Õpiring ehk Õpetaja professionaalsuse uus vedur

Õppimine on kõige tõhusam siis, kui õpitakse seda, mida on koolitöös päriselt vaja ja kui seda vajalikku üheskoos katsetatakse. 

Nii ütleb iga õpetaja, kes on juba pikemat aega olnud õpetajate õpiringi liige, sest õpiringides õpitaksegi üheskoos just seda, mida on oma klassis vaja, ning seda vajalikku ka katsetatakse üheskoos. See on midagi hoopis muud kui üksinda kuskil kursustel käia ja seal loenguid kuulata. 

Kes ei ole õpetajate õpiringis osalenud, võib olla niisuguse omal algatusel toimuva õppimise suhtes mõnevõrra skeptiline. Õnneks on meil aga juba pikka aega edukalt tegutsenud õpetajate õpiringe, millega tutvudes muutub ettekujutus neist paremaks. Samas on loomulik, et mõnedki õpetajate õpiringid on ka ebaõnnestunud.

Esimesed teaduspõhised õpiringid alustasid juba kaheksa aastat tagasi ja jätkavad tegevust ka praegu. Näiteks Tartus on sellised Annelinna gümnaasiumis, Hansa, Kivilinna, Karlova ja Variku koolis, samuti Kannikese, Lotte ja Pääsupesa lasteaias. Pärnus on õpetajate õpiringid Mai ja Vanalinna põhikoolis, Viljandis Jakobsoni ja Kesklinna koolis, Harjumaal Jüri ning Tallinnas Pelgulinna gümnaasiumis jm. 

Tõsi, kõiki neid ei nimetata õpiringideks, osa on õpikogukonnad, osa õpikojad, kovisioonigrupid, praktikakogukonnad või arengurühmad, Saaremaal on ühe õpiringi nimi Lahedate Õpside Klubi, kuid kõigis neis on kesksel kohal õpetajate teaduspõhine üheskoos õppimine, oma klassi või kooli pedagoogiliste probleemide lahendamine  ning õpetaja professionaalne areng. 

TLÜ haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt hindab õpetajate õpiringide tegevust kõrgelt ja on isegi küsinud, kas õpetajakoolituski ei võiks toimuda koolis töötavate õpetajate õpperühmades.* Samas on ta hoiatanud, et sel juhul on vaja rangelt kinni hoida õpetajate õpiringi professionaalsuse nõuetest. Tallinna Ülikool on need juhised abimaterjaliks vormistanud. Sellega saab iga huviline tutvuda TLÜ kodulehel.**

Õpetajate õpiringi eelised

Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi õpetaja Dagmar Nakus on kirjutanud õpiringi teemal magistritöö, tuues välja punktid, miks õpiring õpetajatele sobib. Esiteks tegutseb õpiring koolis, tavalises töökeskkonnas. Teiseks meeldib õpetajatele, et läbi võetud teooriat kohe rakendatakse ja järgmisel kohtumisel arutatakse, kuidas see kellelgi õnnestus – saadakse tagasisidet, ja seda kolleegilt, mitte juhtkonnalt. Kolmandaks meeldib õpetajatele, et sellise töö käigus saadakse paremateks sõpradeks ja tekivad selged ühised arusaamad. Neljandaks tundub õpiringide õpetajatele, et üheskoos õppides teevad nad midagi väga olulist – loovad uut pedagoogilist kultuuri. Üks uue kultuuri näide on aga õpiring ise – seal otsustavad õpetajad ise, mida, kuidas ja kellega nad üheskoos õpivad. Kokkuvõtteks ütlevad õpetajad, et püsivalt töötav õpiring on midagi hoopis muud kui üksikud koolitused väljaspool kooli. 

Mis probleeme õpetajate õpiringides lahendatakse

Seoses kaugõppega hakati paljudes õpiringides katsetama õpilaste iseseisvalt õppima harjutamise võtteid. Õpetajad on alati teadnud ja rõhutanud, et laps peab oskama oma aega ja õppimist iseseisvalt planeerida, kuid üllataval kombel ei ole paljud pedagoogid oma õpilastega iseseisvalt õppimist otseselt harjutanud. Õpirühm on hea koht, kus õpilaste iseseisva õppimise kohta teooriat lugeda ja seda üheskoos katsetada. Üheskoos on seda huvitavam ja ka julgem teha. 

