Külvasin heldele põllule (3): Lugesin lastele Juhan Liivi

15. okt. 2021 Enda Naaber kirjanik, ajakirjanik, õpetaja aastatel 1959 ja 1960–1962 - Kommenteeri artiklit
Enda Naaber (1959).

Sissejuhatuseks

Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.

Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …

Enda Naaber, Saaremaa


I OSA: Olin lapsõpetaja

II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?

Paljusid ei lubanud vanemad oktoobrilapseks ega pioneeriks astuda. Üks tüdruk, kes oli sellest soovist kodus rääkinud, tuli ühel päeval minu juurde ja nuttis. Ei saanud sõnagi suust. „Mis sulle haiget on teinud?“ küsisin.

„Kui ma lõunalauas isale rääkisin, et tahan ka pioneeriks astuda, et malevas tehakse nii palju huvitavat, vastas ta, et söögu ma sinepiga võileib ära. Kui suudan selle ära süüa, siis võin astuda. Aga ma ei saanud hakkama. Võileib oli paksult sinepiga määritud ja iga kord kui ma tüki hammustasin, hakkasid kõik laua ümber naerma. Nii nagu naeravad nad selle vana mehe Vassiili üle.“

„Kuidas nad naeravad?“

„Rõkkavad.“

Jäime kauemaks koolimajja. Ja läksime õpetajate tuppa, kus olid veel mõned peagi lahkuvad pedagoogid. Korraga lõikas nagu nuga rindu: „Sa olevat lapsed selle imeliku Vassiili juurde viinud!“

„Viisin nad hea inimese juurde.“

„Oled ise alles laps laste keskel.“

„Aga see on ju nii tore!“ pühkis väike tüdruk põsed kuivaks ja pani oma käe mu käele.

Pahur ütleja lahkus ja jäi veel kehalise kasvatuse õpetaja Heino. „Enda, ära võta seda hinge. See on kadedusest,“ ütles kolleeg ja saatis meile lõbusa pilgu.

Istusime vist tund aega õpetajate toas ja koduteele saatsin naeratava tüdruku. Endal aga hing kärises. Mu ema, kes oli sel ajal Piiri kooli koristaja, astus äkki uksest sisse ja naeratas mulle. Sellest piisas, et ma vahejuhtumi maha matsin, ja lubasin emale minna abiks koristama.

„Tead, lapsed unustavad tihti oma kooliasju klassi,“ ütles ema. Ja võttiski ühelt laualt joonistusvihiku. Avasin selle. Sinna oli viimasele lehele joonistatud Mihkli-Jaagu Vassiili nägu mees ja hirved.

• • • 

Mu lapsed armastasid kõige rohkem eesti keele ja kehalise kasvatuse tunde. Ja oktoobrilapsed ja pioneerid olid nõus minuga kõike kaasa tegema, mida ma välja mõtlesin. Ühes eesti keele tunnis lugesin neile jälle Juhan Liivi.

Juhan Liiv. Foto: arhiiv

Sõbrad

Kõnnin tutvat teed ma,

kus mänd mäe pääl,

sama suur kui enne,

sama paiga pääl.

Tere, vana tuttav!

Mändi mäe pääl!

Ilmas palju muutund,

sina ikka sääl!

„Tere, tere, sõber“

kostab tema hääl.

„Kus sa selle aja

olid ilma pääl?“

Olen palju käinud,

palju ilma pääl.

Õnne pole leidnud,

õnne siin ei sääl.

„Minagi ei näinud

teda siin, ei sääl,

ehk küll kaua juba

vahin mäe pääl.“

Meie, vanad tutvad,

mina siin, sa sääl!

Oleme kui kaksi

mändi ilma pääl.

„Mu vanaema on Juhan Liiviga ühel aastal sündinud, aga ta ei kirjuta luuletusi. Ta käib kirikus ja kodus loeb kirikusalme. Aga need on nii igavad.“ Naabriküla poiss, kes seda ütles, läks näost punaseks, kui klass sumisema hakkas.

„Ise oled sa igav!“ – „Kas õpetaja käib kirikus, kuigi ei tohi?“ – „Ma ei käi seal sellepärast, et ma ei tea, kus ja kes jumal on.“ – „Aga minu kodus teatakse. Jumal on vana mees, suure habemega, istub pilveserva peal. Ja teda näeb ainult see, kes jumalat usub.“ – „Ju see siis nii ongi,“ laususin tasa ja teadsin, et pidin enda jaoks arutama lahti umbsõlme.

