Koostöö on enamat kui koos töötamine

17. dets. 2021 Tiia Kõnnussaar Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja - Kommenteeri artiklit

Koostöö on tööriist, mille abil saab saavutada paljud pedagoogilised eesmärgid. Kuid miks koostöö tihti ei laabu?

Õpetaja jagab õpilased rühmadesse ja teatab: „Täna teeme rühmatööd. Annan igale rühmale ülesande ja aega on teil pool tundi.“ Mis toimub aga rühmades? Ühe rühma oivik Valter võtab vaikimisi töö tegemise enda peale. Tema sõber Hugo mõtleb kaasa. Teised mängivad laua all nutitelefonidega. Paar last tunneb end tõrjutuna, sest nad tahaksid ülesande lahendamises osaleda. Kuidagi saab ülesanne siiski tehtud.Või teine näide: õpetaja palub ühel isal tulla appi kooli planku värvima. Isa nõustub. 

Kas toodud näidetes on tegemist koostööga? „Pigem mitte,“ ütleb Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit. „Viimase näite puhul oleks koostööga tegemist siis, kui õpetaja ja vanemad arutaksid ühiselt, mida kooli ümbruses paremaks teha, ja lepiksid koos kokku, kuidas seda saavutada.

Miks koostööd tehakse?

Miks me tahame koostööd teha, see on keskne küsimus. „See võib olla vajalik, et saavutada kogemuste sünergia, näiteks õppeainete lõimimisel kujunevad õpilasel kindlamad ja süsteemsemad teadmised. Kuid eesmärk võib olla ka see, et lastevanemad ja õpetajad mõtleksid ühiselt läbi, kuidas last paremini toetada, ja oleks vähem üksteisele vastutöötamist. Koostööd võidakse teha ka ühistunde loomiseks, sest inimene on sotsiaalne olend,“ arutleb prof Harro-Loit, rõhutades, et koostöö ise ei ole eesmärk, vaid pigem tööriist teiste eesmärkide või paremate tulemuste saavutamiseks või ka koostööoskuste harjutamiseks. Millisel juhul hea koostöö teoks saab ning mis on koostöö eeldused, see on juba palju keerulisem. 

Eetikakeskuse ühel hariduskonverentsil märkis Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor Margit Sutrop, et konverentsi pealkiri „Koos sõuad, kaugele jõuad“ on väga kujundlik. „Kui kaks inimest sõuavad, pead usaldama, et teine sinuga takti peab ja kaasa sõuab. Haridusasutuses on usaldus koostöö nurgakivi,“ rõhutas ta. Sellel konverentsil kuulsime koostööst hulganisti häid näiteid. Hea kooli mudel, mille eetikakeskus on koos paljude partneritega välja töötanud, rõhutab kooli ja kodu koostöö tähtsust, et tekiks õhkkond, kus koolil ja kodul oleks justkui ühine laps. Õpilase ja õpetaja, õpilaste ja ka õpetajate omavahelisel koostööl on alati mingi pedagoogiline eesmärk, rääkimata õpetajate ja tugispetsialistide, koolijuhi ja õpetaja koostööst.

Koostöö algab kuulamisest ja kaasamisest

Koostöö ei laabu kaasamiseta, ent sõna „kaasamine“ on omandanud sageli formaalse tähenduse: osapooli ei kuulata ära, vaid neile saadetakse lihtsalt etteantud materjalid. See aga usaldust ei ärata, mistõttu professor Halliki Harro-Loit soovitabki alustada koostööd suhtlemisest ja suhetest. 

