Suurim suhtluserror on suhtluse puudumine
VAT Teatri noorte teatriprojekt „Tähenduserrorid“ on jõudmas lõpusirgele. Aeg on küps, et teha toimunud rühmatöödest, vestlustest ning võistlusest vahekokkuvõte ning mõtestada, kuhu see teekond viimaks pärale viia võib.
Pärast ligi hooajapikkust tööd kahe noortetrupiga, üle-eestilist kooliõpilaste ideekonkurssi ning autorite ja juhendajate lõputuid vestlusi meenub valminud materjalihulgale otsa vaadates ülikoolis lõputult kordunud lause: „Mida rohkem sa maailma uurid, seda enam mõistad, kui vähe sa tead!“ Näiliselt lihtsa ja suhteliselt selge lähteülesandega lavastusprotsessist on saanud keerukas, tähendusi ja erroreid täis mänguväli. Küsimusi on jätkuvalt rohkem kui vastuseid.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.
Kui VAT Teater kuulis Goethe instituudi ja Saksa välisministeeriumi välja pakutud võimalusest teha lavastus eesti ja vene noortest, haarasime sellest kohe kinni. Mitmed VAT Teatri olulised noortelavastused (nt „Netis sündinud“, „Web Demon“, „Mir“) on sündinud just teatripraktikute ja koolinoorte koostöös – need protsessid on olnud alati äärmiselt inspireerivad ning loonud lavastuse juurde ka õppematerjale ning töötube. Uue projekti puhul oli meie esmane plaan panna rõhk just keeleerrorile: sellele, et kõrvuti elavad noored ei suuda meie väikses riigis omavahel suhelda ning seetõttu võivad tekkida arusaamatused. Mõistsime aga kiiresti, et puhtalt keeleteema jääb kitsaks, sest ainult keelebarjääri taha jäävad tänapäeval vähesed noored – kui ikka on vaja suhelda ükskõik mis maailma keeles, aitavad esmasest hädast välja ülikiired ja aina kvaliteetsemad tõlkeprogrammid.
Niisiis otsustasime panna rõhu maailmavaatelistele erinevustele ja nendega kaasnevatele tähenduserroritele. Selleks tulid meile appi kaks noorte näitetruppi: eestikeelne Nõmme kultuurikeskuse näitetrupp (juhendajad Elina Reinold ja Margo Teder) ning venekeelne Lendav Lehm Lasnamäelt (juhendajad Janika Johanna Koppel ja Andrei Bandurevski). Meeskonnaga liitus ka Nikolai Kunitsõn, kelle ülesanne oli viia noortega läbi foorumteatritunde. Plaan oli esmalt töötada gruppidega eraldi, selgitades ning mõtestades teemasid, millest eestlased ja venelased erinevalt aru saavad. Viimase etapina plaanisime kaks gruppi kokku tuua ja luua võimaluse nende erimeelsuste üle ühiselt arutleda. Erilise rõhu soovisime panna infoväljade erinevusele (millises meediaruumis eesti ja vene noored paiknevad), ajalookäsitusele ning identiteediküsimusele. Noorte mõtetest pidi hoo sisse saama uue noortelavastuse käsikirja loomine (autorid Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seeder), mille viib 2022. aasta kevadel lavastuseni sakslane Christian Römer. Milline rahvaste, keelte, kultuuride, eriarvamuste paabel! Või vähemalt niimoodi esmapilgul tundus.
Siis aga sekkus koroonakriis ning kahe grupi kokkusaamine lükkus ligi pool aastat edasi. Lõpuks, vahetult enne jaanipäeva, nad siiski kohtusid ja ühtegi errorit sel õhtul ei ilmnenudki. Eesti-vene-inglise segakeeles möödunud meeleolukas koosviibimine näitas, et keele- või kultuuribarjäär pole midagi ületamatut. Hoopis vastupidi, sel aastatuhandel sündinud noored näevad maailma värvikireva ja segunenuna. Vastandlikud maailmavaated on pigem ootus, arvamuste paljusus norm.
