Enesereguleeritud õppimine – kas oleme selleks valmis?
Ligi pool õpetajatest usub, et gümnaasiumiõpilased on enesereguleeritud õppimiseks valmis. Põhikooliõpilaste kohta arvab sedasama vähem kui viiendik pedagooge.
Käesoleva aasta varakevadel korraldas Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskus küsitluse „Õpetajauurimus 2021“, mille ühe osana uuriti õpetajate suhtumist enesereguleeritud õppimisse.
Uuringus osales 2051 Eesti õpetajat ning tulemustest selgus, et üle poole õpetajatest arvab, et on üsna valmis õpilase enesereguleeritud õppimist toetama. Ainult 92 õpetajat leidis, et vaid mõned või mitte ükski õpetajatest ei ole selleks veel valmis. Seevastu õpilaste valmisoleku suhtes oldi skeptilisem. 45,9% õpetajatest arvas, et paljud gümnaasiumiõpilased on selleks valmis, põhikooliõpilaste puhul arvas aga nii vaid 14,7% õpetajatest. Ka teiste teadlaste läbi viidud uuringud näitavad, et mida nooremad õpilased, seda vähem on enesereguleeritud õppimise strateegiad neile kättesaadavad.
Õpetajate uskumused seoses enesereguleeritud õppimisega
Õpetajad suhtusid enesereguleeritud õppimisse mitmeti. Mõned näited.
Suhtumine on pigem positiivne, kuid kõhklev, ei olda päris kindel, mis enesereguleeritud õppimine on ning miks ja kuidas seda rakendama peaks.
Mida staažikam õpetaja, seda skeptilisemalt ta enesereguleeritud õppimisse suhtub. Põhjuseks võib olla see, et staažikamad pedagoogid olid läbinud õpetajakoolituse siis, kui väärtustati pigem traditsioonilist ning õpetajakeskset õpetamisstiili.
Reaal- ja loodusainete õpetajad suhtuvad enesereguleeritud õppimisse skeptilisemalt kui humanitaarainete õpetajad. Siin võib põhjendada erinevust õpimaterjali keerukusega, mistõttu reaal- ja loodusainete õpetajad soovivad õpisituatsiooni rohkem kontrollida.
Õpetaja roll õpilase toetamisel
Õpetaja saab õpilastele enesereguleeritud õppimise strateegiaid tutvustada, neid koos õpilasega harjutada, leida õpilasele sobivamaid enesereguleeritud õppimise viise. Õpetaja saab tekitada õpimotivatsiooni ning säilitada seda ka keerukamates õpisituatsioonides. Näiteks võiksid õpetajad kavandada pikemaajalisi, paindlikke ning keerukamaid ülesandeid, mis võimaldavad õpilastel seada endale ise õpieesmärke ning proovida õpiprotsessi ise juhtida. Ülesanded peaksid pakkuma piisavat, kuid mitte liigset väljakutset. Väga oluline on ka eneserefleksioon – õpilastel peaks laskma hinnata oma valitud strateegia tõhusust ja õpisoorituse tulemust, et teha sellest järeldusi tulevasteks õpisituatsioonideks.
Kõike eelnevat saab aga õpetada vaid siis, kui õpetajatel endal on head teadmised enesereguleeritud õppimise käsitlusest. Selleks on vaja luua täiendusõppe programm, mille alusel koolitada õpetajaid ja koolijuhte, ning see võiks olla haridusministeeriumi prioriteet. Ka „Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“ üks taotlus on suurendada õppija enda vastutust oma õpingute eest.
Usun, et iga õpetaja tahab enda õpilastele anda parimat, ja enesereguleeritud õppimise strateegiaid kasutavad õpilased on akadeemiliselt edukamad nendest, kes neid ei kasuta. Pandeemiaaeg on meile selgelt näidanud, et enesereguleeritud õppimise oskus on tänases muutuvas maailmas järjest olulisem.
Milleks meil seda kõike vaja on ja ammugi õpilastele? Vastus on lihtne: enesereguleeritud õppimise rakendamine toetab vastutustundlike, õpihuviliste ja motiveeritud noorte arengut.