„Koostöö väga oluline eeldus on kuulamiskultuur ja vastastikune usaldus. Mitte info jagamine. Tihti arvatakse, et informeerime inimesi ja nad on kohe koostöövalmis. Ei ole,“ märgib professor. „Kõigepealt kuulame üksteise vajadusi ja arvamusi, siis väljendame teistele selgelt oma vajadusi – see on samuti mõnikord probleemiks –, ja selle tulemusel on tõenäoliselt võimalik hakata inimesi arutlus- ja otsustusprotsessidesse kaasama.“

Harro-Loit on nii koolides kui ka lasteaedades kohanud uskumust, et kui inimestele hästi hoolega infot jagada, ongi nad kaasatud. „Kuulamisprotsess jääb siis aga ära,“ märgib kommunikatsiooniõppejõud Harro-Loit. „Inimeste eriarvamustest ei tohi üle sõita. Kui inimestel on polariseerunud eriarvamusi, on selle taga sageli see, et nad panevad tähele probleemi eri aspekte. Selliste kommunikatsioonibarjääride silumiseks kulub aga aega ja energiat. Nii et kokkuvõttes on kaasamine väga ajanõudlik tegevus.“ 

Kui organisatsioonis on kaasamine aga igapäevane – väärtustest saadakse ühtviisi aru, inimesed tajuvad, et saavad kaasa rääkida asjades, mida nad tunnevad ja kus nad on kompetentsed –, siis ei ole kaasamine enam nii aeganõudev. Siis on koostöö juba pigem harjumuspärane, julgustab professor Harro-Loit.

Terapeutiline usaldus 

„Koolis on koostöö võtmeisik klassijuhataja,“ ütleb professor Margit Sutrop, osutades eetikakeskuses välja töötatud klassijuhataja mudelile, mis valmis koostöös Tallinna haridusametiga. „Just klassijuhataja loob klassis usaldusliku ja koostöise õhkkonna ning on vahendaja klassi ja aineõpetajate vahel.“ Ta lisab, et kooli kontekstis on oluline terapeutiline usaldus: õpetajal ei ole kindlustunnet, et õpilane on ilmtingimata usaldusväärne, aga kasvatuslikul, n-ö ravival eesmärgil ta usaldab teda siiski. Laps omakorda mõistab, et teda usaldatakse, ta püüab seda usaldust õigustada ning teeb seda, mida muidu võib-olla ei teeks.

Margit Sutrop meenutab soojalt Miina Härma gümnaasiumi kauaaegset õppealajuhatajat ja meisterõpetajat Lia Paaverit. „Kord tal külas olles ütlesin oma paariaastasele pojale, et võta nüüd see kauss ja vii ettevaatlikult laua peale. Seepeale ütles õpetaja Paaver, et nii ei tasu lapsele öelda: ta võib kausi juba ärevuse tõttu maha pillata. Oma usalduse näitamiseks tuleks hoopis öelda: „Vii nüüd see kauss ilusti laua peale, sa oled juba suur ja oskad väga hästi lauda katta“,“ meenutab professor Margit Sutrop. „Lapse eneseusaldus kasvab, ta tahab usaldust õigustada. Selline on üks terapeutilise usalduse näide. Kuid mul on selle kohta ka teine näide. Eetikakeskuse klassijuhataja käsiraamatus räägin loo oma klassijuhatajast Ramil Nisamedtinovist, kes 7. klassi lõpus viis meie klassi kolmepäevasele ekskursioonile. Teise päeva õhtul ütles ta, et peab ära sõitma, ning uuris, kas ta võib meid usaldada, kas saame ilma temata hakkama. Olime kõrvust tõstetud, et meid usaldati, ega teinud ühtki pahandust.“

Mis koostööd takistab?

Professor Halliki Harro-Loit rõhutab, et koostööd kavandades tuleb kõigepealt endale selgeks teha, kas koostöövõtete rakendamine ei kutsu esile hoopis konkurentsi. Kui õpetaja ütleb, et nüüd on rühmatöö ja vaadake ise, kuidas hakkama saate, ei tähenda see veel, et rühmatööst kujuneks koostöö – õpilased võivad hakata hoopis omavahel konkureerima. Et seda ei juhtuks, on vaja rühmatööd niimoodi juhendada, et tekiks koostöö ja vastutuse hea tasakaal. 

Üks keerulisi valdkondi on Harro-Loidi sõnul kooli koostöö lastevanematega. „Kui tahta koostööd, on eeldus, et õpetaja mõtleb lapsevanemast kui oma lapse eksperdist, mitte et „mina õpetan sulle, kuidas sa pead oma lapsega olema“. Selline üleolev hoiak on üks vigadest, mis tapab koostöö. Teiselt poolt võib ka lapsevanemal olla kujutlus, et ainult tema teab, mis on tema lapsele hea. Selliste koostööd takistavate tegurite üle tasub alati varakult järele mõelda.

