, et õpetada on isegi parem, kui osa õpilasi on veebis, sest klass pole siis liiga täis. Nende positiivsete hinnangute puhul peab muidugi arvestama, et sellel täienduskoolitusel osalesid põhiliselt õpetajad, kes tundsid uute meetodite kasutamise vastu siirast huvi.

Ekraanid, peakaamerad, nutitelefonid

Koolituse üks mõjusamaid lõpuesitlusi oli pedagoogilt, kes juhtis õppeprotsessi korraga viie arvutiekraani kaudu. Üks ekraan oli tema enda jaoks, seal oli tal tunnikonspekt. Teiselt ekraanilt jälgis ta klassi SMART-tahvli materjale, mida nägid nii klass kui ka veebis õppijad. Kolmanda ekraani kaudu pidas ta sidet veebis õppijatega. Neljandal ekraanil olid lisaülesanded kiirematele ja viiendal ülesanded neile, kes õppisid tunni materjali selgeks tagantjärele. Viimaseid nimetati sellel koolitusel asünkroonseteks õppijateks.

Enamik õpetajaid endale viie ekraaniga stuudioid siiski ei rajanud ja mõned viisid kolme õpperühmaga tunni läbi isegi üheainsa sülearvutiga. Kui nad ei tahtnud, et veebiõpilased näevad ainult õpetaja nägu, siis panid nad oma sülearvuti klassi ette, ise aga läksid klassi tagaotsa õpilaste hulka ja andsid selgitusi sealt. Nii nägid veebis õppijad nii õpetajat kui ka klassi. Seejuures märkis paar õpetajat, et nad pidid meeles pidama, missugustest kohtades klassis on nad veebis õppijatele nähtavad ehk kus nad ei lähe kaadrist välja. Nähtavad kohad oli kasulik enne tundi klassipõrandal kriidiga ära märkida.

Tüüpiline oli kahe arvuti samaaegne kasutamine. Ühe ekraanil olid siis SMART-tahvli ülesanded ja muu materjal, mida nägid nii klassis kui ka veebis õppijad, teise ekraani kaudu jälgis õpetaja veebis õppijate nägusid ja tegevust. Vahel läks asi kahe ekraaniga keeruliseks. Mitu koolitusel osalenud õpetajat märkis, et unustasid veebis õppijad ära. Üks keskendus vastupidi aga sedavõrd veebis õppijatele, et unustas klassis istuvad õpilased! Tihti unustasid õpetajad tundi tagantjärele õppijate tarbeks salvestada Lahenduseks pakuti, et üks õpilane klassis võiks olla „sekretär“, kes vajutab õigel ajal salvestuse nuppu ja tuletab õpetajale veebiõpilasi (või klassi omi) meelde.

Osa õpetajatest oli koolis keskmisest paremini tehniliselt varustatud. Nii oli mõnes klassis 360-kraadine veebikaamera, mille kaudu said arvuti kaudu osalejad kõike klassis toimuvat kogu aeg vabalt jälgida. Paljud õpetajad korraldasid nii, et klassis ja kodus õppijad nägid ja kuulsid pidevalt ka üksteist. Näiteks tekste lugesid vaheldumisi ette nii klassi kui ka veebi õpilased, samuti esitati küsimusi mõlemalt poolt. Veebis õppijad said oma koduseid töid näidata suurelt klassi SMART-tahvlil jne.

Üks töövõte oli see, et klassis olevad õpilased arutasid mingit teemat ning veebis olevad õpilased kirjutasid samal ajal selle arutluse kohta küsimusi ja kommentaare klassi SMART-tahvlile. Nii nägid klassi õpilased ja õpetaja kodus õppijate reaktsioone.

Kui 360-kraadilist kaamerat klassis ei olnud, kasutas osa õpetajaid pea külge kinnitatud GoPro kaamerat, millega nad said minna üksikute õpilaste juurde ja näidata peakaamera kaudu SMART-tahvlile, kuidas üksikud õpilased olid ülesannet lahendanud, midagi oma kätega valmis teinud jne. SMART-tahvlit said samal ajal jälgida ka veebis õppijad. Kodunduse tunnis näiteks vaadati õpetaja peakaamera kaudu üle, kuidas oli keegi laua katnud. Veebis õppijad said samas näidata klassi SMART-tahvlile, kuidas nemad olid sedasama kodus teinud.

Peakaamera juurde käisid muidugi Bluetoothi kõrvaklapid ja mikrofon. Selle kohta öeldi, et „nii kuuleb õpetaja oma peas õpilaste hääli“. Lihtsam variant oli, et õpetaja näitas üksikute õpilaste töid oma nutitelefoni kaudu, aga tööde kogu klassile ja veebile demonstreerimiseks kasutati ka arvuti külge käivat juhtmega kaamerat.

