Külvasin heldele põllule (2): Kas õpetaja võib ka valetada?
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
Järgmisel päeval ütles üks lastest möödaminnes: „Minu ema-isa oleksid ka nii teinud nagu teie!“
Ja hakkas siis hoopis õhinal rääkima sellest, et kirjanikupaar oli jalutanud kooliaias ja kiitnud lapsi aia hooldamise eest. Õpetajate toas räägiti Vaarandist, kuid mitte Smuulist. Ja selles vaikimises oli midagi piinlikku. Koguvast tuli üks väike tüdruk õpetajate tuppa ja nuttis: „Ta ei võtnud mind auto peale!“
„Kes ei võtnud?“
„Tahtsin eile nii väga koju, kui nägin Juhan Smuuli autot kooli värava taga seismas. Ta ütles: „Mul on seal tagaistmel kastid!“ Jah, nägin – viina- ja õllekastid olid. Viis külameestele, kes pidid tema auks sea tapma!“
Võtsin tüdruku käekõrvale ja läksime kooliaeda. Alles siis ta rahunes, kui nägi esimest kirjut liblikat, ja hõiskaski juba: „Mul tuleb kirju suvi! Aga mis see kirju suvi ikka täpselt tähendab?“
Rääkisin talle, et mulle on tähendanud see nii muresid kui rõõme.
„Ah teil on ka muresid olnud? Kuid te olete iga päev nii lõbus! Kui vana te olete?“
„Kakskümmend!”
„Millal teie sünnipäev on?“
„1. septembril saan kahekümne ühe aastaseks!“
„Minu ema ütleb ikka, et noored õpetajad on nagu kullatükid – ei lähe närviliseks, naeravad koos lastega.“
„Aga on ka väga häid vanemaid õpetajaid, neid, kes tõesti õpetajateks loodud. Mul olid kooliajal sellised õpetajad nagu Aarne Vinkel ja Karoly Stern.“
„Kas te vahel mõne õpetajaga raksu ka läksite?“
„Jah. Ma küsisin ükskord konstitutsioonitunnis, miks kolhoosnikud nii halvasti elavad. Ja saingi peapesu, et julgesin küsida. Hiljem andis see õpetaja mulle keskkoolis ajalugu. Ma ei vaadanud talle kunagi silma, ma … pelgasin teda ja pidasin valelikuks.“
„Kas siis õpetajad ka tõesti valetavad?“
„Nii see on. Sa mõtle selle üle ja räägi emaga!“
„Mu ema on … surnud.“
Kohutav kramp nööris mu kurku. Esiteks – väike emata tüdruk, teiseks – olin teinud kahe kuu jooksul oma esimese vea. Ja edaspidi olin väga ettevaatlik, teades, et kõigil lastel ei ole ka isa.
• • •
Sel päeval ei tahtnud ma koju minna. Ema oleks mu mures nägu näinud ja kohe küsinud: „Mis juhtus, Enda?“
Jalutasin Piiri noores männikus ja alles siis võtsin kodutee jalge alla. Ma olin metsas tulnud mõttele minna klassiga Väikese väina äärde ja Muhu linnusesse ning rääkida meie kaugemast ajast.
Olin jõudnud kaupluse juurde, kui vastu tuli kolleeg, kehalise kasvatuse õpetaja Heino Palu mootorrattaga ja ütles, et viib mu koju. Ostsin piima ja leiva ning istusin mootorratta tagaistmele. Tuul vihises kõrvus. Me olime noored ja seisime natuke aega tänavasuus teineteisele pikemaid pilke heites.
Õhtul tegin järgmiseks päevaks ettevalmistused koolitundideks ja pioneerimalevale planeerisin orienteerumismatka Piiri riigimetsas, sest nad juba ootasid seda elevusega. Iga päev tuli keegi ja küsis: „Õpetaja, kas me näeme ka rebaseid? Ehk on metsas mõni hirvgi? Kelle meeskond võidab, sõidab suvel Tallinna loomaaeda!“
• • •
Väike väin oli vaikne, kui me ratastel kohale olime jõudnud.