Kas koostööd on alati vaja? 

Juhil oleks ju palju lihtsam öelda: seda ülesannet täidame niiviisi. „Alati ei olegi koostööd vaja,“ nõustub professor Harro-Loit. „Sageli tähtsustatakse koostööd ka üle. Koostöö on tihti vajalik, kuid see ei ole väärtus omaette ehk totaalne väärtus. Õpilane peab õppima ka individuaalselt pingutama ja omaette töötama. Küsimus on selles, milliste tulemuste saavutamiseks on koostöö kõige parem tööriist, millal saavutame oma kogemusi, tugevusi ja tööülesandeid jagades paremaid tulemusi kui üksinda pingutades. Näiteks väga suuri ülesandeid õpilane üksinda ei suudagi täita ja siis on vaja tööjaotust ja koostööd. Koostööd tehes tunneb õpilane ka rõõmu ühistegevusest. Kui teha korralikult läbi koostööd ettevalmistav etapp, hästi kommunikeerida, koostööle häälestuda ja eesmärgid korralikult läbi rääkida, siis on koostöö lihtsam, toredam ja lõbusam.

Ja kindlasti tuleb osata teisi kuulata? 

Miks ma rõhutan kuulamist: sest infoühiskonnas püütakse hästi palju infot jagada, kuid inimesed ei hakka koostööd tegema, kui sa neile lihtsalt infot jagad. Dialoogi olemasolu on koostöö puhul hästi tähtis. Dialoog on samuti instrumentaalne väärtus, mitte eesmärk omaette. Ja koostöö võib olla siis turvalisem, parem ja kergem, kuigi mitte ilmtingimata.“


Ilmatsalu Lepatriinu lasteaia direktor Inga Väikene ja õppejuht Liina Järvsoo võtavad esimese advendipäeva varahommikul oma lasteaia ees jõulumuusika saatel vastu maja töötajaid, lapsi ja vanemaid. Kõik saavad ka kommi või piparkoogi. Tugev koostöö ei juhtu iseenesest, see on pidev ennetus, üksteise jaoks olemas olemine, näiteks töökaaslase auto üheskoos lumest väljakaevamine, perede nõustamine jpm, ütlevad Inga Väikene ja Liina Järvsoo. Foto: Lepatriinu lasteaed 

Kuidas saavutada koostöö lastevanematega?

Liina Järvsoo, Ilmatsalu Lepatriinu lasteaia õppejuht, tugiteenuste koordinaator ja eripedagoog:

Väike inimene tuleb lasteaeda, olnud siin maailmas vaid poolteist, kaks, kolm aastat. Kui soovime temaga kontakti saada, peame võitma tema usalduse ja tagama tema turvalisuse. Kuni me ei ole loonud turvalist keskkonda ja võitnud tema usaldust, ei saa me hakata teda õpetama. Koostöisele klotsidest torni ehitamisele eelneb turvalisuse ja usalduse sild.

Sedasama koostöösilda ehitame nähtamatutest klotsidest ka lastevanematega. Klots klotsi haaval on vaja usaldus üles ehitada, jälgides, et iga klots pandaks õigel ajal õigele kohale.

Me võtame Lepatriinu lasteaias vastu kõiki lastevanemaid. Kõigepealt tutvustame ennast (näiteks aasta alguse esimesel lastevanemate koosolekul), et tekitada turvaline ja usaldav side lapsevanema ja lasteaia iga töötaja vahel, olgu selleks õpetaja, tugispetsialist, tugiteenuste koordinaator või juhtkond. Me suhtleme oma laste vanematega telefoni teel, kirjutame, oleme kättesaadavad rühmas või õuealal. On oluline, et vanemad teaksid meie maja inimesi juba enne, kui tuleb pidada mõni raskem vestlus. Senise kogemuse põhjal ei olegi meil raskeid vestlusi olnud, meil on erinevad vestlused.