Õpetajate õpiringides on õpitud väga erinevaid teemasid, kuid suures osas on lähtutud nüüdisaegsest õpikäsitusest. Nii on olnud õpetajate õpiringides vaatluse all kujundav hindamine, lõimitud õpe, kaasav haridus, õpioskused, koolikiusamine, aktiivõpe, tagasi- ja edasisidestamine, motiveerimine, IT kasutamine õppetöös. Üks nende teemade õppimise viis on vastastikune tunnivaatlus. Uus suundumus on juurdekasvu uskumuse teema. Uuritakse, kui palju õpetajatel endal juurdekasvu usku on, ja vaadatakse, kuidas saab seda nii õpilastel kui ka õpetajatel tekitada.  

Enamik õpiringe tegutseb koostöös ülikooli õppejõududega. Nendega koos valitakse välja oma teema kohta käivad teoreetilised materjalid, mis üheskoos läbi loetakse, ja ülikooli õppejõud on abiks teema teaduspõhisel avamisel ja ka praktiliste kogemuste analüüsimisel. Õpetaja Dagmar Nakus rõhutab oma magistritöös, et õpetajate õpiringe ei tehta sellepärast, et see on uus mood, vaid ikka õpetajate professionaalsuse kasvu ja õpilaste õpitulemuste paranemise nimel. 

Järgnevalt vaatame, kuidas on läinud õpetajate õpiringidel kolmes koolis, kus need on tegutsenud juba pikka aega. Sõna saavad Jüri gümnaasiumi õppedirektor Anne Kloren, Tartu Kivilinna kooli õppejuht Küllike Pedaste,klassiõpetaja ja õpikogukonna juht Taimi Ruusmäe ningPelgulinna gümnaasiumi õppejuht Tiina Tiit.

JÜRI GÜMNAASIUM

Anne Kloren: Meil hakkasid õpetajate õpikogukonnad süsteemselt tegutsema 2018/2019. õppeaastal, esimesed katsetused ulatuvad aga 2012. aastasse. Praegu toimib süsteem, kus iga õpilastega tegelev koolitöötaja (õpetajad, tugispetsialistid, juhid) kuulub vähemalt ühte õpikogukonda. Valib igaüks ise. On neidki, kes panustavad rohkem kui ühe õpikogukonna tegevusse. 

Üldjuhul juhivad õpikogukondade tegevust õpetajad, juhtkonna liikmed on pigem osalejad: soovime õpetajale pakkuda võimalust kogeda juhi rolli. 

Süsteemseks tegutsemiseks oleme teinud kokkuleppeid. Näiteks kirjeldavad kõik õpikogukonnad oma hetkeseisu, lähtudes Jan Van den Akkeri ämblikuvõrgu skeemist. See tähendab, et peame kinni Akkeri üheksast põhimõttest, mis tagavad õpiringi tulemusliku töö. Oleme teinud sisutihedat koostööd Tartu Ülikooliga, näiteks Maria Jürimäe on läbi viinud mitu õpiringikoolitust ja ka sellekohase õppematerjali välja andnud*** Üks oluline kokkulepe suures organisatsioonis on aeg. Meil on mõttekodade ja õpikogukondade koostöö aeg neljapäevad – sel päeval ei ole ühelgi õpetajal alates kl 15 tundi ega konsultatsiooni. See on aeg koostöiseks kavandamiseks ja ühiste tegevuste analüüsiks. Et õpikogukondade tegevust tõhustada, on sellest õppeaastast nende kohtumiste tarvis kavandatud aeg ka koolivaheaegadel.

Meie koolis toimetavad temaatilised õpikogukonnad, kus iga rühm süveneb ühe õppeaasta jooksul teemasse, mida oluliseks peab. 

Mina ise osalen tundide lühivaatluste õpikogukonnas, mis veab eest üht meie kooli jaoks olulist teemat: suunata-toetada õpetajaid üksteiselt õppima, ja seda tundide lühivaatluste kaudu. Oleme kokku leppinud tegutsemiskava: enne vaatlust lepivad vaatleja ja tunniandja kokku vaatlusfookuse, sellele järgneb 3–5 minutit vaatlust. Vaatleja sisenemisel jätkub klassis tegevus, vaatlejatele tähelepanu ei pöörata, pärast vaatlust toimub analüüsiv arutelu. Me usume tundide lühivaatlusse kui õppimisviisi ja neid vaatlusi tehakse meil üsna usinalt. Möödunud aastal tegime oma tunnivaatlustest ka õppefilmid, mida saab uutele õpetajatele näidata.