„Kas jumal on olemas?“

Veel enne kellahelinat jõudsin anda koduse ülesande, kodukirjandi teema oli „Minu kodu“. Nõnda tahtsin lastega rutemini tuttavaks saada, et ma enam kunagi ei teeks vigu, kui räägime klassis isadest-emadest, vanavanematest.

Korraga tuli mu juurde sama tüdruk, kelle ema oli surnud. Ta andis mulle kirjakese ja jooksis ise kiiresti koridori. Läksin õpetajate tuppa. Seal kaugemal akna all avasin ümbriku ja lugesin: „Õpetaja Naaber. Mu tütretütar on hakanud teid oma emaks pidama ega kuula minu sõna enam üldse. Kas me tõesti oleme nii erinevad, kuigi te olete õpetajaks liiga noor? Tahaksin teiega kohtuda. Tulge meile ükskord külla!“

Tavalisest hiljem läksin sel päeval kodupoole. Valmistasin koolis ette järgmise päeva tunnid. Eriti pidin endale matemaatika selgeks tegema. Sest ühel päeval juhtus tunnis selline lugu. Kirjutasin tahvlile: 0 + 1. Ja ütlesin: „See on kokku 0. Lapsed hakkasid naerma.“

„Õpetaja, õp… See on kokku 1!“

Kui pärast vahetundi jälle klassi läksin, oli keegi kirjutanud tahvlile kolm korda järjest: 0 + 1 = 1. Ajalootund oli minu meelest aga kõige raskem. Ja paljust, mida oli raamatus, ei jutustanudki ma. Rääkisime lihtsalt elust meie ümber. Ja seda tegin ma väga avameelselt, nõnda, kuidas ma oma kodu järgi ajalootõde tunnetasin. Küüditamine, kolhoosid …

Rääkisin lastele, et olin 11-aastane, kui oli teine küüditamine. Ja ma elasin sel ajal tädi juures Nurme külas. Ööseks lahkus tädi kodunt, jättes mind suure hundikoeraga üksi. Lahkudes ütles: „Sa ju ei karda? Kui venelased tulevad, siis ütle, et sa ei tea, kus ma olen!“

„Kas te tõesti ei kartnud?“ küsiti mult iga kord igas klassis, kui seda lugu jutustasin.

„Aga ega need kõik venelased olnudki, kes inimesi Siberisse viisid,“ teadis üks 3. klassi poiss.

„Õige, olid ka omad, siit saarelt!“

• • • 

Ühel pioneerimaleva koosolekul võtsime paar poissi pioneeriks. Järgmisel päeval tulid nad mu juurde avali südametega. „Meie sõbrad on nüüd meie vaenlased, et me pioneeriks astusime.“

„Tähtsad ei ole teie pioneerinimed, tähtis on see, mida te teete. Ma ju tean, et tahate koos meiega matkale, metsa orienteeruma, Väikese väina äärde parve ehitama … Me õpime meremeestesõlmi tegema. Ja üldse palju huvitavat.“

„Aitäh, õpetaja! Kas te ise olite pioneer?“

„Ei olnud. Meil oli klassis tüdrukutest salaorganisatsioon ja meie liikmekaardil oli sinimustvalge märk. Need on ammu maa sisse kaevatud.“

„Aga kas te nüüd teate, miks kolhoosnikud nii halvasti elavad?“ – „Nad on nagu orjad – palju tööd, vähe palka. Brigadirid kraabivad endale kõige rohkem!“ – „Meil on kodus sinimustvalge lipp lauta kirstupõhja peidetud. Vanaisa ütles, et kunagi võib vaja minna.“

„Mina, lapsed, ei tea Eesti aega, kuid ma tahaksin, et inimesed elaksid vabaduses, et kolhoosnikud ei peaks Piiri poes tundide viisi leivajärjekorras seisma … Ma tahan, et palju oleks teisiti.“

„Kui meie toas kolhoos tehti, hüüdsid külanaised, et paneme sellele nimeks Punane Nälg!“

„Nüüd, lapsed, koju!“

Äkki tundsin, et ma olen lastega ühes ja samas liivakastis. Ja me ehitame igaüks oma koduküla. Kuid me ei tea, milline lipp mastis oleks kõige õigem.

