Suhted, tunded ja matemaatika

19. nov. 2021 Elina Malleus-Kotšegarov, Kaia Lainola, Tuuli Vellama Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse õppejõud - Kommenteeri artiklit
Tuuli Vellama, Kaia Lainola ja Elina Malleus-Kotšegarov koostöökohtumisel kogumas mõtteid aine arendamiseks. Foto: erakogu

Aineõpetajalt oodatakse lisaks enda aine eesmärkide saavutamisele ka kõikide üldpädevuste õpetamist, klassijuhatajaks olemist, individuaalsete erinevuste toetamist, laste ja kolleegidega hästi läbi saamist. See nimekiri läheb üha pikemaks ning soovi hakata enda õpetamise protsessi taas juppideks lahti võtma jääb üha vähemaks. Mis oleks, kui keeraks olukorrale teise külje ja püüaks vaadelda, kuidas on need erinevad elemendid omavahel seotud?

Siit lähtuvalt võime märgata, et üks väga oluline alustala on see, kuidas me suhtleme − õpilaste, kolleegide, vanemate, ning sisemise kõne kaudu ka iseendaga. Muutes suhtlemises midagi väga väikest, kuid tehes seda teadlikult ja süsteemselt, võime avastada tõelisi ressursse. Näiteks suheldes enda tudengitega aines „Õppimise emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid“, oleme ääretult palju õppinud ning koos õppimise protsessi kohandanud. Lisaks oleme tudengitelt õppinud, et aineõpetaja olla on tõeline väärtus just pädevuste toetamise võtmes. Kuidas teha sellest ressursist aineõpetaja pluss, mitte miinus ja ajapuudus? Soovimegi jagada mõnd mõtet, milleni koos tudengitega õppimise emotsionaalseid ja sotsiaalseid aspekte mõtestades jõudnud oleme. Mis võiks olla pistmist näiteks matemaatika või mõne muu aine õpetamisel suhete ja tunnetega?

Kui õpetaja ei jaksa, siis ei saagi teadlikult suhelda

Tahame, et õpetaja oleks maandav, rahustav, jõustav ja toetaks õppimisele keskendumist. Samal ajal teame, et väsinult, ärevil, hirmunult on meil keerukam vastutada suhtlemisprotsessi kvaliteedi eest. Näeme probleemi, kuid mitte võimalust ning paindlikke lahendusi. Enamasti soovitakse sel hetkel lihtsalt, et olukord võimalikult kiiresti lõppeks. Kuna õpilaste heaolu klassiruumis mõjutab enim õpetaja toimetulek stressi ehk pingeseisundiga, on oluline olla teadlik selle tasemest ning hoolitseda teadlikult ning võimalusel ennetavalt enda heaolu eest. Tundes ära hetked, mil on tarvis teha paus enda tassi täitmiseks, võime olla teistele palju kvaliteetsemalt toeks. 

Kuidas muuta mõnusaks rutiiniks näiteks see, et ka õpetaja läheb vahetunnis õue jalutama, ning teha nii, et ta suudaks enda tegutsemise ja puhkamise protsessi veidi paremini juhtida, enne kui see muutub probleemiks. Heaolu ei tule iseenesest, see nõuab harjutamist, enda käitumis- ja mõtlemismustrite teadvustamist ning teadlikku parema tervise poole liikumist. Heaolul on füüsilised, vaimsed ja sotsiaalsed aspektid, kuid ka siin saab hakata pihta väga väikestest, ent järjepidevatest sammudest. Miks mitte teha seda õpilastega koos, et nemadki õpiksid õppimise ajal ära tundma hetki, mil keha vajab sirutamist, pea puhkust, ning et õppimise ajal pauside võtmisest kujuneks uus rutiin. Kuidas panna enda päevaplaani juba ennetavalt pausihetki, mis teeksid pidevast sprindist hoopis teadlikult läbitava maratoni? Ühe õpetaja sõnul on lisaks õpilastele ka talle väga abistav vahepausi taimer, mis meenutab näiteks iga veerandtunni järel vajadust võtta enda sirutamise minut. Enesehoiu oskused nagu kõik teised oskused ei ole iseenesestmõistetavad, vaid harjutamise tulemus. Õnneks on need igas vanuses omandatavad. 

