Ka Iirimaal on kaasamisega kõik korras. Kuid mitte nagu Norras

Iiri pedagoogid pooldavad üldiselt kaasavat haridust, aga tunnevad siiski muret klassi kui terviku õppekeskkonna ning iseenda ettevalmistuse või võimekuse üle tulla toime uutes või keerukates olukordades.

Tutvustan seekord Routledge’i kirjastuse Briti haru järjekordset teost, milles analüüsitakse kaasavat haridust Iirimaal.

Iirimaal jagub pinda umbes kahe Eesti mõõtu, kaks korda suurem on ka sealne SKP elaniku kohta, rahvast elab Iirimaal viie Eesti jagu. Iirimaa signeeris ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni PIÕK (ingl CRPD) 2007. aastal ning ratifitseeris selle aastal 2018, valmistab ette PIÕK rakenduskava ja kinnitab kavatsust ratifitseerida PIÕK lisaprotokoll. 

ÜRO annaalides on leida iirlaste äsjane PIÕK aruanne. Haridust puudutab selle konventsiooni 24. paragrahv. Eelmise aasta lõpuni toimis Iirimaal üleriiklik puudeliste kaasamise strateegia (National Disability Inclusion Strategy, 2017–2021), käesolevast aastast rakendatakse euroliidu puudeliste õiguste strateegiat aastateks 2021–2030.   

Iirlaste HARNO ja PGS

Iirimaal koordineerib HEV-asju riiklik eripedagoogika nõukogu NCSE, mille valitsus asutas 2003. aastal sõltumatu täitevasutusena tõhustama eripedagoogilist abi, seirama uurimusi tellides toimuvat, jagama ressursse ja nõu ning koordineerima eripedagoogika kohalike koordinaatorite, seal SENO-de tööd. Igal aastal langetavad NCSE-SENO-d umbes 20 000 kooliõpilast puudutavat toetusotsust. 

2004. aastast pärineva HEV-ga isikute haridusseaduse EPSEN kohaselt peaks HEV-ga laps õppima koos teistega, kui see pole vastuolus HEV-õpilase huvidega või ei kahjusta tavaõpilaste õppe tõhusust. Tavakoolil on voli toetada õppurit tema õpiraskuste korral oma üldeelarve piires ja erivajadust diagnoosimata. Hinnanguliselt toetatakse õppuritest 18%. 

Viimase kümnendiga on valitsus kahekordistanud eraldisi HEV-õppurite toetamiseks, mis mullu küündisid kahe miljardi euroni. Võrdluseks: Eestis kulutati 2020. aastal samal otstarbel riigikontrolli auditi andmeil 22 mln eurot. Ideaali ehk eesmärgina, mille poole liikuda, toetab kaasamist enamik Iirimaa õpetajaid, kusjuures nooremad entusiastlikumalt.   

Iirimaal toimetab 129 erikooli, mis on koolitüübina õiguslikult eritlemata-määratlemata. Erikoolides õpib umbes 0,88% õppuritest, kusjuures viimasel 30 (kaasamis)aastal on sealne õpilaskond n-ö raskenenud, sh liitpuuete osas. Teist sama palju ehk 0,9% HEV-õpilasi õpib tavakooli eriklassides. Tavakoolis võidakse õpilast õpetada ka osaliselt väljaspool oma klassi (ingl resource room).

Koolide kaasav uurimine

Tutvustatavas raamatus valgustatava nn IRIS-uurimuse tellis NCSE neljalt uurijalt. Need on Northamptoni ülikooli emeriitprofessor Richard Rose ja prof Michael Shevlin Dublini Trinity College’ist koos Eileen Winteri ning Paul O’Raw’ga Iirimaa-põhisest õpetajate täienduskoolitusinstituudist ICEP-Europe. Muuseas, Richard Rose on kaasava hariduse alal nõustanud ka Eestit. 

IRIS tähendab Iiri koolide kaasavat uurimist, rõhudes püüdu terviklikkusele, kaasates kõiki osapooli, kogudes subjektiivseid hinnanguid, kuid unustamata objektiivseid näitajaid. Õpilasi, lapsevanemaid, õpetajaid, tugipersonali, koolidirektoreid ja dokumente uuriti ning tunde vaadeldi korduvalt aastatel 2011–2014. 

Terviklikkusega püüti ületada varasema uurimispraktika ühekülgsust nii Iiri kui teiste riikide uurimispraktikas: palju uuritakse hariduskorraldust, väga harva õppurite, perekondade ja pedagoogide asjaomaseid kogemusi; jättes sootuks analüüsimata HEV-õppurite edenemise mis tahes õpikeskkonnas. Sellist ühekülgsust seostatakse raskustega HEV-õpilastele kohaste õpitulemuste määratlemisel kõrvuti (suhtlus)probleemidega, mis ilmnevad liitpuuete ja (või) käitumisraskuste korral.

Kahe autori vastses raamatus esitletakse uuringut Euroopa seni suurima HEV-alase longituudi ehk pikiuuringuna. Tagasihoidlikum olnuks osutada, et esmauuringuid täiendati ja süvendati 12–14 kuud hiljem järeluuringutega, kusjuures põhjalikult uuritud õppurite arv jäi üsna tagasihoidlikuks. Saamata struktureeritud valimi esmasele elektroonilisele küsitlusele esinduslikul hulgal vastuseid, pingutati seda rohkem juhtumiuuringute, fookusgrupi intervjuude ja paikvaatlustega. Rõhutatakse, et osalemisnõusolek küsiti ja vastav kinnitus salvestati tunnistajate juuresolekul ka kõnetutelt õppuritelt. 

