Pooleks aastaks kutseõppesse – kaotada pole midagi

Tartu Kunstikoolis alustas selle õppeaasta sügisel kolmas grupp CODE õpilasi. Nüüdseks on vilistlaste pealt näha projekti kasu.

CODE (Competence Opportunities for Digital Employment) on rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärk on digikujunduserialade algõppe ehk 2. taseme kutseõppe õppekavade loomine ja katsetamine. CODE sihtrühm on NEET-noored, kes eri põhjustel ei õpi ega tööta.

„Uskumatu, pärast CODE infotundi tundsin, et lähen välja karjuma – miks ma varem ei ole märganud, et selliseid asju tehakse!“ meenutab CODE vilistlane Singa oma esimesi muljeid projektist.

Vilistlane Grete osales CODE esimeses grupis, mis keskendus graafilisele disainile: „See eriala polnud mulle täiesti võõras, aga graafilisele disainile pühendumisele polnud ma varem mõelnud. CODE-s sain kohe aru, et tahan Tartu Kunstikoolis õppida graafilist disaini. Üllatav, et arvutis istumine mulle meeldib!”

Tartu Kunstikool osaleb projektis partnerina, kelle ülesanne on koordineerida ühiste õppekavade väljatöötamist ja kursuse coach’ide koolitamist. Kooli rahvusvahelise koostöö koordinaator Ave Leek ütleb, et see õppekava on väga hästi sisse töötatud: „Tiim on suurepäraselt tööle hakanud, meil on oma rutiin ja õppegrupi juhtimine läheb ladusamaks.“

Lisaks Tartu Kunstikoolile osalevad projektis avaliku ja kolmanda sektori organisatsioonid Bulgaariast, Itaaliast, Rumeeniast ja Lätist. Ave kinnitab, et ka partneritel läheb CODE projektiga ladusalt: „Huvi õppekava vastu on suur ka välismaal. Näeme sotsiaalmeedias tihti teiste ägedaid töötulemusi.“

CODE õppesse on oodatud kõik noored, kes ei ole päris kindlad, mida edasi teha. Elukoht ei ole osalemisel takistuseks. Õppekava on läbinud needki, kes ei ela Tartus. NEET-nooreks võib sattuda ka majanduslikul põhjusel ja seetõttu saavad osalejad stipendiumi, mille puhul on eeldus, et õpilane käib kohal ja võtab õppetööst aktiivselt osa. Lisaks kehtivad neile teisedki Tartu Kunstikooli õpilaste toetused, muu hulgas õigus kandideerida ühiselamukohale.

CODE mentor Toomas Loide on oma õpilaste üle uhke: „Nad on mu lemmikõpilased. Muidugi ei erine nad teistest õppijatest. NEET ei tähenda, et inimene on rumal või saamatu, see tähendab, et tal ei ole olnud samu võimalusi mis teistel õpilastel, aga meie saame neid pakkuda.“ CODE õpetaja Vladimir lisab: „Meie õpilastel on erinevad vajadused. Osa vajab erialaoskusi, teised julgust.“

Paindlik ja tuge pakkuv õppekava

Ave Leek kinnitab, et CODE õppekava muutub aina paremaks: „Õppekava on paindlik, sest ka sihtgrupp on eriline. Saame muudatusi teha vastavalt grupi vajadustele, ootustele ja soovidele. Oluline on koostöö osalejatega.“ 

Distantsõpe muutis õppekava veelgi paindlikumaks. CODE grupi õpetajad üritasid sel ajal pikkade arvutipäevade asemele paremaid lahendusi leida. Distantsõppe koolipäev algas õpilastele hommikuse sisselogimisega. Kõik jagasid oma tehtud töid ja plaane uueks päevaks. Seejärel andis õpetaja ülesanded ja jäi neid vajadusel juhendama. Päeva lõpus logiti ühiselt välja. Õpilastel ei olnud kohustust kaheksa tundi järjest silmi arvutiekraanile naelutada, oma koolitükid tuli endale sobivas tempos ja sobival ajal valmis saada. Päeva alguse ja lõpu kokkusaamised olid olulised kontakti hoidmiseks.