No olge normaalsed, eks!

Teoreetiliselt võib meil olla ettekujutus sellest, milline on ideaalne õppimise olukord, kuidas eri osapooled käituvad ja suhtlevad. Ometi ei ole õpetajad ja õpilased robotid, kes on programmeeritud soovitud viisil käituma, vaid inimesed, kelle käitumist mõjutavad tihti erinevad tegurid. Ometi võime küllaltki tihti avastada end andmast hinnanguid olukordadele (ja ka iseendale), mis ei vasta ideaalile, ning tormame neid kohe lahendama ja teist osapoolt nii-öelda korrale kutsuma. 

Paraku võib just sellest hinnangust sõltuv käitumine peatada hetkeks ebasoovitava käitumise, kuid ei toeta õpilaste enda emotsioonide ja suhete juhtimise oskuse arengut ning soovitavat käitumist tulevikus. Kuidas suhtuda õppimisse ja suhtlemisse kui protsessi, kus tunded on loomulikud? Kuidas olla kohal ja märgata, mida õpilased ja ka õpetaja tugevate tunnete hetkedel vajavad, ning toetada nendega arvestamist? Kui tunded võtavad juhtimise üle, kaob teise osapoole suhtes mõistmine ning see asendub hinnangu andmisega tema isikule. Teise osapoole mõistmine ning temaga koos suhtlemisprotsessis lahenduse leidmine nõuab taas küllaltki teadlikku tegutsemist, enda tunnete märkamist ja vajadustega arvestamist. Me võime arvata, et oleme üksteisele kõige kasulikumad, kui meil on kohe olemas lahendus ja soovitused, kuid tihti vajab teine inimene vaid empaatiat ehk siis kuulamist ja püüdu näha maailma tema vaatenurgast.

Esmalt mõistmise pakkumisele keskendumine võib olla ka hea strateegia harjutamaks enda seisukohtade väljendamise ning kiirlahenduste pakkumise tagasihoidmist ja pidurdamist. Enda teadliku tähelepanu teise kuulamisele suunamine on justkui kui sõnum vestluspartnerile, et tema mõtted ja tunded on olulised jõudmaks koos parima lahenduseni. Kohalolu, empaatia, kuulamine ja hoolimine on õpetaja üks suurimaid ressursse.

Mida turvalisemad suhted, seda rohkem võimalusi!

Oleme harjunud püüdlema ideaali poole. Olema ideaalsed õpetajad, õpilased, lapsevanemad, sõbrad. Ometi ei arva me, et kui meie vestluskaaslane korra eksib, on õige ta suhtest välja arvata. Südames soovime ju, et toimuks arutelu ning selle käigus saaks koos otsustada, mis edasi saab. Et lubataks tuppa ka siis, kui oleme märjaks saanud ning tunneme end niigi ebamugavalt. Et tõeliselt huvitutaks sellest, kuidas me ennast tunneme, ning aidataks mõtiskleda, mis aitaks teinekord hoida meeles vihmavarju kaasa võtta. Et julgeksid öelda, et tänaseks jäid tööd parandamata, sest jäin haigeks, ning sellega seoses vahetataks välja plaanitud tegevus. 

Miks mitte uurida õpilastelt, kuidas nad end parasjagu läbitava teemaga seoses tunnevad, mida nad veel vajavad, et teemad neile selgeks saaksid, või kuidas nad saavad aru, kui kaugel nad arusaamise teekonnal on? Kui meil on teineteist toetavad suhted, siis saame olla paindlikumad ja üksteist ning õppimist päriselt edasi aidata. Head suhted luuakse teadlikult ja samm-sammult. Võib mõtelda, kas uut õppeperioodi, nädalat ja tundi alustades asume kohe asja kallale või pöörame tähelepanu ka sellele, kes me siin oleme ning miks ja kuidas meil läheb.

