HOLOKAUST. Ka ohvritel on lugu, mida rääkida
2021. aastal möödus 80 aastat Eesti juutide tapmisest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Eesti aladel.
Tänavu möödub niisama palju aastaid teisest Eestiga seotud kurvast sündmusest. 20. jaanuaril 1942 toimus Berliini lähistel imeilusa Wannsee järve ääres juudi töösturile kuulunud villas natsi juhtpersoonide osavõtuga konverents, kus otsustati, kuidas „juudiküsimus“ lõplikult lahendada. Selleks koostati tabel, kuhu koondati andmeid juudi elanikkonnast eri riikides. Kokku oli neid üle 11 miljoni ja eesmärk oli nad hävitada. Ühe riigi kohta märgiti aga, et seal on eesmärk juba saavutatud: Eesti juures oli märge judenfrei (juudivaba)“1. Nimelt õnnestus natsi okupatsioonivõimudel koostöös kohalike käsilastega 1942. aasta jaanuariks üles leida ja likvideerida üle 900 Eesti Vabariigi juudisoost kodaniku, sealhulgas ligi 130 last.
Julia Augi näidend
Judenfrei teema on Eestis väga tundlik. Eesti kaotas esimese Nõukogude okupatsiooni ajal oma iseseisvuse ja sakslaste abiga loodeti vabariik taastada. See lootus kadus aga kiiresti. Hjalmar Mäe juhitud nukuomavalitsus oli sisuliselt Natsi-Saksa võimude käepikendus Eestis. Ilmselt loodeti saada uutelt peremeestelt plusspunkte usina töö eest juutide hävitamisel, raporteerides Berliini Eesti alade juutidest täielikust „vabastamisest“.
Siiski tuleb tasakaalukalt käsitleda ka ebameeldivaid teemasid. Üks näide on Julia Augi näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?“, mis esietendus 17. detsembril 2021 Telliskivi loomelinnakus Vabal Laval R.A.A.A.M teatri näitlejate osavõtul.2 Näidendi tutvustusest loeme: „Holokaust – üks hirmsamaid lehekülgi kaasaegse Euroopa ajaloos. Üks raskemaid teemasid ka Eesti jaoks. Kas sellest peab rääkima? Või on parem seda teemat mitte puudutada, sest ta on siiamaani väga valulik?“
Autor-lavastaja, Venemaa tuntud näitleja Julia Aug, kes on eesti-juudi juurtega, selgitas intervjuus Postimehele3, miks ta selle teemaga tegeleb. „Sain aru, et kahjuks pole mina ainus, kes holokaustist Eestis ei tea – väga paljud, kes praegu siin elavad, ei tea samuti sellest midagi. Ja see pole hea. Sellest on vaja rääkida.“ Julia Aug arvab, et kui taolised asjad unustatakse, siis ajalugu karistab meid ja võime hakata vigu kordama.
Näidendit saab näha 22. ja 23. jaanuaril Narva teatrikeskuse Vabal Laval, 1. veebruaril Tartus Eesti Rahva Muuseumis ja 25. veebruaril Tallinnas Telliskivi loomelinnaku vabal laval. Seda võib julgelt soovitada gümnaasiumi vanemate klasside õpilastele ja noortele. Näidendi materjal põhineb reaalsetel lugudel, mille algdokumendid on säilinud Eesti rahvusarhiivis. Autor kasutas ka Eesti Juudi Muuseumi infot, sealhulgas ohvrite elulugusid.
Nende ridade autor on käinud foorumitel, kus on osalenud holokausti õpetamise eksperdid ja uurijad. Viimane taoline kokkusaamine toimus Euroopa Nõukogu eestvedamisel möödunud aasta detsembris Pariisis holokausti memoriaalkeskuses Memorial de la Shoah. Ettekannetes ja aruteludes tõdeti, et praktiliselt ei ole enam elus ühtegi holokausti tragöödiat üleelanut, mistõttu on oluline tuua esile isiklikud lood nii ellujäänutest kui ka hukkunutest. Väga oluline on meeles pidada ka neid mittejuute, kes aitasid surmahirmust hoolimata juutidel natsiokupatsiooni ajal ellu jääda.
Isidor Levini päästmine
Kõige tuntum juudi elu päästmise juhtum Eestis on juudisoost tudengi Isidor Levini päästmine Tartu Ülikooli professori Uku Masingu ja tema naise Eha poolt. Kuulus teoloog, orientalist ja kultuuritegelane Uku Masing oli 1937. aastal Tartu Ülikooli astunud Lätist pärit üliõpilase Isidor Levini õpetaja. Kui algas Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa sõda, pidi Tartu Ülikoolis õpingud lõpetanud 22-aastane Isidor Levin otsustama, kas minna Venemaale tagalasse või jääda Eestisse.