Õhtul tuli Jõu kolhoosi brigadir meile koju. „Noh, sina oled siis hakanud kohtumõistjaks, ja seda veel laste kuuldes!“ – „Ma räägin lastele nii, nagu elu on!“ – „Sinu koht ei ole koolis, sinu koht oleks olnud Siberis!“ Ja rohkemat ütlemata ta väljus.

Õnneks ei olnud ema kodus. Olime kahekesi onunaisega, kelle mees esimesel küüditamisel Venemaale viidi, kes ise oli viidud koos lapsega Harku vanglasse, kuid sealt tagasi saanud. Mu onu oli olnud Muhu-Suurvalla vallavanem. Tark mees, rahvamees, ise mänginud seltsipidudel näitemängudes. Seda kõike ma analüüsisin ja tundsin elu mõrkjat maitset – ülekohut!

Selle tundega rääkisingi ka tundides elutõtt. Ja siis see juhtus. Brigadiri kodus tehti minu klasside lastevanemate koosolek. Brigadir oli nad kokku kutsunud. Kuid tulnud oli ainut kuus ema-isa.

„See on esimene hoiatus, millest me isegi sinu direktorile ei räägi. Klaarime asjad omavahel. Käi pealegi lastega Väikese väina ääres ja metsas hirvedega kohtumas. Poliitika aga jäta vanemate inimeste teha! Su isa jäi sõtta. Sa oled ise vaenelaps. Kui ta teaks, mida sa nüüd lastele räägid! Mida sa üldse kolhoosielust tead. Ema sul hiilis kolhoosist minema.“

„Sest ta sai näljakopikaid! Ja isa eest makstakse meile abiraha 7 rubla 12 kopikat kuus. Mu elutark onunaine on mulle eeskujuks. Ta ei kartnud Siberit ega karda Jõu kolhoosi lõuapoolikuid!“

„Ole ettevaatlik, õpetaja,“ irvles brigadir ja ma lahkusin.

See oli üks päev enne kooliaasta lõppu 1959. aastal. Järgmisel päeval andsin õpilastele tunnistused, kuid koolist puudusid nende vanemate lapsed, kes olid mu üle kohut mõistnud. Aga mul oli suvetulekust kümnekordselt hea meel – ma tahtsin mõelda läinud koolikuude üle ja otsustada, kas lähen sügisel tagasi õpetajaks.

• • • 

Jaanipäeva paiku tulid kolm poissi ja mõned tüdrukud mulle koju: „Õpetaja, läheme Väikse väina äärde parve ehitama!“ – „Tõesti, tore mõte! Lapsepõlves sõitsime seal lodjaga ja jõudsime Saaremaa alla välja.“ – „Meie aga sõidame Rootsi!“ – „Kuhu?“ – „Siit ära, kaugele!“ – „Miks?“ – „Me kuulame Ameerika Häält ja teame, et elame raudse eesriide taga. See pole koolimajasaali lavakardin. Meile ei meeldi siin.“

„Kui põgeneksime, oleksime ehk … argpüksid.“

„Jah, õpetajal on õigus.“

„Aga mu tädi oma perega ja paljud ju põgenesid välismaale.“

„Siis oli elu veelgi keerulisem.“

Leppisime siis kokku, et nädala pärast ehitame parve, ja ma läksin koos lastega Piiri poodi leivasappa. Viimastele ei jätkunud alati leiba. Piiri rahvamaja otsas seisis heledas ülikonnas mees jalgrattaga. Teretasime ja läksime poodi. Veidi aja pärast tuli mees meile järele. Seisis ka sappa, aga sai kolhoosiesimehe Aaduga jutu peale.

Nad mõlemad seisid järjekorras meie lähedal ja me kuulsime kõik, mida nad rääkisid. Aadu oli olnud meie külas sulane ja see meeldis inimestele, et esimeheks just tema sai. Polnud uhke ega epukas. Kuulas ära kõikide mured ja … kirus koos nendega.

Kuid tumedapäine, hästi paksude juustega võõras mees hakkas äkki rääkima sellest, kas ei saaks teisiti korraldada, et inimesed poes sabas ei peaks seisma. „Aadu, sa kirjuta sellest meie rajooni lehele. Seda asja otsustatakse kõrgemal pool. Sa oled kirjanik ja sinu sõnu võetakse kuulda,“ ütles kolhoosiesimees Aadu.

Järgneb.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!