Algul me ainult vaatasime ringi. Siis istusime Tillinire kaldale (kanal läbi väina) ja ma rääkisin, kuidas lapsena ükskord üksi siia tulin ja oma esimese kala püüdsin. Ja et mul hakkas kalast nii kahju ja pärast seda pole ma kunagi õngeritva kätte võtnud. Rääkisin ka sellest, et Väina tammi mööda olen hobuvankriga Orissaarde arsti juurde sõitnud. Tamm ehitati 1896. aastal ja sel puhul oli siin suur pidu.
Algul oli tee nii kitsas olnud, et seda, kes alustas teed tammi otsast, pidi teine hobuvanker Saaremaa- või Muhumaa-poolsel otsal ootama.
Lastel olid kaasas joonistusvihikud ja värvipliiatsid ning igaüks joonistas, mida nägi. Suur osa joonistas tammile vurama hobuvankrid, mitte autod, nagu sel ajal tavaline oli.
Muhu linnuses läksime kaugesse aega tagasi – 1227. aastasse, kui linnus vaenlaste kätte langes. Mõni küsis, kas see oli siis, kui elas Saaremaa vägilane Suur Tõll. Jutustasin lastele ka ühe linnusega seotud vana loo. Seda kuulsin emalt, kui olin keskkooli 9. klassis – 1956. aastal.
Kord tulnud linnusesse üksik vana mees, kes käis mööda Muhumaad perest peresse süüa palumas. Selliseid kutsuti vallasantideks. Mehel olnud pikk must habe ja käes kepp, mille pea oli koera kujuga. Mees läinud linnusesse ja torkinud maad kepi teravikuga. Mööda läinud üks külanaine ja küsinud: „Taadike, mis sina siin teed?“
„Otsin esivanemate luid-konte, et matta need surnuaiale. Siin on nad sügaval maa sees olemas ja tuhanded turistid tallavad neil. Iga kord, kui keegi astub minu esivanemate rinnale, hakkab mu süda pekslema. Ma ei saa seda enam kannatada!“
Naine noogutanud pead ja astunud edasi. Korraga kuulnud, et vana mees hõikab teda tagasi: „Tule, Liisu, tule, Liisu! Ma leidsin oma esivanemate luud-kondid. Too labidas!“ Naine elanud sealsamas linnuse külje all ja toonud kähku labida. „Nüüd võid ära minna, et kellegi teise silm ei kaeks, mida teen. Siis võib mu mõte untsu minna,“ öelnud taadike. Ja hakanud kaevama.
Teisel päeval leitud sealtsamast mehike surnuna, labidas rinnal ja koerapeaga kepp paremas käes nagu needitult. Seda kaevatud kühmu olnud veel 50 aastat tagasi näha. Külanoored käinud siit talvel suuskadega alla laskmas, aga kohta, kus vana mees surnud, nad peljanud. Et mees oma kepiga läbi mitme kamara maa sees luid-konte tunnetas, olevat tegu nõiaga.
„Nõide ja nõidumist kardeti veel mu ema noorepõlve ajal.“
„Kas selles linnuses oli ka väikesi lapsi?“ küsis seepeale keegi.
„Siin olid varjul kõik Muhumaa vanad, noored, lapsed.“
Tüdruk, kes seda oli küsinud, noppis linnuseküljelt lilli ja asetas need linnuse keskele kivile. Kõik jäid äkki väga tõsiseks ja nii me lahkusime tagasiteed koju.
• • •
Aga siis tuli mulle meelde, et võiksin lapsed viia külla Linnuse külast Mihkli-Jaagu Vassiilile, keda peeti küla erakuks. „Kas lähme?“ küsisin igaks juhuks. Lapsed vaatasid üksteisele otsa ja vaikisid.
„Me kardame,“ poetasid äkki kaks tüdrukut.