Teist aastat töötavad meil HEV-teema õpikogukonnad, kus lepitakse kokku ühised tööpõhimõtted nii tõhustatud kui ka eritoel õppivate õpilastega, koostatakse õppematerjale. Nende õpikogukondade teoreetiline alusbaas oli selleteemaline ühiskoolitus, mida tegi Tallinna Ülikool.

Meil on ka mentorluse õpikogukond, mis alustas oma tegevust samuti sisukate koolitustega, ja nüüd on meie koolis tööd alustavatel õpetajatel mentorite kindel tugi. Näiteks on mentoril ja menteel tunniplaanis arutelude aeg, mis võimaldab järjepidevat sisust lähtuvat koostööd.

Tööjõustajate õpikogukond alustas meil tegevust eelmise aasta lõpus AMI koolitusega ja nüüd kutsuvad nad kokku juba kovisioonigruppe. 

Mitmed õpikogukonnad on ainest saanud õpetajate õpirännetest eri riikidesse: õppekäikudel ja -reisidel nähtut-kogetut seostatakse meie koolikultuuriga. 

Klassiõpetajatel töötab mitmendat aastat teemapõhise õppe õpikogukond. Selle liikmed katsetavad sel õppeaastal teemapõhist õpet taastava majanduse ideoloogi Gunter Pauli lugude toel.

Õpikogukondadega samal ajal töötavad meie koolis arendusrühmad, millel on fookuses mingi konkreetne teema. Näiteks oma kooli õpilaspäeviku arendus (keskmes õpilase suunamine eesmärgistama ja reflekteerima), oma kooli aabitsa loomine, hindamine ja tagasisidestamine, valikainete süsteem jne – kokku tegutseb sel õppeaastal klassiõpetuse valdkonnas 13 arendusrühma.

Kooliaasta lõpus saavad õpikogukondade juhid kokku. Kohtumisel vaatame otsa tehtule, toome välja, mis läks hästi, mida võiks edaspidi muuta. Ühiselt räägitakse läbi, missugused õpikogukonnad jätkavad, missuguste õpikogukondade teemavaldkonnad saab edaspidi kokku liita, missuguseid uusi teemasid oleks hea ette võtta, arendada. Uue õppeaasta algul tutvustavad õpikogukondade juhid tehtut-kavandatavat, õpetajad valivad, missuguse õpikogukonnaga nad liituvad.

KIVILINNA KOOL 

Küllike Pedaste: Meil on õpetajate õpikogukonnad koos käinud juba kaheksa aastat. Kokku saadakse kaks korda kuus teisipäeviti pärast tunde kella kahe paiku, kohtumiste ajad on kokku lepitud ja tööplaani kirja pandud juba õppeaasta alguses. Koolis tegutseb kuus õpikogukonda ja meil koosnevad nad eri ainete ja kooliastmete õpetajatest. See annab hea võimaluse tunnivaatluse ajal jälgida, kuidas teiste õppeainete õpetajad mõne tuge vajava õpilasega hakkama saavad ja mida on nendelt selles õppida. 

Meie kooli õpikogukondade esmane teoreetiline baas on norralaste LP-mudel (læringsmiljø og pedagogisk analyse – õppekeskkond ja pedagoogiline analüüs). Kui Tartu linnas viidi 2014. aastast alates ellu „Tulukese“ projekti, oli üks allprojekt just õpetajate õpikogukondade mudeli kasutusele võtmine ehk LP-rühmad koolides. Viimati osalesid meie õpikogukondade meeskonnad Tartu Ülikooli õppejõudude Äli Leijeni ja Margus Pedaste pikal pooleaastasel koolitusel „Tähenduslik õppimine“. Eesmärk oli aidata õpetajatel oma tööd professionaalsemalt reflekteerida, lähtudes tähendusliku õpetamise ja tegevusvõimekuse (agentsuse) teoreetilisest raamistikust, tegevusuuringu etappidest ning kasutades õppimise koostöise uurimise meetodit.

Poolaasta õppimise teemad valivad õpikogukonnad üldjuhul arutelu käigus ise, kuid juhtkond võib anda üldise suuna, mille raamides on igal rühmal võimalik otsustada, millega süvitsi tegelema hakatakse või mis valdkonnas ennast täiendatakse.