Ka infoväli, mis eeldatavasti võiks olla erinev – saavad ju eesti ja vene noored infot eri portaalidest ja keskkonnast – ei ole seda. Kohtumisel selgus, et globaalne massikommunikatsioon ulatub paratamatult kõigini – noored vaatavad samu filme, on kursis samade meemide ning suundumustega ning teavad põletavamaid maailmasündmusi. Tõlgendus võib tõesti pisut erineda, kuid selle ainus kriteerium ei ole keelekeskkond. Võib-olla on selgitus selles, et kohtumisel osalesid kaks pealinna gruppi. Ehk oleks vastused olnud erinevad, kui üks grupp oleks olnud Tallinnast ja teine mõnest väiksest asulast. Teisalt, ka Nõmmel ja Lasnamäel näivad vähemalt väliselt eksisteerivat vägagi erinevad maailmad. Seda rõõmustavam on, et ühine keel leiti nii kiiresti.
Ajaloost ja identiteedi küsimustest noored eriti rääkida ei soovinud. Põhjuseks toodi, et need teemad on ülepolitiliseeritud, manipuleeritud ning sunnivad alati kellelegi vastanduma ja pooli valima. Noored on (sotsiaal)meedia selle küljega hästi kursis ning distantseeruvad teadlikult. Üldse oli värskendav osaleda vestlusringides, kus üldsuses väga levinud emotsioneerimise ja lahterdamise asemel argumenteeriti pigem külma pea ja mõõdukusega. Huvitav oli ka tõdemus, et sel aastatuhandel sündinud noored ei suhtu ajalookäsitustesse nii kirglikult. „Okupeerijad vs. vabastajad“ dispuut on neile loomulikult tuttav, kuid see ei ole nende jaoks identiteedi väga oluline osa.
Aga millises elu aspektis ilmutavad end siis nende noorte suuremad errorid? Kahe grupi kohtumisõhtul pakkusid vene noored välja kaks foorumlugu. Esimene neist näitas olukorda bussis, kus vanaproua hakkab nõudma noorelt tüdrukult maskikandmist. Teine foorumlugu keskendus teismelisele tüdrukule, keda ema sunnib käima tennisetrennis. Võrdlemisi olmelised ja universaalsed lood.
Sarnane muster joonistus välja ideekonkursilt „VAT, KUS ERROR!“, mille eesmärk oli koguda näiteid (suhtlus)-erroritest. 50 laekunud töö hulgas leidus lugusid kõikvõimalikest valdkondadest. Esindatud oli keeleteema (eriti online-suhtlus ja sellega tihti kaasas käiv kiuslik autocorrect), toodi näiteid sõnaeksitustest ja valestikuulmisest, mis tavaliselt viisid humoorikate olukordadeni. Loomulikult toodi näiteid eesti keele mitmetähenduslikkusest (oli ka sõnamänge ning eksitusi nt inglise ja soome keelega), mis eriti just mitteemakeelerääkijatele võib olla paras peavalu. Lugude taustal kumas tihtilugu koroonapandeemia põhjustatud koduõpe, kus distants võib pahatihti viia pealiskaudsuseni ning see omakorda kummaliste eksitusteni. Koroonaaeg on esile tõstnud ka vaimse tervise teema ning sellele viitasid mitmed noorte kirjutatud lood.
Kuigi mitmed näited puudutasid perekondlikke suhteid ning põlvkondadevahelist möödarääkimist, oli noorte enda suhtelugusid üllatavalt vähe – esindatud olid mõned anekdootlikud näited sugudevahelistest erroritest, kuid armumis- ja südamevalulood olid pigem haruldased. Seda enam paistis silma üks võidutöö – Anette Puhmi (Rapla gümnaasium) lugu rääkis armunud tüdrukust, kelle jaoks muutus tema silmarõõmu nimi justkui needuseks. See nimi vallutas ta mõtted ja hakkas ilmutama end igas vestluses. Lõpuks viis kinnisidee loomulikult piinliku eksituseni. Sarnane inimliku eksituse lugu tõi teise võidupreemia Jane Mustrikule (Võru Kreutzwaldi kool), kelle jutus ärkab tegelane haiglas üles ning teeb ümbrust uurides valesid järeldusi. Kolmanda võidutöö kirjutanud Mari Saffre (Tallinna saksa gümnaasium) leiab errorile aga hoopis loomingulise väljenduse, tekitades bioloogiaterminitest eksitusi täis seikluse.