Tänu sellele, et Eha Masing muretses kirikust dokumendi, kuhu kanti Isidor Levini asemel hoopis teise inimese andmed, ja Uku Masing aitas koostada talle usaldusväärse uue eluloo, jäi noor Läti juut ellu, kuigi ta mitu korda arreteeriti ja pandi isegi koonduslaagrisse. Pärast sõda tuli ta tagasi Tartusse oma õpetaja juurde, kes oli väga õnnelik, et tema andekas tudeng on elus ja terve. Kuid rõõm osutus üürikeseks. Varsti arreteeris Levini juba NKVD, süüdistades teda koostöös natsidega, sest uurija arvates „ausad nõukogude inimesed hukati“4. Süüdistused olid niivõrd absurdsed, et isegi Nõukogude kohus ei olnud nõus neid aktsepteerima. Pärast üle aasta kestnud ülekuulamist ja vangistust sai ta jälle vabaks.
Isidor Levinist sai kuulus luuleuurija ja piibliteadlane, oma päästjaid ta ei unustanud. Ta saatis tunnistusi oma päästmise kohta Iisraeli memoriaalkeskusesse Jad va-Šem Jeruusalemmas. Tänu sellele tunnistas Jad va-Šem 29. aprillil 1969 Uku Masingu (1909–1985) Iisraeli riigi nimel õiglaseks rahvaste seas. 29. detsembril 1996 tehti samasugune otsuse ka Eha Masingu (1912–1998) kohta. Nende auks istutati Jad va-Šemi memoriaalparki puu, kuhu paigaldati ka tahvel nende nimedega heebrea keeles.
Isidor Levini päästmine ei olnud erand. Eesti Juudi Muuseumi ekspositsioonis on näha teadaolevate inimeste nimekiri, kes aitasid juutidel oma eluga riskides natsiokupatsiooni ajal ellu jääda. Eesti juudi kogukond on neile tänulik. Arvatakse, et natsiokupatsioon õnnestus Eestis üle elada rohkem kui kaheksal juudil. Praktiliselt kõik, kes jäid okupeeritud Eesti aladele, mõrvati.
Eesti juudi kogukonna algatusel avati 27. detsembril 2012 Eesti Juudi Muuseumis holokaustis hukkunud Eesti juutide memoriaal ehk mälestusgalerii. Tolleks ajaks oli kindlaks tehtud 974 hukatud Eesti juudi nimed5. Nende hulgas ka 32 juudi lapse nimed, kes mürgitati Pärnu endises sünagoogis, ning Eesti pearabi Aba Gomeri nimi, kes tapeti pärast mõnitamist ja alandamist. Suurtele plaatidele graveeritud hukkunute nimede taga on enamasti veel uurimata elulood. Eesti Juudi Muuseumis käib töö nende lugude koostamisega. Sellesse on kaasatud uurimistöid tegevad Tallinna Juudi Kooli 10. klassi õpilased. Õpilased koostavad ohvrite elulugusid, kasutades muuseumi kogusid ja arhiivi, Eesti rahvusarhiivi säilikuid ning muid allikaid.
Jüri Plineri lugu
Jüri Pliner sündis 1898. aastal Pihkva kubermangus Ostrovi linnas. Kodusõja algul ühines ta valgekaartlastega ja sõdis enamalaste vastu. 1918. aastal sattus ta koos taganeva valgete armeega Eestisse ja liitus vabatahtlikuna Balti pataljoniga. 1923. aastal abiellus ta Sofia (juudi nimega Basja-Ševa) Fuksiga. Aasta pärast sündis neil tütar Šena (Hena). Teine tütar Mirjam sündis 1927. aastal. Sel ajal elas Plineri perekond Eestis nn Nanseni passiga. Nanseni passe hakati Rahvaste Liiga põgenike asjade voliniku Fridtjof Nanseni algatusel välja andma alates aastast 1923 neile, kel polnud kodakondsust.
Kuna Jüri Pliner oskas eesti keelt ja oli Eesti riigile lojaalne, said tema ja ta pere 1932. aastal Eesti kodakondsuse. Selleks ajaks oli ta omandanud hambatehniku eriala ja avas Tallinnas Vene tänav 16 oma kabineti. Seal oli ka tema korter. Plineri naine töötas kübarategijana. 1934. aastal sündisid neil kaksikud: poeg David ja tütar Siima. Tundus, et elu läheb hästi. Plinerid olid Eesti juudi kultuuriomavalitsuse liikmed. Vanemad tütred läksid õppima Tallinna Juudi Eragümnaasiumi. 1941. aasta suvel lahutas Jüri Pliner oma abielu Sofiaga. Kohtuotsuse kohaselt jäid nooremad lapsed isa juurde, kes varsti abiellus oma laste hoidja tütre Elisabeth Letnikovaga (Litzenko).