Kui klass pidi täitma mingit ülesannet õues, siis jälgisid veebis õppijad õuetegevust tihti õpetaja nutitelefoni kaudu. Ühel kodus oleval õpilasel oli väga halb internetiühendus ja tema kuulas tunde oma nutitelefoni kaudu – kes õppida tahab, leiab selleks ikka võimaluse.

Päris mitme õpetaja käsutuses oli tugeva suurendusjõuga dokumendikaamera, mille abil on väga mugav jooniseid, pilte, tabeleid jms SMART-tahvlile projitseerida ning sealtkaudu nii klassile kui ka veebile näidata.

Käed-külge-õpe veebis

Aga kuidas õpetati veebis õppijatele käelisi oskusi? Siingi leiti lahendusi. Juuksuri eriala õpilastele saadeti koju juustega nukud, millega veebis õppijad kodus soengute tegemist harjutasid. Robootikaõpilastele anti robootikakomplektid, kokaõpilastele maitseainete komplektid, et nad saaksid kodus ettenähtud toitude tegemist katsetada jne. Massaažiõpilastele saadeti koju massaaživõtete harjutamise seadmed, mille abil sai arvutiekraani jälgides õigeid töövõtteid harjutada. Mootorsae hooldamist õppijatel oli kodus oma mootorsaag ja nad hooldasid seda videojuhendi järgi. Kunstiõpetuses hankisid veebiõpilased endale paberi ja värvid ise, töö tegid aga valmis veebis antud juhendite järgi. Muusikatunnis harjutas õpetaja klassis väikse rühmaga uut laulu ja veebis olevad lapsed laulsid oma kodus klassiga kaasa. Kui õpetaja osutas klassis laulvate õpilaste tugevale või nõrgale kohale, võtsid ka veebiõpilased neid märkusi arvesse.

Asünkroonsed õppijad

Asünkroonsed õppijad on uus mõiste, millega peame veel harjuma. Tegemist on õppijatega, kes tunnis ei osale ja õpivad teemasid tagantjärele. Nende õppijate kohta öeldi koolitusel, et nad on nagu proovireisijad, kes tulevad ja lähevad, on vahepeal kadunud, kuid ilmuvad siis jälle kuskilt välja. Täiskasvanute gümnaasiumide õpetajad suhtusid proovireisijatesse stoilise rahuga, selgitades, et enamasti ei ilmu nad kohale siis, kui on teha mingi kiire ja väga oluline töö. Üks õpetaja nimetas ka tundi hilinejaid asünkroonseteks õppijateks. Ta on lasknud hilinejatel tunni algusosa salvestuse hiljem üle vaadata.

TLÜ innovatsioonilaboris leidsid õpetajad asünkroonsetele õppijatele sobivaid lahendusi. Kõige tüüpilisem neist oli tunni salvestamine, sest nii saab puudunud õppija tunni tagantjärele üle vaadata. Toodi välja, et hariduslike erivajadustega lapsed vaatasid salvestatud tunde enamasti koos oma vanemaga, kes oma last distantsõppel justkui abiõpetaja rollis toetasid.

Samas arvati, et vahel pole mõtet tervet tundi algusest lõpuni salvestada, sest kui õppijal ei olnud aega kohale tulla, on tal vaevalt aega kogu tundi täies mahus järele vaadata, pealegi annab interaktiivsete ülesannete lahendamine (nt Nearpod) tihti parema tulemuse kui salvestatud tundide passiivne tagantjärele vaatamine.

Lahtiseks jäi küsimus, mida tasub salvestada ja mida mitte. Üheks lahenduseks pakuti, et need, kes ei saa tunnis osaleda, annavad õpetajale juba ette teada, missugust tunniosa nad tahavad salvestusena järele vaadata. Samas toonitati, et õpetaja peab olema alati valmis selleks, et kogu tund on vaja tervikuna salvestada. Kas ja kuidas tundide salvestamine õppimist toetab, on järgnevate põhjalike uuringute teema, selle kohta tuleb TLÜ haridusteadlastelt edaspidi eraldi analüüs.

Mõned õpetajad ütlesid, et just asünkroonsete õppijate õpetamine osutus selle koolituse kõige väljakutsuvamaks ja huvitavamaks osaks, sest puuduvaid õppijaid ei saanud õpetajad oma optimistliku jutuga ei otse ega veebi kaudu innustada, vaid pidid neile välja mõtlema ülesandeid, mis oleksid ka selleta huvitavad.