Kõik kolm võidutööd olid põnevad ja isikupärased näited sellest, kuidas errori mõistet käsitleda. Üldiselt aga võib öelda, et noorte kirja pandud lood on kõige paremas mõttes sotsiaalselt tundlikud, ootuspärased, heatahtlikud, humoorikad ja universaalsed.
Ja jälle olen ma tagasi algse küsimuse juures: mis on selle aastatuhande põlvkonna suurim error?
Kiusliku dramaturgina ei jätnud ma ka mõlema näitetrupi noori rahule ning piinasin neid selle küsimusega. Vastused jäid salapäraseks. Noored kas ei tahtnud või ei osanud sellele küsimusele vastata. Ja õige pea koitis mulle – tõde on, et tõde polegi. Uus põlvkond on täielikult sulandunud uude infoajastusse, subjektiivsesse aegruumi, kus igale teemale, mõttele, murele ja huvile on väga vähe aega. Ühisosa on raske leida, sest ühisosa justkui puudub. Tänu veebile on noored virtuaalsed maailmakodanikud – üks neist valutab südant Amazonase lageraie pärast, teine seikleb vandenõuteooriate hämaratel tagatänavatel, kolmas püüab aru saada, kuidas koduste vahenditega drooni ehitada. Nii nagu erinevad noorte huvid, erinevad ka nende errorid. Välja joonistub vaid tõdemus, et oma infomullidesse ja kõlakodadesse on lihtne lõksu jääda, ning siis võib tekkida eksitav hirm, nagu oleks kuskil keegi, keda pole võimalik mõista. Selline hirm ja distantseeritus lasebki sündida olukordadel, kus üks lihtne sõna võib tekitada tugevaid emotsioone ja vääritimõistmist. Nii võistlustööd kui ka noortegrupid rõhutasid aga, et niikaua kui inimesed omavahel suhtlevad, on errorite tekkimise oht võrdlemisi väike.
VAT Teatri haridustegevuste eesmärk on just nimelt julgustada dialoogi – olgu siis eri keele-, rahvus-, soo- või vanusegruppide vahel. Haridustegevuste juht Mari-Liis Velberg peab oluliseks rajada sildu, mille üks parimaid vahendeid on interaktiivsed töötoad (loovkirjutamisest lavavõitluseni, foorumteatrist improtantsuni). Ka „Tähenduserrorite“ projektist on välja kasvamas uus interaktiivne töötuba. Töötoas on plaan keskenduda info üleküllusele ning ohtudele, mis sellega kaasas käivad. Töötoas uuritakse mänguliste võtetega, kuidas märgata infomulle ja kõlakodasid ning tunda ära manipulatsioonivõtteid, mille tõttu moonduvad faktid pahatihti propagandaks ja vandenõuteooriateks.
Uus töötuba moodustab terviku lavastusega „Woke ja vihane“, mis jõuab publikuni 2022. aasta märtsis. Praegu käib intensiivne töö käsikirjaga, millesse plaanime kaasata ka noori. Mõlemad noortegrupid jätkavad ka iseseisvalt tööd teemaga ning neiltki on oodata hooaja jooksul enda interpretatsiooni tähenduserroritest.
VAT Teater tänab südamest kõiki noori, kes ühel või teisel moel on „Tähenduserroritesse“ panustanud – nii mõnedki teie ideedest on jõudnud käsikirja! Samuti suur tänu õpetajatele ning juhendajatele, kes noori kaasa lööma õhutasid. Julgustame koole ka ise sarnaseid projekte ning sildu looma ja oleme vajadusel teile sellel teel igati abiks.
Nii „Tähenduserrorite“ arengu kui kõigi VAT Teatri haridustegevuste kohta saab lugeda teatri kodulehelt www.vatteater.ee.