Tähelepanu pöörati ka vaimsele tervisele. Näiteks lasti õpilastel kauem magada ja nihutati hommikusi koolitunde hilisemaks. Õpilastel oli üks vaba ilma uute ülesanneteta järele jõudmise nädal, mille käigus nad said võlgu jäänud töid järele teha.

„CODE eesmärk on tehniliste oskuste kõrval ka sotsiaalseid oskusi arendada. Me võtsime eesmärgiks, et grupist moodustuks üks tiim. Olenemata koroonapiirangutest ja distantsist, see õnnestus,“ lisas Toomas Loide. Ühtse tiimi vaimu tugevdati õppetööväliste tegevuste kaudu. Näiteks mängiti õhtul koos arvutimänge, mille käigus tutvuti ja suheldi omavahel.

CODE vilistlasele Lovisale meeldis väike õppegrupp ja see, et õpilased said iga nädal sotsiaalpedagoogiga kokku ning südant puistata. „See tugevdas gruppi. Õppisin märkama grupiliikmete suhete dünaamikat. Võtsime endale kordamööda juhi rolli. Ma imestasin, et see mul välja tuli.“

Vaimset tervist toetati ka liikuma kutsuvate ülesannetega. Näiteks saadeti õpilased tänavakunsti pildistama. Õpetajate rõõmuks olid õppurid piirangutest hoolimata hea tiimi moodustanud ning osa suundus ülesannet täitma paarides.

Vilistlaste kogemuslood on julgustavad 

Vilistlane Lovisa soovitab teistelegi noortele vaheaasta võtta: „CODE andis mulle enesekindlust ja kasvatas mu portfooliot. Kui antakse võimalus tasuta aastake õppida, siis see on privileeg, mida on tark ära kasutada.“

Lovisa võttis pärast keskkooli vaba aasta ning reisis ja töötas välismaal. Eestisse naastes otsustas ta liituda CODE-ga, kus õppetöö algas poole aasta pealt. „Mul polnud poole aastaga niikuinii midagi pihta hakata. CODE andis võimaluse sügisel uuega alustada,“ täpsustab ta. 

Vilistlane Karl, kes töötas enne CODE õppekavale astumist pea kaks aastat Eesti Rahva Muuseumis, tundis tööl, et võimeid on rohkemaks. Töölt lahkudes ei teadnud ta, mida edasi teha. „Ma ei teadnud, kas kunstikool on üldse mulle, ja kuus kuud tundus hea võimalus tutvumiseks. Lõpuks õppisin mõlemas CODE lennus, sest kui ma esimeses grupis lõpetasin, tahtsin meeletult Tartu Kunstikooli sisse saada, aga kahjuks nii ei läinud. CODE rühmas jäin aga õpetajatele silma, mistõttu sain võimaluse taotleda kohta ka teises grupis,“ meenutab Karl.

Mõlemas lennus osalemine tuli talle kasuks ning muutis erialavalikut: „Esimeses grupis keskenduti kujundusgraafikale ja teises 3D-le. Nüüd õpingi 3D erialal Tartu Kunstikoolis.“

Vilistlane Grete tundis pärast keskkooli, et peaks minema bakalaureusekraadi omandama, kuid polnud päris kindel, mis see „tema asi“ on, mis oleks loomingulisest valdkonnast.“ Nii suundus ta õppima Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti. „See oli põnev, aga pärast kooli lõpetamist tundsin, et ei oska midagi teha, eriala oli niivõrd lai. Ma ei saanud aru, kes ma olen, kuigi oskusi oli. Ma ei saanud ju kohe uut bakalaureusekraadi teha, sest see oleks mulle maksma läinud.“

Grete tahtis oma oskusi kinnistada ja seetõttu tundus 2. taseme kutseõppeprogramm talle ideaalne. Ta meenutab oma õppeteekonna algust: „Üllatav oli näha, et teadmatus, kus ma enda valikutega olin, oli oodatud. Ma ei pidanud ennast tõestama ega olema natuke parem, kui ma olen.“

CODE õppekavasse astumine ei pea tähendama, et õpilane pärast lõpetamist kunsti või disaini valdkonda tegutsema jääb. Oluline on ka see välja selgitada, mis ei huvita. Seda on hea teha 2. taseme kutseõppes. Lühema õppekava läbimise järel saab õpilane kindel olla, et on omandanud täisväärtuslikud oskused ja saanud tunnistuse. Jättes aga mitu aastat kestva õppekava pooleli, ei pruugi kasutegur sama suur olla.