Enne Tallinna hõivamist sakslaste poolt mobiliseeriti Jüri Pliner Punaarmeesse. Ta endisel naisel Sofial õnnestus koos vanema tütrega põgeneda sakslaste eest Venemaale, kolm nooremat last jäid aga oma võõrasema juurde Nõmmele. 1941. aasta augusti lõpus sattus Jüri Pliner koos teiste mobiliseeritud eesti meestega aurulaevale Eestirand, mis pidi viima nad Kroonilinna. Keri saare lähedal pommitasid laeva aga Saksa sõjalennukid, Eestirand sai tabamuse ja kapten juhtis laeva uppumise vältimiseks Prangli saare juures madalikule. Eestiranna ligi 30 juudi soost meest arreteeriti ja viidi kohe vanglasse, kuid Jüri Plineril õnnestus imekombel minna oma Tallinna korterisse. Septembri keskel arreteeriti ka tema ja viidi Patarei vanglasse. Pärast lühikest juurdlust septembri lõpus lasti ta maha6.
Jüri Pliner ei maininud ülekuulamistel oma lapsi, lootes, et tema uus naine Elisabeth hoolitseb nende eest. Paraku ta lootus ei täitunud. 25. novembril 1941 andis laste võõrasema Elisabeth Litzenko oma hoole all olnud kolm laste gestaapole üles: „Kuna need on juudi lapsed, on mul neid raske enda juures pidada.“ Mirjam Pliner oli 14-aastane ning kaksikud Siima ja David Pliner kuueaastased. Litzenko andis juudi lapsed välja kaksikute sünnipäeva eelõhtul. Gestaapo viis lapsed Patareisse. SS-major Paul Seyler kirjutas alla otsusele: „Eelmainitud lapsed David, Siima ja Mirjam hukatakse.“ 28. märtsil 1942 raporteeris Tallinn-Harju poliitilise politsei ülem Ervin Viks Seylerile: „Käsk on täide viidud.“
Mõrvapäeval külastas poliitilise politsei ametnik Litzenko korterit. Reeglite järgi tuli juutide omand üles kirjutada. Sündis 43 esemest koosnev loend Plineri surnud lastest järele jäänud mänguasjadest ja rõivastest, mis anti üle Eesti Ühisabile. Kus ja mil moel kolm süütut last mõrvati ja mida nad neli kuud vanglas enne surma üle elasid, võib ainult oletada, sest arhiividokumendid sellest vaikivad7. Selliseid lugusid, mis põhinevad Eesti Rahvusarhiivi säilikutel ja Eesti Juudi Muuseumi materjalidel, on mitmeid.
Mälestuskivi Liival
27. jaanuaril avatakse Tallinna Liiva kalmistul mälestuskivi, mis asub endise tankitõrjekraavi juures, kus tapeti Tallinna Patarei vanglas ja Harku koonduslaagris hoitud kohalikud ja Tallinna toodud Euroopa riikide juudid. Eesti juudi kogukonnal on plaanis avada mälestustahvel Eesti ülemrabile dr Aba Gomerile, kes mõrvati Tallinnas 1941. aastal Saksa okupatsiooni alguses. Muuseumi mälestusgaleriis pannakse Eesti juutide vaimsest juhist Aba Gomerist üles näitus.
Eesti Juudi Muuseum on jätkuvalt valmis koostööks Eesti õppeasutustega holokausti, juudi ajaloo ja judaismi õpetamisel. Muuseum on valmis korraldama nii temaatilisi tunde kui ka ekskursioone muuseumis koos Tallinna sünagoogi külastamisega. Kõik kontaktid on muuseumi veebilehel https://museum.jewish.ee/.
1 Wannsee konverentsi maja kogu. Konverentsi protokoll, lk 6 https://www.ghwk.de/fileadmin/Redaktion/PDF/Konferenz/protokoll-januar1942_barrierefrei.pdf
2 Teatri R.A.A.A.M postitus sotsiaalmeedias https://www.facebook.com/raaamTeater/posts/4960400390650342
3 Postimees, 17.12.2021 https://kultuur.postimees.ee/7410667/julia-augi-uus-lavastus-kusib-kas-on-kerge-olla-juut
4 Katkendid Isidor Levin raamatust „Minu elu- ja mõttevarast. Meenutusi“. Avaldatud Eesti Juudi Muuseumi arhiivis https://muuseum.jewish.ee/stories/Isidor%20Levin%20elu.pdf.
5 Holokaustis hukkunud Eesti juutide nimekirjaga saab tutvuda Eesti Juudi Muuseumi veebilehel nimed https://muuseum.jewish.ee/history/Holocaust/Tallinn%20list.xls Tabelis toodud arv ei ole lõplik, sest andmeid täpsustatakse ja eemaldatakse ekslikult või topelt lisatud.
6 ERA.R-64.4.610 Jüri Plineri juurdlustoimik Eesti rahvusarhiivis
7 E. Gurin-Loov „Suur häving“, lk 17, 137–153
holokaustiohvrideestis.wordpress.com
Gramberg ei julge järjekordselt kasutada M.Rõbak`i koostatud (ka kahjuks vigadega) Holokaustis hukkunute täielikku nimekirja ,mis muuseumis olemas on -selle asemel on siin artiklis näha ainult Tallinna (mees)juutide nimekirja,kes hukati 1941 aastal.
Miks ta seda teeb ,paluks tutvuda— holokaustiohvrideestis.wordpress.com