TLÜ täienduskoolituse lõpuesitlustest tuli välja, et asünkroonsete õpilaste õpetamiseks kasutati palju rohkem programme ja ebatavalisi ülesandeid kui tavaklassis, näiteks Nearpod, Learnings apps, Kahoot, Menti sõnapilv, helimatt, ristsõnad jpt. Samal ajal anti klassis ja veebis õppijatele pigem traditsioonilist klassitundi. Samale trendile on osutanud TTÜ professor Vello Kukk, kes on hoiatanud, et traditsioonilise klassitunni simuleerimine veebis tähendab veebiõppe eeliste kasutamata jätmist („Tavakooli simuleerimine vs. tegelik veebiõpe2, ÕpL, 07.05.2021; https://opleht.ee/2021/05/tavakooli-simuleerimine-vs-tegelik-veebiope/).

Erinevalt üldhariduskoolidest on kutsekooliõpetajad rakendanud juba varasemalt Moodle’i õppekorraldussüsteemi, mida oskavad kasutada nii õppijad kui ka õpetajad ja kuhu õpetaja saab üles laadida õppematerjale, millega õppijad saavad töötada täiesti iseseisvalt ja individuaalselt kodus. Moodle’is on võimalik korraldada ka arutelusid ja rühmatööd. Moodle oli üks põhjus, miks kutsekoolides oli distantsõppe ajal traditsioonilise tunni simuleerimist vähem kui üldhariduskoolides. Samas pole iga simuleerimine halb. Näiteks kasutasid paljud sellel koolitusel osalenud õpetajad uute teemade selgitamiseks tihti õppesimulatsioone. Füüsika ja keemia kohta on neid veebis väga palju (alalis- ja vahelduvvool, aatomi ehitus jpm).

Ka täienduskoolitust läbi viinud õppejõud Larissa Jõgi ja Janika Leoste märkisid, et just asünkroonsete õppijatega katsetasid õpetajad paindliku õppe võimalusi kõige loovamalt. Siin ilmnes tõelist pedagoogilist mitmekesisust, loodi põnevaid õppimis- ja katsetamisvõimalusi nii õpilastele, õpetajatele endale kui ka selle koolituse läbiviijatele.

Koormus, tunnikava, juhendid

Oleme harjunud mõttega, et pandeemiaaegne distantsõpe suurendas väga palju õpetaja töökoormust, eriti muidugi siis, kui tuli paralleelselt õpetada kolme eri rühma. TLÜ täienduskoolitusel selgus, et osal õpetajatest ei kasvanud kolme rühma õpetades koormus kuigi palju. Seda väitsid õpetajad, kellel olid tunnikonspektid ja õppematerjalid juba ette valmis tehtud ja õpilastele ning lapsevanematele kättesaadavaks muudetud. Õpetaja saatis lihtsalt oma varem loodud materjalid enne tundi õpilastele (ja lapsevanemale) ning viis tunni läbi. Toodi välja, et tänu enne tundi saadud materjalidele oli veebi kaudu õppijatel tundi kergem jälgida ja asünkroonsetel õppijatel tunni salvestusest kergem aru saada. Samas rõhutasid koolituses osalenud õpetajad, et väga oluline on õpetaja tehniline loovus. Kui õpetajal seda jagub, siis ei kasva tema koormus mitut rühma korraga õpetades liiga suureks, vaid pigem lisab valikuvõimalusi.

Osa õpetajaid pani varakult veebi üles nii tööjuhendid kui ka vastused korduma kippuvatele küsimustele ning see tegi ka õppijate elu lihtsamaks. Üks õpetaja tutvustas tabelit, mille ühes lahtris olid klassis olevate õppijate, teises veebis õppijate ning kolmandas asünkroonselt õppijate ülesanded ja tegevused. See tabel oli ülevaatlik ja pälvis teiste õpetajate tunnustust.

