Küsisin õpetajalt …

12. nov. 2021 Kadi Kaja EMTA doktorant, Saue gümnaasiumi õpetaja - Kommenteeri artiklit
Urve Läänemets ja „Ratio studiorum“. 
Foto: Heiki Raudla

Igasugune õpitee vajab plaanimist, olgu tegemist siis kontakt- või veebipõhise õppega.

Minul, EMTA värskel doktorandil, oli võimalus Urve Läänemetsa õppekavaraamatu „Ratio studiorum“ lugemise järel küsitleda selle autorit.

Miks te selle raamatu kirjutasite ja kust on pärit selle pealkiri?

Kirjutasin selle eelkõige soovist õpetada lugejaid lugu pidama mineviku pärandist. Siis saab kaaluda, mida tuleks Eesti üldhariduses teha paremini ja tulemuslikumalt. Kui teada, miks mõned ettevõtmised on olnud ajutised või lausa ebaõnnestunud, saab ka vältida varasemaid vigu. Tuginesin kirjutades oma õppekavade uurija ja tegevõpetaja kogemusele. Pealkirja „Ratio studiorum“ laenasin esimesest teadaolevast õppekavadokumendist aastast 1599. Juba siis mõisteti, et hariduse sisus on vaja kokku leppida.  

Miks on Eestis nn uuel ajal õppekavade üle kogu aeg vaieldud?

Suurte poliitiliste muudatustega käivad kaasas ka eksirännakud. Kui 1991 taasiseseisvusime, oli soov kõigest varasemast lahti öelda suur. Presidendinõukogus kõneldi 1992. a lausa kooli deideologiseerimisest. Pidanuks rääkima desovetiseerimisest ehk nõukogulikust ideoloogiast vabanemisest. Lammutati hoolega (nt PTUI ja VÕT), aga unustati, et õpetajad vajavad ka uutes tingimustes täienduskoolitust ja poliitikud usaldusväärseid teadusuuringud, mille alusel midagi otsustada. 

Praegugi ei mõista mitmed otsustajad, et ideoloogiavaba kooli pole olemas. Iga kool kannab mingeid väärtusi ja ideesid, kuidas kooli pidada ja milliseid teadmisi-oskusi kõigile rahvaharidusena edasi anda. See moodustabki ideoloogia ehk hariduse filosoofilised alused. 

Väärtustest räägitakse Eestis küll, aga loosunglikult ja sisu määratlemata. Kuna meil pole senini uut haridusideoloogiat sõnastada suudetud, jätkuvad ka pidevad reformid, sh õpetajakoolituses. Eraldi õppekava teooria ja praktika kursust loetakse aga vaid TTÜ-s inseneripedagoogika keskuses. 

Enam ei peeta vajalikuks ka nt pedagoogika ajaloo ja filosoofia ajaloo kursusi. Tuletan meelde sõna „koolmeister“, mis veel mitte väga ammu tähendas ka sotsiaalset tunnustust ja lugupidamist avara kultuuripildiga inimese vastu. Ei saa ju kopeerida ühegi teise riigi, nt Ameerika haridust ja koolikorraldust. Arvestada tuleb seda, mis Eesti tingimustes võimalik ja vajalik on. Ei saanud me osta ka Soomest riiklikku õppekava. 

Kui tahame tõepoolest olla maailma kõige targem rahvas, peaks ikka teadma, mida ja kuidas koolis õpetada ning mida ei tasu propageerida uuendusena uuenduste pärast.

Mille pärast on just üldhariduse õppekavad nii olulised?

Riiklik õppekava on mitmeski riigis põhiseaduse järel tähtsuselt järgmine dokument. Ükski riik ei saa lubada, et tema rahvas oleks kehva haridusega, sellest sõltub ju inimeste majanduslik toimetulek, tervis ja kui meenutada Eesti põhiseadust, siis ka keele, kultuuri ja omariikluse kestlikkus. Kõik põlvkonnad peavad paratamatult õppima, et toime tulla, ka muutuvates tingimustes.

Kellele see raamat kõigepealt mõeldud on?

Eks kõigepealt koolirahvale ja ka neile, kes alles õpivad õpetajaks. Ehk loevad seda ka lapsevanemad ja riiklike õppekavade koostajad, haridusametnikest kõnelemata. Igaüks vajab oma haridustee kujundamisel informatsiooni: mida õppida ja kuhu jõuda eri koolides ja kursustel õppides. 