Meie vestluste põhimõtted on läbimõeldus, teema fookustamine ja vanemale õigel ajal õiges mahus ausa info andmine. Me ei räägi kaheaastase lapse vestlusel koolipikenduse või erikoolide võimalustest Tartu linnas. Me räägime lapse arengust, võrdlemata teda teiste lastega. Me anname vanemale teada, milliste võtetega saab ta oma last kodus toetada, kuid enne nõustamist uurime ka vanema või pere võimalusi. Kui pere ainus tugi on mitmes töökohas korraga töötav üksikema, on meie esmane valik koos emaga leida üles need kohad, kus ta saaks esmalt rohkem aega lapsega tegelda, et tal tekiks üldse mingigi suutlikkus lapse jaoks olemas olla. Iga pere vestlus on individuaalne.

Me teame, et igal lapsel on kõige parem just oma peres, sest laps ei tea, et mujal on teistsuguseid peresid. Iga ema ja isa tahab oma lapsele parimat. Ka siis, kui vahel oleme sunnitud kodustesse kasvatusmeetoditesse sekkuma ja vanemaid vanemlusprogrammi suunama, kaasama lastekaitse. Me teame, et vanem tahtis parimat, oskamata käituda teisiti. Vanematele tuleb selgitada, kuidas oma last kasvatada, arendada, toetada, kuulata ja mõista. Sest vanematel ei ole alati võtta kõige paremaid mudeleid oma lapsepõlvest. 

Meil on olnud vestlusi peredega, kus kõigepealt on tulnud tegelda pereasjadega, vanemate omavahelise suhtlusega. Alles siis on võimalik edasi minna kooli ja lapsevanema ühisosa – lapse arengu teemade juurde. Me mõistame vanemaid, kellel on vestluse ajal vaja häält tõsta või korraks auru välja lasta. Me aimame tagamaid, kui vanem ei suuda vestlusel pisaraid tagasi hoida. Me olemegi selle jaoks, et toetada, nõustada ja suunata. Kuid usaldame alati vanema otsust, sest vanem on see, kes ei kaota kunagi oma lapse suhtes lootust ja tahab talle alati parimat. 

Samuti oleme info jagamisel ausad ja ütleme vanemale, mis võib juhtuda, kui tema laps läheb tavakooli suurde klassi, kuigi talle oleks parem mõni kindla suunitlusega erikool. Otsuse teeb vanem ja ta võtab sellega ka vastutuse.

Meie omalt poolt kaasame vestlustele meie maja kõige valdkonnapädevamad spetsialistid, just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. On delikaatseid teemasid, mida arutan vanemaga nelja silma all, kaasamata isegi rühmaõpetajaid. Kuid on ka teemasid, kus osaleb väga palju spetsialiste. Kõigi vestluste osalejate arvu ja teemad mõtleme läbi.

Me ei karda ka väljastpoolt abi küsida. Kui meil endal pole võimalusi abistada, anname sellest vanemale ausalt teada. Meil ei ole tasandusrühma ja on väga hea meel, kui mõni laps on läinud teise lasteaeda paremat tuge saama. Samuti on meil lapsi, kellel on olnud võimalus jätkata nt Hiie kooli eelklassis, kuid kes on plusse ja miinuseid kaaludes otsustanud jätkata siiski meie lasteaias. Me oleme alati oma võimaluste suhtes ausad, sest aususe peale ei saa keegi pahandada. Info saab aga võtta otsustamise aluseks.

Eripedagoogid ütlevad, et kui sa oled lapsele kümme korda rääkinud ja ta ikka aru ei saa, siis mõtle, mida sa oled valesti teinud. Ma laiendaksin sama ütlust ka lastevanematega suhtlemise kohta. Vaatame endasse, mõtleme, kuidas MEIE saaksime teistmoodi, kui praegune ei ole andnud tulemusi.

Liina Järvsoo ettekandest Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostöö-teemalisel konverentsil „Koos sõuad, kaugele jõuad“ ERM-i viinaköögis 16.09.2021. https://www.eetika.ee/et/konverents2021


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!