Kolme rühma õpetamise tulemuslikkus

Kui arutati kolmes rühmas õpetamise sobivust õppijatele, arvas osa pedagooge, et kolme rühma paralleelne õpetamine võib olla puhtast kontaktõppest isegi parem võimalus, sest õpilased saavad õppida endale sobivas tempos. Näiteks aeglasematele meeldis veebiõpe, sest nad ei pidanud kiirematel iga hinna eest kannul püsima, vaid said rahulikult omaenda tempos õppida ja süveneda. Veebis said nad paremini hakkama kui klassis. Väikeklasside õpetajad märkisid, et individuaalne õpitempo veebis sobib ka erivajadustega lastele. Teisalt küsiti, kas ei peaks hoopis kiiremad õpilased veebis õppima, nii et õpetaja saaks klassis aeglasematega individuaalselt tegelda. Kolmas variant oli, et klassis olev õpilane aitas veebis olevat klassikaaslast. Üks õpetaja arvas, et ka siis, kui kõik õpilased on klassis, peab olema osal õpilastel võimalik sellesama tunni ajal teistest aeglasemalt või kiiremini edasi liikuda, näiteks iseseisvalt arvutis õppides. Liitklassides võiks õppimine käia aga nii, et ühe klassiga töötab õpetaja frontaalselt, teine klass aga lahendab samal ajal arvutis interaktiivseid ülesandeid. Paraku pole koolidel võimalik kõiki liitklasside õpilasi sülearvutitega varustada.

Kolmes rühmas õpetamise puhul toodi veel välja, et koostöö võib olla veebis õpilastele isegi lihtsam ja meelepärasem, sest mitmes klassis moodustasid veebis õppijad omal algatusel veebipõhiseid õpperühmi, kus harjutati vajalikke teemasid täie tõsidusega üheskoos ja üksteist aidates. Märgiti ka, et veebilapsed küsivad julgemini kui klassilapsed.

Ümberpööratud klassiruum

Ümberpööratud klassiruum oli üks meetod, mida kolme rühma õpetades tihti kasutati. Selgus, et mõnedki õpilased pole selleks veel valmis. Näiteks lasti veebis õppijatel vaadata kodus videot ja teha sellest kokkuvõte, kuid osa lapsi seda ei teinud, väites, et on palju parem (mugavam), kui õpetaja ise selgitab, mis videos on. Asünkroonsed õppijad pidid muidugi paratamatult video ise ära vaatama, sest õpetaja ei saanud neile selle sisu oma sõnadega ümber jutustada.

Janika Leoste ja Larissa Jõgi koolitus- ja uurimiskogemus märgib, et veebiõppes kujunenud kogemused on erakordselt kasulikud nii õpetajatele kui õppijatele. Need mitmekesistavad arusaamu õppimisest ja õpetamisest, viivad meid lähemale nüüdisaegsele õpikäsitusele. Lisaks kujunevad inimesel uut moodi õppides uued arusaamad endast kui õpetajast ja endast kui õppijast. Erakordsed tingimused, nagu seda oli pandeemia olukord, õpetavad leidma uusi toimetulekuviise, lahendusi ja võimalusi, mis aitavad edaspidi olla senisest toetavam õpetaja ja iseseisvam õppija.

KÜSIMUS JA VASTUS

Põimõpe – kuidas teile tundub?

ENE-SILVIA SARV, haridusteadlane:

Hübriid-, distants- ja põimõppe kogemus on vähestel, seepärast on TLÜ innovatsioonilabori koolitus ja selle tulemuste edasine jälgimine väga asjakohane. Kõige olulisem oli (ja on edaspidigi) kogemuste jagamine, vastastikune rikastamine ning selle kõige talletamine-analüüsimine, loodetavasti ka metoodiliste abimaterjalide koostamine.

Oluline on mõista, et kaugeltki igale õpetajale ei sobi viie ekraaniga töötamine. Inimesed on erinevad, tehnilised võimalused samuti. Veebi- ja silmast silma õppimise kombinatsioonid, käed-külge-õpe veebis, asünkroonsete ehk proovireisijatest õppijate kursil hoidmine jne – siin on juba praegu hulk paljulubavaid kogemusi. Õpetajate leidlikkus ja töökus selles pikas protsessis äratab aukartust. Seda kinnitas Haridusfoorumi uuring (2020. ja 2021. a), kus nii lapsevanematel kui õpilastel jagus tunnustust õpetajate õppimisvõime (eriti IT vallas), hoolivuse ja õppe huvitavuse kohta. Paraku oli ka mittetoimetulevaid õpetajaid, ebaõnnestumisi.

Kolme rühma õpetamine on tänapäevane versioon prof Inge Undi jt algatatud diferentseeritud õppest 1960. aastatel. Ümberpööratud klassiruum jmt õppeprotsessi kujundamise teed on kindlasti „uue õppimise“ osa. Seoksin need kogemused nelja asjaga: enesejuhtimine (nii õpetaja kui õpilase puhul), individuaalsed õpirajad (eriti asünkroonsete õppijate korral), avatud õpiruum (veeb pole vaid veebitunnid ja tagasiside/hinne vaid piiramatu teabeallikas), mitmekesine koostöö.