Grupp sünnib justkui iga päev uuesti, kuid see vajab aega. Aega üksteist jälle märgata, olla uudishimulik ja avatud protsessile. Õpetaja on õppimist toetava õhustiku looja, millest sõltub paljuski klassi potentsiaal. Õhustik, kus igaüks tunneb, et ta on siia klassi oodatud. Mind oodati! Tegelikult vajab seda tunnet ju ka õpetaja. Me vajame üksteist ja häid suhteid. Mida saame selleks ära teha näiteks pärast distantsõpet, kus näeme üksteist vaid ekraani vahendusel? Just siis on ülioluline võtta aega n-ö taaskohtumiseks. Turvalisuse kasv klassis hakkab kahe õpilase omavahelisest suhtest. Tähelepanu ei saagi olla korraga grupil, vaid toeks on süsteem, kuidas üksikute märkamiste pinnalt suhet luua. Grupiga töös on õpetaja roll märgata, kuulda, mõista ja olla teadlik. Alles siis saame rakendada sekkumisi, mis lähtuvad grupist ning jõustavad gruppi. Oluline on tegevuste tähenduslikkus nii õpilase kui õpetaja vaatenurgast. Kui teeme asju, mille mõte jääb meile kaugeks, tekib meis abitus ning kurnatus ja väheneb motivatsioon. Mõtestatud ja tähenduslik tegutsemine rikastab üksikisikut ning ühendab gruppi. Need on tunnid, kus me rahuneme maha ning õpime ka ise teistega suhet hoidma ning kasutama suhtlemist kui ressurssi nii, et see oleks väärtuslik.

Kuidas teha aine õpetamisega seotud teadmistest ja kogemustest pädevuste arengu toetamisel pluss, mitte miinus?

Arutledes eri ainete õpetajatega selle üle, mida nad õpetavad ning mida peavad õpilaste valdkonnapõhise arengu juures oluliseks, näeme meeletuid võimalusi ka pädevuste toetamise integreerimiseks. Oluline on taas kord mõelda läbi, mis on igaühe võimalus. Lisades enda tegutsemisele teadlikkuse ja süsteemsuse komponendi, võime märgata, et oluline ei olegi teha kõike ja korraga, vaid pigem natukene, pidevalt ja jälgides muutusi, mis see kaasa toob. Muutes korraga enda tegutsemist väga palju, on meil keerukas mõista, mis toimib. Samuti tuleb anda muutusteks aega. Näiteks koostööoskuste arengu toetamine algab samm-sammult. Kõigepealt õpime enda mõtteid ja tundeid pidurdama, olema paindlikud, siis kuulama, enda mõtteid väljendama ning seejärel teistega koos töötama. See ei tähenda, et koostööst tuleks oskuste puudumisel loobuda, pigem seda, et teatud hetkedel tuleb arvestada sellega, et mõne ainealase eesmärgi saavutamine võib veidi kauem aega võtta. Eesmärgipärased muutused lihtsalt ei juhtu, vaid nõuavad teadvustamist ja sobiva strateegia valimist ning kasutamise harjutamist. Teadvustamata võivad tegevused olla pädevuste arengut toetava, kuid ka pärssiva mõjuga.

Tegelikult ongi võti nendes väikestes muudatustes, mida saame kõik enda õpetamise protsessis teha. Tehes seda teadlikult ning süsteemselt, pannes justkui seemne mulda ning jälgides võrse kasvamist. Näiteks saab alustada lihtsalt uurimisest-vaatlemisest-mõtestamisest. Uuri enda ainet ja vaatle enda gruppe. Mis on sinu aine võimalused? Millised on sinu tugevused? Millised on sinu õpilaste tugevused? Mida sinu grupis olevad õpilased vajavad? Mida sina vajad? Kuidas saaksite end koos suheldes turvaliselt tunda ja koostöös luua õppimiseks head keskkonda? Kuulata üksteist, aktsepteerida üksteist. Mida saaksite koos suhtlemise kohta õppida? Kindlasti ei tähenda see, et õpetaja ei vastutaks õppeprotsessi kulgemise ning valikute eest, mida enda ainega seotult on oluline õppida. Pigem on küsimus selles, kust alustada jõustavate suhete loomise ja hoidmise õppimist, et kogemus ei looks asjatuid pingeid ega oleks kurnav õpetajale ja õpilasele. Et me tahaks uuesti kokku tulla ja asju edasi arutada, edasi õppida.


Loe ka: Miks tasub sotsiaal-emotsionaalsest pädevusest üha rohkem rääkida? ÕpL, 22.10.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!