Õpikogukondade juhid meie koolis ettenähtud korras ei roteeru, enamasti annab igaüks ise teada, millal ta tahab puhkeaega, uus õpetaja võtab juhtimise üle ja selliselt rotatsioon töötab. Samuti muutub mõne aasta tagant õpikogukondade koosseis, sest kui oma rühm väga omaks saab, ei teki seal enam piisavalt uusi mõtteid. 

Juhtkonnaliikmed meil õpetajate õpiringidesse ei kuulu, nemad osalevad Tartu koolijuhtide õpiringis, mida meie kooli direktor Karin Lukk kord kuus läbi viib. Samas kuuluvad kooli õpikogukondade juhid kooli arendusnõukogusse, mis on omamoodi laiendatud juhtkond, kus olulised teemad ka õpiringide vaatepunktist läbi arutatakse.

Taimi Ruusmäe: Olen olnud kaheksa aastat ühe õpikogukonna juht ja oma silmaga näinud, kui palju paremaks on muutunud meie õpetajate koostöö just tänu õpiringide tööle. Kui kaheksa aastat tagasi tahtsid rühmaliikmed keskenduda ainult oma õppeainele, siis nüüd tuntakse huvi kõigi õppeainete õpetajate töö, samuti kõigis kooliastmetes õpetamise vastu. Saadakse aru, et kool ei ole ainepõhine, et õpetajal peab olema palju laiem silmaring. 

Tänu õpiringidele on meie õpetajad kaasavast haridusest oluliselt paremini teadlikud, sest oleme seda teooria põhjal uurinud ja praktikas katsetanud. Kui esimestel aastatel kiputi ütlema, et „olen 20 aastat õpetanud ja teooria ei anna mulle midagi juurde“, siis nüüd ei räägi nii enam keegi. Oleme oma õpikogukonnas läbi käinud pika enesearengu tee ja teame juba, kuidas probleemidele teaduspõhiseid lahendusi leida ja seda, et teadus on väga vajalik.  

Õpiringides katsetatakse ka uut moodi õppimist. Näiteks selle õppeaasta esimeses pooles osalesime oma kooli arengu toetamiseks vajalikel videokoolitustel ja veebiseminaridel. Õpetajad ise otsustasid, missugusel videoseminaril nad osaleda soovivad, nii tekkisid ühes õpikogukonnas huvipõhised rühmad, mis nähtut analüüsisid ja kolleegidele kohtumisel olulise välja tõid, ühiselt osaleti ka arutelus. See töövorm on osutunud väga sisutihedaks, õpitu kokkuvõtetena on õpetajad esitanud videoid, esitlusi jpm. Kõik ettekanded on koolis säilitatud, et need oleksid käepärast, kui jälle vaja läheb.

Küllike Pedaste: Meil on esimese poolaasta lõpus ja kevadel suured seminarid, kus õpikogukonnad räägivad üksteisele, mis nad on teinud ja kuidas see on õnnestunud, jagatakse oma teadmisi ja kogutud materjale. 

Meie õpiringidel läheb hästi, kuid algus ei olnud kerge, sest üheskoos õppimine eeldab väga suurt muutust mõttemaailmas. Küsiti, kust õpiringi jaoks aega võtta, kas selleta ei osatagi õpetada jms. Nüüd teavad õpilasedki, et teisipäeval kell kaks hakkavad õpetajad ise õppima. Eriti rahul on õpikogukondadega uued õpetajad, sest kooli tööle asudes saavad neist kohe ka mõne õpikogukonna liikmed. Seal tunnevad nad selget toetust, saavad rääkida ka oma rõõmudest ja väljakutsetest.

PELGULINNA GÜMNAASIUM 

Tiina Tiit: Pelgulinna gümnaasiumis on õpiringid tegutsenud neli aastat. Meie õpiringid on õpetajate koosõppimise koht, kus jagatakse parimaid praktikaid ja omandatakse teoreetilisi teadmisi. Õpiringid toimuvad iga kolme nädala tagant ja eesmärk on luua meie koolis ühtne õpetamiskultuur. Meie õpetajad õpivad koos, kuidas toetada õppijaid tõhusate õpistrateegiate omandamisel, kuidas toetada õppija autonoomiat ja motivatsiooni, õppimise planeerimist ja eesmärgistamist. Õpiringid toimuvad kokkulepitud koostööajal ning on loonud koostöise koolikultuuri.

