Märkidest pildi ja keeleni

Kunstiajalugu õppides on õpilasel kasulik olulised asjad oma käega läbi joonistada ja ajateljele paigutada.

Analüüsisime 8. mai Õpetajate Lehes koos kunstiõpetaja Liispet Unduskiga artiklis „Õpilane mõtleb piltides“ pildilise mõtlemise ja eneseväljenduse rolli üldhariduskooli õppetöös ning tõime järeldusena välja, et Eesti haridussüsteem on valdavalt kirjakeskne.

Seepärast katsetasin möödunud õppeaastal, mis oli minu esimene koolis õpetamise kogemus, 10. klassi kunstiajaloo tunnis uut lähenemisviisi, kus õpilased pidid käsitletud teemasid joonistama – peamine rõhk oli visuaalil. Nad võisid sooritada ülesande ka kirjalikult, ent valdavalt jäid pildilise kujutamisviisi juurde. Osa õpilasi proovis kunstiteoseid võimalikult täpselt jäljendada, teised tegid aga lihtsustatud kujundeid või skeeme. Kaks noormeest lõid tingliku pildikeele juurde jaapanikeelsed vasted ning nii tekkis huvitav kahekordne märgisüsteem. Tundides kasutatud visuaalse meetodi eesmärk oli luua seoseid sündmuste ja artefaktide vahel ning neid tõhusamalt meelde jätta.

Eesti haridussüsteemi kitsaskohad Ühendkuningriigi näitel

Eesti üldhariduskoolides omavad suurt kaalu tunni- ja kontrolltööd ning kunstiajalooski eeldatakse, et õpilane on pähe õppinud ajaloofaktid ja aastaarvud ning teosed, mida oskab viia kokku autoriga. Kuid kas see on piisav ning kui palju suudab õpilane niimoodi õpitut mäletada pärast kooli lõpetamist? Enda kogemuse põhjal julgen väita, et minimaalselt.

Siinkohal tahan võrdlusena tuua isikliku kogemuse õppimisest Ühendkuningriigis. Sealne koolisüsteem erines Eesti omast paljuski juba seetõttu, et õpilane saab endale valida õppesuuna, mida jätkata hiljem ülikoolis, või suunduda kohe pärast lõpetamist valdkonnaga seotud ametikohale. Järgnev näide käsitleb muusikaharidusega seotud õpinguid. Esimene üllatus, mis mind tabas, oli kontrolltööde puudumine. Selle asemel oli palju grupitöid, arutlusi tunnis, iseseisvat tööd ning loomulikult tuntud muusikapalade esitamist, aga ka uute heliteoste loomist.

Üks ülesanne, millest olen saanud inspiratsiooni nüüd ise koolis õpetades, oli muusika ajatelje koostamine. Selle tegemiseks anti üsna palju aega ning koostada tuli ajatelg alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Ülesannet tuli teha iseseisvalt ning iga õpilane võis valida, mida ajateljele märgib. Mina printisin välja tuntud autorite fotosid, tegin teemakohaseid joonistusi ning lisasin lühikirjeldused ühiskonnas toimunud muutustest ning olulistest sündmustest.

Tagantjärele mõeldes sain aru, et selline meetod toimiks väga hästi hoopis tunnitööna gruppides, mida möödunud aastal 10. klassi õpilastega kunstiajaloo tunnis ka proovisime. Näiteks andsin õpilastele tunnikontrollina kaks pilti kunstiteostest, mida olime varasemates tundides käsitlenud. Jätsin õpilastele aega need grupis läbi arutada ja siis ajateljele paigutada ning mõne aja pärast läksin iga grupi juurde, kus arutlesime nende valitud variantide üle.

Usun, et selline õppimine ei tekita ebameeldivaid pingeid, mis muidu kontrolltöödega kaasnevad. Alati ei saagi ju eeldada, et kõik jääb meelde. Hoopis olulisem on tekitada huvi ning panna õpilased tehtud valikute üle arutlema. Ma ei taha väita, et Suurbritannia haridussüsteem on ideaalne. Ka seal on palju puudujääke, näiteks vähene tähelepanu akadeemilistele baasoskustele, mõningatel juhtudel iseseisva töö liigne osakaal ning vahel napivõitu individuaalne tagasisidestamine. Samas on sealne haridus tugevalt seotud õpilase praktilise igapäevaelu ning tulevikuvalikutega. Eesti haridussüsteemil oleks sellest nii mõndagi õppida.

Milleks ikkagi pilt?

Nägemine on inimese arenenuim meel ning piltkujutised tekkisid enne kui kiri, ent ka varased jäädvustused koopamaalingutel olid kommunikeerimise viis. Kui meie haridussüsteem on valdavalt kirjakeskne, siis igapäevane elu on muutumas üha pildikesksemaks. Meid ümbritsevad reklaamid ning ka tehnikamaailm on üles ehitatud märksüsteemile. Mõelgem kasvõi mõne aparaadi käivitamisele – me peame teadma, milline märk tähistab sisse- ja väljalülitust. Teisalt me enamasti ei tea, kust see märk pärit on ja milliseid tähendusi see varasemas ajas on kandnud. Oleme märgi lihtsalt kuskilt meelde jätnud.