Mitmed vilistlased on uutele CODE õpilastele töötube läbi viinud. Nende hulgas ka oma kogemust jaganud Singa ja Lovisa. Singa juhtis tätoveerimise ning Lovisa raamatu voltimise töötuba. Grete, kes nüüd Tartu Kunstikoolis mitmeaastasel õppekaval haridust omandab, annab õpingute kõrvalt tunde teisele lühiajalise õppekava – kutsevalikuaasta õpilastele.

2. taseme kutseõpe kannab töövilju

Õpilased lõpetavad CODE õppekava tehtud tööde portfoolioga. Kui mõnel tekib selge idee, kuhu tööle või kooli kandideerida, toetavad õpetajad konsultatsiooniga, et luua just kandideerimiseks sobiv portfoolio. Õppekava läbimise eeldus on õpilase kohalolu koolitundides 75% ja portfooliote hindamisel osalemine. Arvestatakse kõigi panust ühistesse projektidesse. Lõpetamise oluline eeldus on ka suhtlus karjäärinõustajaga, kelle toel saada kindel siht tulevikuks.

Lovisa ütleb, et CODE kujunes talle edasi õppimise hüppelauaks. „Pärast õppekava läbimist oli mul üsna lihtne pääseda EKA-sse õppima,“ ütleb ta. „Õhkkond CODE projektis oli väga hubane, sain mina ise olla ja see turgutas mind,“ kinnitab Grete, kes on pärast CODE lõpetamist oma valikus kindel. „Mul on väga palju õppida, aga CODE abil sain kvaliteetsema portfoolio, millega edasi liikuda. Ei tea, kas ma muidu oleksin Tartu kunstikooli sisse saanud.“ Singa, kellel on nüüd oma firma ja tätoveeringusalong, ütleb, et CODE programm andis palju uusi tehnilisi oskusi ning jättis ka aega eraeluks, spordiks ja tööks.

NEET-noorte juhendamine on andnud palju tagasi ka nende õpetajatele. CODE õpetaja Vladimir: „Õpin ülikoolis õpetajaks ning lõputöö teema on projekti õppetööst. Tegime CODE õpilastega palju projektiõpet, paralleelselt kirjutasin seminaritööd ja sain ka praktiseerida. Projektiõpe tähendab, et tegime päris töid päris klientidele. Mõnikord tuli välja, mõnikord mitte, aga kogemus tuli igal juhul. Projektiõppe raames valmisid näiteks T-särgid ja Tartu tänavakunsti kaardipakk. T-särkidega said õpilased proovida ka sotsiaalmeedias turundamist. Lisaks käisime loomeettevõtetes külas. Koroona tõttu jäid kahjuks paljud väljasõidud ära, aga üritasime neid korvata virtuaalsete kohtumistega.“

Õpetaja Toomas tõdeb, et tööle hakates oli tal värskelt meeles omaenda kogemus õpilasena ning ta kasutas seda töös: „Olen õpilastega rohkem arvestanud. Näiteks helistasin neile, et nad hommikul kooli jõuaks. Tunnen, et pärast CODE projekti olen parem õpetaja kui enne. Minu tiimiloomise ja juhtimisoskus on palju arenenud. Tiim peab tekkima õpilaste vahel, õpetajana püüan olla kõrvaltvaataja.“ 

Projekti rahastab EMP ja Norra toetusprogrammi Noorte Tööhõive fond (EEA and Norway Grants Fund for Youth Employment)

Projektist on ka varem Õpetajate Lehes juttu olnud (Piret Paluteder „Tule aga tule veel üheks talveks kooli …“, 13. nov. 2020)