Fookusgrupid koosnesid koolijuhtidest, kooliteenistuse psühholoogidest, õpetajakoolitajatest ja puudega inimestest. Juhtumiuuringuteks valiti kihilise valikuprotseduuriga kümme algkooli, kümme algkoolijärgsete klassidega ja neli erikooli. Valitud koole külastati aastase vahega kaks või kolm korda. 

Neis koolides määratleti 158 õpilast, kelle arengule keskenduti intervjuudes, mis viidi läbi koolitöötajate, lapsevanemate, õpilaste ning sotsiaal- ja tervishoiuametnikega. Õpilasi vaadeldi nii tunnis kui muus tegevuses. Uuritud tavakooli õppurite seas leidus lisaks õpiraskustega õpilastele ratastoolis liikuvaid, ATH ja Downi sündroomiga õppureid; enamik neist leiti edenevat nii õppimises kui suhtlemises. 

Kõik pooldavad kaasamist

Koolikorralduslikult leiti, et aktsepteerides kaasamissuunalise õigusruumi ja juhendite häid kavatsusi, jäävad paljud koolijuhid ebakindlaks selles, kas neil jagub vahendeid, sh väljaõppinud personali ja rollimudeleid, et vastata kõrgetele ootustele. 

Vanemate aega nõuavad diagnoosimise ja paigutamisega seotud ehk valikuprotseduurid, mis tekitavad pingeid. Seevastu HEV-õppurite ja nende vanemate koolikogemused on pigem head nii õpiedu kui suhtlemise ja sõprade leidmise osas, seda eriti algkoolis ja veidi vähem aineõpetusega algkoolijärgses õppes. Õppurite vanemaks saades soovivad nad olla (ja näida) iseseisvatena ja neid tuleks toetada kuidagi märkamatult. Samas pole paljud õpetajad kindlad, kuidas võimalikult vähe märgatavalt toimetada. 

Osutatakse, et HEV-õpilaste õpiedu peaks hindama nende individuaalse edenemisena, mitte teiste või keskmise suhtes. Samas pole adekvaatne jätta nad eemale nt PISA-uuringust, mis moonutab muljet koolist kui tervikust. Ühe hiljutise Eestit haaranud uurimusega haakub sedastus, et kooli kaasamisvõime määrab olulisel määral koolijuhi suutlikkus kehtestada terviklikke õpiväljundeid silmas pidavaid väärtusi. Ühtlasi leiti, et enamik vaadeldud HEV-õpilasi oli koolis õnnelik, leides vähemalt ühe sõbra ja olles aktsepteeritud klassikaaslaste poolt. 

Sotsiaalselt edutute näitel tundus, et kergemini aktsepteeritakse silmanähtavate puuetega kui käitumisprobleemidega kaasõpilasi. Vanemates klassides osutusid isoleeritumateks ATH- ja ASH-ga õpilased. Osa lapsevanemaid muretses, et koolivahetusega kaovad sõbrad ning uues koolis hakatakse lapsi kiusama. Samas jäi enamik vanemaid koolist kooli ülemineku korraldusega rahule. Pigem õnnelikud kui õnnetud olid ka väikesesse valimisse mahtunud erikooliõpilased. Vanematele meeldis õppurite haaramine klassivälisesse tegevusse. 

Iiri pedagoogid pooldavad üldiselt kaasavat haridust, muretsedes eeskätt kahe asjaolu pärast. Esiteks mõjutavad raskemad HEV-juhud negatiivselt üleklassitööd. Teiseks kaheldakse enda ettevalmistuses või võimekuses tulla toime uutes või keerukates olukordades. 

Kõrged ja vastuolulised ootused

Tugiõpetajate arvukus kasvas Iirimaal esimese 20 kaasamisaastaga pea kümnekordselt: 1300 (1993) – 13 000 (2011). Üldiselt oodatakse tugiõpetajalt nii teiste pedagoogide toetamist kui HEV-õppurite õppe võtmist enda kanda. Ka Iirimaa tugiõpetajad möönsid rollide küllust. Õpetades HEV-õppureid ikka ja aina ükshaaval või väikeses rühmas, nõustusid tugiõpetajad põhimõtteliselt vajadusega lõimida lahus õpitavat klassis toimuvaga. 

Tugiõpetajate roll on vahendada lapsevanemaid ja juhtorganeid, nende juhendada on õpetaja abid ja nende täita aruandlusvormid. Ollakse ajahädas, eriti suurte klasside ja suure hulga HEV-õppurite korral. 

Kokkuvõttes jätab IRIS-projekti korduv publikatsioonides valgustamine mulje väga ettevaatlikult sõnastatud positiivsusest. Tõsi, tsiteeritud autorite helge tulevikuvaade jääb alla riigikontrolli tunamullusele (kroonu)optimismile, kui tugiteenuste õigeaegset pakkumist esitati võimalusena tagada HEV-õppurile edasijõudmine, olgu lasteaias või koolis. Nimelt kehtib niisugune võimalus küll paljude, kuid kaugelt mitte kõikide HEV-õppurite puhul. 

Mõnes võtmeküsimuses jäävad autorid IRIS-est aru andes üldsõnaliseks. Nii arutletakse õpetajate mõtteavalduste pinnal õppe diferentseerimise üle, kaalumata sisuliselt sama õppekava/teema/ülesande/lugemispala käsitlemise mõttekust, kui HEV-õppuri eeloskused jäävad kaaslaste omast maha 2–4 aastat või keeldub õppur pedagoogiga suhtlemast. Küll võiks IRIS-uuringust uurimismetoodiliselt võtta eeskuju meie järgmine tugiteenuste audit. 

Samal teemal: Jaan Kõrgesaar „Eripedagoogika armastab idealismi, JMK mitte nii väga“, 22.10.2021