Väärt kogemused kogunevad ja väärivad jagamist-üldistamist-kasutamist – uus Eesti haridus tundub sündivat. Ehk võiks (pigem peaks) Õpetajate Leht, Eesti Haridusfoorum jt koostöös ühe suure uuenduskonverentsi või mõttetalgud korraldama?

REEMO VOLTRI, EHL-i juhatuse esimees:

Kindlasti koormus suureneb, kui mitmes kohas asuvate gruppidega töötada. See, et osa katses osalenute meelest ei olnud koormuse suurenemine suur, et tähenda, et see oleks nii enamiku jaoks. Katse viidi ju läbi vabatahtlikkuse alusel, seega osalesid asjast üle keskmise huvituvad õpetajad, kellest nii mõnelgi on hobi ja töö ilmselt üks ja sama ning kellel oli väga huvitav selles protsessis olla. Aga rõhutan, et kui õpetaja teeb lisatööd, mis on tavapärasest tööst oluliselt keerulisem, siis seda ka (lisa)tasustatakse.

TRIINU PÄÄSIK, haridusteadlane, haridusmentor:

Ühelt poolt on hea meel, et õpetajad tunnevad üksteiselt õppimise vastu huvi. Teisalt teeb kurvaks, et õppida eelistatakse pigem kolleegidelt väljastpoolt ja organisatsioonisiseselt pole selline õppimisviis kanda kinnitanud (seda kinnitab TALIS 2019 uuring ja paljud rahastusprojektid, mida taotletakse õpikogukondade loomiseks). Üks ehedamaid viise kolleegilt õppida ja lasta ka endalt õppida on tunnivaatlus, mida distantsõppe ajal on võimalik üsna paindlikult enda ajakavaga ühildada. Osalesin distantsõppe teise laine ajal mitme kolleegi veebitunnis ja kuigi ma kõikide lähenemistega sisimas ei nõustunud, avardas see veebitundide võimaluste spektrit, mis oligi üks minu isiklikest eesmärkidest – saada teada, mida veebitundides päriselt tehakse ning kuidas õpilased reageerivad. Huvitav on, et juuksurid käivad teiste juuksurite juures, arstid teiste arstide juures, kuid õpetajate jaoks on tunnivaatlus endiselt harjumatu. Võib-olla oleks aeg seada fookus õpetajate kui elukestvate õppijate eneseusu ja enesekindluse kasvatamisele?

Teiseks tahaksin teada, miks õpetajad teevad just niisuguseid valikuid, nagu nad teevad, millised andmed ütlevad õpetajale, et just see on vajalik ja toetab eesmärki. Viie ekraani taga žongleerimine, peakaamerate kasutamine jne – tundub huvitav, kuid kas see kõik on õppimise seisukohalt vajalik või vihjab hoopis sellele, et õpetaja teeb liiga palju ja ikka pole piisav? Kahtlemata toetab see kõik õpetaja kui õppija oskuste arendamist – see, kes ise loob, katsetab, eksib ja lahendusi leiab, õpib kõige rohkem. Õpilaste ajus tugevate ajuühenduste loomise seisukohalt on tehnilistest vidinatest olulisem võimalus lahendada ülesanne omal viisil või jõuda oma lahenduseni kokkulepitud tehnika abiga ilma hinnangulise tagajärjeta. Teisisõnu tuleks kaaluda, kas õpilase iga sammu on vaja võrrelda ja hinnata või võiks harjutamise faas olla sellest hirmust vaba. Julgustan õpetajaid vaatama õpetamisele hoopis õppija vaatenurgast – milliseid ülesandeid lahendame rõõmuga, milliseid reaktsioone ootame, et me tahaksime õppida, ning kas me alati ja kõike tahamegi õppida.

Kolmandaks oli huvitav lugeda, kuidas õpetajad püüavad asünkroonseid õpilasi tavalisest huvitavamate ülesannetega n-ö õpiruumi tagasi tuua. Tekkis tunne, et sooviksin õppijana sellist lähenemist ning võib-olla olekski selline vahepeal ära käimine hea viis, kuidas õpetaja tähelepanu pälvida. Teisalt on mul kahju õpilastest, kes osalevad tundides, kuid jäävad nendest n-ö põnevatest ülesannetest ilma just põhjusel, et käituvad kokkulepete alusel. Ühtlasi tekkis mõttekäik, et ennastjuhtiva õppija üks tunnuseid on, et ta teeb teadlikke valikuid omaenda eesmärgist lähtuvalt. Kas õpilased, kes valivad tunnis mitteosalemise, on ehk hoopis iseseisvamad kui need, kes tegutsevad õpetaja valikute järgi?