Möödunud sajandi kunstiteadlane Rudolf Arnheim on nentinud, et inimesed ei kasuta piltide vaatamisel enam piisavalt oma silmade potentsiaali ega pööra tähelepanu visuaali tajumisele. Ta lisab, et inimese nägemismeel on äärmiselt peen instrument, mille toimimist ei ole lõpuni võimalik seletada. Inimene on võimeline nägema iga pildi tervikut ning tajuma selles liikumist. Näiteks kui valgele ruudule on asetatud keskpunkti suhtes nihkes olev must ring, tajume teoses rahutust ning ringi liikumist tagasi keskpunkti või hoopis pildi servast väljapoole. Piltide vaatluse käigus on võimalik mõista, kas teoses valitseb tasakaal ning kas kõik objektid on paigas või mitte. Tasakaalu loomine sõltub nii esemete asetusest üksteise suhtes kui ka nende kujust ning suurusest.

Kõik, mida me vaatame ja tajume, olgu see siis kunst, tehnika, arhitektuur või aiakujundus, annab meile edasi ajastu olemust. Näiteks on Arnheim viidanud renessansskunstnikule Pieter Brueghelile, kelle ristküliku formaadis maalidel on kujutatud väikesi eraldatud gruppe, mis on enam-vähem ühtlase raskusega ning kus on kujutatud laste mänge või flaami vanasõnu. Ta nendib, et selline kujutamine ei peegelda elu, mis on kontrollitud keskvõimuga. Toon siia kõrvale näite absolutismiperioodi iseloomustanud Prantsuse pargist, mille geomeetriliseks pügatud põõsad väljendasid kuninga absoluutset tahet ja võimu.

Kuidas saab haridus õpilase tajuvõimesse panustada?

Eelnevast järeldub, et inimese silmade potentsiaal on üsna võimas. Liigne kirjakesksus ja asjade pähetuupimine aga pärsib seda. Haridus peaks võimaldama õpilasel oma meeli tõhusamalt kasutada. Näiteks kui õpetaja tutvustab kunstiteoseid ning räägib nende ajaloolisest taustast, siis võiks õpilastele anda võimaluse õpitut läbi tunnetada ning tõhus viis selleks on pildiliste visandite või lakooniliste kirjelduste loomine. Kui näiteks õppida, mis on Kreeka orderid, siis piisab kolme sambatüübi põhierisuste tundmisest, pole vaja pähe õppida tervet loetelu eri osade nimetusi, vaid näha üldistust. Läbijoonistamine ning lühike kirjalik selgitus on hea meetod, mis pakub õpilasele põnevust ja rõõmu. Õpilasele peaks jääma vabadus ise otsustada, kuidas ta oma joonistuse teostab: see võib olla äärmiselt napp, aga ka naturalistlikult täpne. Põhiline on, et iga õpilane saaks luua süsteemi, mis just talle kõige paremini sobib. Kui töö toimub rühmades, siis tekib huvitavaid arutelusid selle üle, kes kuidas objekte näeb ja tõlgendab, ning õpilased saavad vastavalt sellele tööülesandeid jagada. Materjali tuleks organiseerida vastavalt ajateljele, mida igas tunnis täiendatakse. Kogu info, mis on paigutatud ühele kaardile, on hea kokkuvõttev lisamaterjal eriti neile, kes plaanivad ülikoolis õppida kunstiga seotud eriala.

Pilt võib öelda rohkem

Lennart Meri on oma raamatus „Hõbevalgem“ kirjutanud: „Kaks sarnast kildu, kaks sarnast värsiriba või kujundit sisaldavad sageli rohkem ajalugu kui kaks pikka laitmatult kokkulangevat teksti“ (lk 83). Ajalugu on kui märkide süsteem, milles kujundid ja sõnad loovad tervikuid ning millest koosneb meie pildi- ja kirjakeel. Veel üks oluline mõte Merilt: sõnad ja kujundid muutuvad ajas, uus tõlgendus luuakse neile vastavalt vajadusele. Näiteks kuusk on puu, kuid tõenäoliselt oli kuusk oma suure võraga metsavööndi esimene eluase, kus kuusetüve ümber asetati oksad ning sellest arenes hiljem välja püstkoda (mõlemad imiteerivad kuuse koonuselist kuju). Kuuse tüvi kui ilmasammas, mis sarnaselt lõkketulega tähistab suunda üles ning seob kokku eri põlvkonnad ning nende hinged. Tuli ja puu kui hilisem ahjusammas, mida mööda koldesuits üles tõuseb. Peab nentima, et sageli me ei mõtlegi, mida kannab endas ütlus „Mine kuuse alla“. Kasutades veel kord Meri mõtisklusi: keele kaudu on võimalik minna tagasi sõnade ja kujundite algupära juurde.

Lõpetuseks

Piltide taga on üüratu ajalugu ning nende tõlgendamine sõltub alati tõlgendaja kaasajast. Üldhariduskoolis õppimist võiks käsitleda ajaloolise arenguprotsessina, kus märgisüsteemist tekivad pildid ja kiri. Õppimise algpunkt võiks olla objektide vaatlemine. Iga õpilane peaks leidma oma nägemise ja märgid, mida ta suudab tõlgendada ning meelde jätta. Nähtule väljendi otsimine juhib noort inimest analüüsini ja see omakorda kauni ja väljendusrikka kirjakeeleni. Õpetaja ülesanne on pakkuda välja ajaloolisi tõlgendusi, võrdlevaid seisukohti ning jätta õpilasele ruumi leida oma tee.