Igasugune õpitee vajab plaanimist, olgu tegemist siis kontakt- või veebipõhise õppega. Kui koolitee alguses otsustab lapsevanem, siis hiljem ikka inimene ise. Tuleb arvestada ka sellega, et kõik ei peagi vajalikuks õppida.

Millega seletate, et mõne arvates polegi õppekavu vaja ja et mistahes vanuses õppija peab saama ise otsustada, mida õppida?

Õnneks kõik päris nii ei arva, kuid nn äraspidi demokraatiat leidub igas eluvaldkonnas. Hariduse moeasjad on paraku üsna lühikese elueaga. Tegevõpetajad ja küllap lapsevanemadki on aru saanud, et põhjendatud õppimisvalikuid saab teha alles siis, kui õppija on küps otsustama. 

Professor Aaro Toomela arvates saab nn ennastjuhtivast õppijast kõnelda heal juhul põhikooli lõpus, pigem siiski gümnaasiumis. See raamat on mõeldud ka nn arusaamisega õppimise propageerimiseks ja käsitleb, kuidas toetada üldharidusega õppija kultuuripildi kujunemist – igas ühiskonnas erinevat ja oma koolikultuurile toetuvat. 

Kui küsida meie koolikultuurist lähtuvalt, siis mida on Eesti üldhariduskoolis peetud oluliseks õppida?

Räägime siis õppesisust. Kirjutasin raamatu tagakaanele: „Üldharidus, tema õppesisu ja korraldus, selle kaudu omandatud teadmised ja oskused ning omaks võetud väärtushinnangud moodustavadki iga ühiskonna intellektuaalse keskme. See on riigi vaimne kapital, mida on vaja ühiskonna turvaliseks ja stabiilseks toimimiseks.“

Selle üle tasub pisut pikemalt mõtiskleda. Meie koolikultuur on luterliku põhjaga, ka õppesisu valik on senini põhinenud saksa Bildung-traditsioonil ja humboldtlikul filosoofial. Seega on Eestis püüeldud kõlbelise ja avara kultuuripildiga inimese kujunemise poole, mis on kooskõlas ka 21. sajandi teadmistekeskse ühiskonna ideega. 

Olen käsitlenud, miks ja kuidas kujunes välja paljude õppeainetega nn entsüklopeediline õppekava, kus igal õppeainel on oma ülesanne meie elukeskkondade ja eluviisi mõistmiseks. Olen puudutanud kooliajaloo eri perioode. 

Eesti koolikultuuri kuulub loodusõpetus ja keskkonnahoid, ent eriti tähelepanuväärsed on muusika- ja kunstiõpetus, mida teistel pole ja mida on inimese arenguks väga vaja. Emakeeleõppe juurde on kuulunud üsna ulatuslik kirjanduse õppimine. Kui aga nn uuel ajal on eesti keele ja kirjanduse tunde kooliaja jooksul vähendatud ligi 500 võrra, on see oluline sõnum: need pole enam nii olulised. Küllap otsustajad arvavad, et emakeeles kõnelda osatakse niigi. Eks me selliste otsuste tagajärgi näe nii meedias kui muuski keelekasutuses.

Soovitan lugeda Peeter Põllu ja Hilda Taba hariduskäsitlusi. Taba selgitas, et kooliharidus peab aitama õppijat areneda sellest, kes ta on, selleks, kelleks ta soovib saada. See tähendab õppesisu valiku ja hariduskorralduse dünaamikat kui üht lähtealust ehk printsiipi õppekavade koostamiseks. Lühidalt – meie oma koolikultuuri pärandvara väärib taasavastamist ja kasutuselevõttu. 

Kuidas oleks otstarbekas koostada riiklikke õppekavu?

Selleks saab kujundada ja kasutada mitmesuguseid prototüüpe ehk mudeleid. Üks võimalik on kasutusel olnud alates 2012 ja selle leiate 9. peatükist. Professionaalselt koostatud õppekava on lõimitud ja süsteemne dokument, kus arvestatakse haridusökonoomika toel parimal võimalikul viisil kõiki ressursse: õppeaega, raha vajaliku õppekeskkonna loomiseks, kompetentseid õpetajaid. Selle või mõne teise mudeli ja/või struktuuri üle on otstarbekas mõelda nii riigi kui kooli tasandil. 

Mida peab õpetaja ja koolijuht teadma õppe- ja ainekavadest?