„Miks?“
„Ta korjavat hobusejalgu kokku ja olevat vähe imelik!“ vastasid nüüd need samad tüdrukud.
„Ma tunnen Vassiilit. Ta on õppinud Tartu ülikoolis. Ta on tore mees. Karta pole midagi. Kindlasti räägib ta meile midagi huvitavat.“
Ja sõitsimegi Mihkli-Jaagule. Valgete juustega vana mees luges kodutrepil ajalehti. „Tere!“ hõikasid lapsed nagu ühest suust. „Tere, tere. No nii palju külalisi pole mul varem käinud!“ rõõmustas Vassiili. Ja me võtsime õuemurul istet.
„Me oleme matkal,“ vastasin talle. „See on ju kena. Kes oma kodukanti hästi tunneb, see ka oma kodukanti kaitseb,“ arvas Vassiili. „Me tahaksime kuulda sinult mõnda huvitavat lugu.“ – „Kõik on huvitav, nii möödunu, tänane ja homnegi!“ vastas Vassiili ja tõi kambrist vana koltunud raamatu. „Selle kirjutasin ma siis, kui noor olin.“ Ja ta näitas meile oma raamatut „Mõrv Metsamõisas“.
Lapsed ei näidanud selle vastu erilist huvi üles ja vana mees taipas seda kohe.
„Ma räägiksin teile, kuidas ma kaks päeva tagasi metsas hirvi kohtasin …“ jätkas ta. „Läksin õueväravasse ja koer tuli mu juurde ning hakkas äkki valjusti haukuma. Tiris mind metsa poole. Mõtlesin, vist mõni rebane. Läksime ikka edasi ja mida ma nägin – enne suurt teed Koguva poole seisis hirv, ja ma võtsin koera sülle, et ta enam ei hauguks ega kohutaks hirve. Nii sain hirvele üsna lähedale ja varjasin ennast suure kadakapõõsa taha. Hirv näksis rohtu, siis kuulatas, jälle näksis rohtu. Korraga tuli metsast teine hirv. Nad seisid lähestikku ning hakkasid teineteisel kaela nügama. Mis te arvate, miks nad seda tegid?“
„Kaks sõpra said kokku,“ arvas üks lastest.
„Nad said kokku seepärast, et nad teineteist armastasid. Nõnda jälgisin seda pool tundi. Siis aga sööstis mu koer õuest minema, ja otse hirvede poole. Aga need ei põgenenud. Ja koer jäi äkki vait ning tuli saba sorgus minu poole. Mis te arvate, mis siis juhtus? Hirved jalutasid meie poole ja koer pani plagama. Kuid mina seisin ja olin nii rõõmus, et loomad inimest ei kartnud. Miks loomad inimesi üldse kardavad?“
„Jahimehed ju kütivad neid. Aga mis sai edasi?“
„Täna hommikul tulid hirved mu maja juurde. Nad on sõbralikumad kui mõned inimesed.“
Siis vana mees vaikis.
Ja ma nägin, et ta näos midagi värahtas. Ta tõusis, tõi mannerguga lastele piima ja me sõime ära oma viimased võileivad.
Vassiili saatis meid kruusateele välja ja lapsed lehvitasid talle. Ning Vassiili lehvitas meile vastu, hüüdes: „Tulge ikka vahel juttu ajama!“ – „Tuleme, tuleme!“
„Sellel mehel on hea süda, sellepärast tulidki hirved talle nii lähedale,“ tegid lapsed koolimajas lahkumise eel ise järelduse. „Millal me metsa orienteeruma läheme?“ küsis siis üks oktoobrilastest. Neid oli mul nooremates klassides vähem kui pioneere. Paljusid ei lubanud vanemad oktoobrilapseks ega pioneeriks astuda.
Üks tüdruk, kes oli sellest soovist kodus rääkinud, tuli ühel päeval minu juurde ja nuttis. Ei saanud sõnagi suust.
„Mis sulle haiget on teinud?“ küsisin.
Järgneb.