Kõigepealt peab õpetaja oskama analüüsida, mida RÕK ette kirjutab ja mida see tähendab talle tema igapäevatöös. Õppekava reguleerib ju otseselt nii õppesisu kui koolikorraldust. Õpetaja peab olema piisavalt tark lugeja mõistmaks, kuidas ta uut õppekava rakendada saab ja mida tal selleks vaja on. Ka koolijuht vajab sedasama infot.

Eelkõige peaks RÕK ise olema selge ja ühemõtteliselt mõistetav koolitöö alusdokument. See tähendab professionaalselt valitud ja lõimitud õppesisu. Eriti oluline on õppesisu järjestus ja mõistete käsitlus, mis lubab õppija aega (st koolitunde) kasutada kõige optimaalsemalt. Ja loomulikult on vaja tingimusi õppimiseks ehk õppijat toetavaid keskkondi, alustades kooliarhitektuurist ja kooli territooriumist. Rõhutan sedagi, et õppekeskkonnad on ainespetsiifilised, nt loodusainete laborid. Aineõppeks sobiva keskkonna loob õpetaja, aga ka kodune keskkond saab õppimist toetada ja selleks saab lapsevanemaid nõustada. Eks tule palju tegelda ka inimkeskkonna ning omavaheliste suhetega. Kui needki korras, siis distsipliiniprobleeme ja konflikte üldjuhul pole. Õpilased ja kodu avastavad üsna kiiresti, kuidas vastastikku lugupidavad suhted  mõlemale poolele kasulikud on.  

Mida peaks tulevikku silmas pidades tegema? Milline võiks olla Eestile sobiv üldharidus? 

Arvan, et kõigepealt on vaja sõnastada see põhiideestik ehk ideoloogia, milliste teadmiste, oskuste ja väärtushinnangutega inimene koolihariduse toel kujuneda võiks. Kindlasti tuleb meiesuguses väikeriigis jääda entsüklopeedilise hariduse juurde. Ei saa loobuda ei kirjandusest, muusikast, matemaatikast, geograafiast ega ajaloost. 

Samas on võimalik õppesisu targalt lõimida. Seda saab teha eesmärgiseade, õppetemaatika ja põhimõistete tasandil. Eesmärgid peavad olema realistlikud ja õppesisu valikul on vaja lähtuda ennast õigustanud printsiipidest. Neid peaks tundma ning õppekavade arendustöö peab olema professionaalne ja järjepidev, soovitavalt institutsioonis, kes selle eest ka vastutab.

Eestis on palju räägitud, et kool ei tohi olla õpetajakeskne. Miks te kirjutate viimases peatükis, et kool just on õpetajakeskne?

Sellepärast, et õpetajast sõltubki, kui hästi õpilased koolis ennast tunnevad ja kui edukad nad oma õpingutes on. Nii oli see 1599 ja on praegugi. Õpetaja ongi see vanem, targem, eetilisem ja konstruktiivsem õppimise korraldaja kui õpilased. 

Loomulikult arvestab ta õpilastega, nende erineva võimekuse, huvide ja palju muuga. Christopher Candlin on öelnud, et „õpetaja jaoks on õpilase või lapsekesksus pedagoogiline kunst muuta õppesisu omandatavaks ja rakendatavaks“. Aga õpilast ei saa panna valima ja otsustama asju, kui ta seda veel ei oska. Vabaks isiksuseks kujunetakse hariduse tulemusel, õppija kujutletav lõputu vabadus pole õppimise eeldus. Seda mõistab professionaalne õpetaja – usaldusväärne intellektuaal, nagu Soomes öeldakse. 

Juhuslikult klassi ette sattunu, sageli vabatahtlik või mõne MTÜ entusiast, seda ei suuda. Pooldan igati õpetaja vabadust ja autonoomiat oma kutsetöös, kuid seda alles siis, kui ta on professionaal. Olen veendunud, et õpetajaamet väärib lugupidamist ka 21. sajandil ja see ei väljendu ainult palganumbris. Lõpetaksin Doris Kareva sõnadega õpetaja ja õpetamise kohta.

„Igas õpetajas hõõgub soov tõelise pühendunud õpilase järele, kellele usaldada kogu aegade jooksul talletatud, läbi töödeldud ja puhastatud teadmine, otsekui salajane eliksiir. Aga seda ei saa edasi anda uisapäisa, ühe korraga välja kallates, vaid üksnes tilk tilga haaval ettevaatlikult, kogu aeg jälgides mõju vastuvõtjale, valmis tagasilöökideks ja loobumiseks. See on pikaaegne, vahetult isiklik, omamoodi alkeemiline protsess.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!