Õpiringidel on juhid, kes üheskoos planeerivad õpiringides toimuvat, analüüsivad pärast õpiringi toimumist, mis läks hästi ja millele tuleks järgmisel korral tähelepanu rohkem pöörata. Õpiringis toimuvate tegevuste analüüs on järgmise õpiringi teema sissejuhatuseks. Õpiringide töös lähtutakse õppimise sõlmküsimustest, mida võtab hästi kokku Hollandi hariduseteadlase Jan van Der Akkeri ämblikuvõrk. Õpiringis on alati ka teoreetiline alusmaterjal, millele praktiline tegevus toetub.

Üks tõhus koosõppimise koht on meie koolis tunnivaatlus – see ei ole kontroll, vaid hea võimalus üksteist toetada ja üksteiselt õppida. Tunnivaatluse alused ja põhimõtted on õpiringides kokku lepitud ning lähtuvad õppija arengu toetamisest. Pärast tunnivaatlust vesteldakse ja analüüsitakse, nii vaatleja kui vaadeldav saavad ühise arutelu käigus välja tuua tõhusaid õppimist toetavaid pädevusi ja leida parimad võimalused õppijat toetada.

Õpiringide tegevuskava lepitakse õppeaasta alguses kokku ja räägitakse õpetajatega läbi. Igas õpiringis on nii teoreetiline alusmaterjal kui vahetatakse ka praktilisi kogemusi. Kõik meie tegevused koolis – kas siis õpiringis või muudes kohtades – lähtuvad õppijast, mis toetab õppija arengut kõige tõhusamalt ja teadlikumalt. Teadlik õpetaja = teadlik õppija – meie lähtealus on inspireeritud just sellest mõttest. Õpetajate koosõppimine on muutnud meie koolikultuuri töiseks ja teadlikku õppimist toetavaks. Õppeaasta lõpus võtame õpiringides õpitu kokku õpiringide laadal, mis annab hea võimaluse kavandada uue õppeaasta tegevust.

Kuidas õpetajate õpikogukondi reklaamida

Küllike Pedaste: Õpiringidel on üks murekoht – me ei oska piisavalt veenvalt teistele koolidele rääkida, kui kasulikud on õpikogukonnad nii igale õpetajale kui seeläbi ka õpilastele ja tervele koolile. Meie enda jaoks on õpikogukonnad selle kaheksa aastaga nii loomulikuks saanud, et me ei tea enam, mis võiks teistes huvi äratada. Arvan, et siin aitab ainult üks asi – tuleb kutsuda teisi koole uurima, kuidas meil õpetajate õpikogukonnad tegutsevad. Parem üks kord oma silmaga näha kui kümme korda selle kohta mujalt juttu kuulda.

Anne Kloren: Jüri gümnaasium on ikka valmis õpetajate õpikogukondadest huvitatutele oma kogemusest rääkima, näiteid tooma. Teiseks arvan, et õpiringidega koolid võiksid ka omavahel rohkem koostööd teha. Kui algusaastatel tegutsesid õpikogukonnad ainult 12 koolis, olid meil nende koolide õpikogukondadega koostööpäevad, kus käisime üksteisel külas. Need kohtumised olid tõeliselt inspireerivad.

Küllike Pedaste: Kui projekti „Tuluke“ raames loodi LP-rühmade võrgustik, saime selle võrgustiku kaudu endale palju sõpru ja pedagoogilise valdkonna kaasteelisi üle Eesti.

Tiina Tiit: Meiegi võtame õpikogukondade huvilisi oma koolis hea meelega vastu, kui aeg, viirused jms seda võimaldavad. Õpikogukonnad on altpoolt tulev initsiatiiv ja see on alati palju tõhusam ja kinnistub paremini kui käsu korras tehtu. Eesti koolidel on iseseisvat tegutsemisruumi üsna palju. See peaks võimaldama rakendada õpetajate õpiringe igas koolis ja esimese asjana võikski käia mõnes koolis vaatamas, kuidas õpiringid toimivad. 

Anne Kloren: Õpikogukonnad on ka väga hea tee teiste koolide ja teiste riikide heade kogemuste oma koolile „söödavaks“ tegemisel, sest algul proovib uut asja väike õpiring, analüüsib plusse ja miinuseid ning selle põhjal saab otsustada, kas ja kuidas uuendust laiemalt rakendada. 

Taimi Ruusmäe: Kui oleme oma koolis mõnda asja paar aastat õpikogukonna õpetajatega katsetanud ja see on meile sobinud, on suuremadki skeptikud hakanud uuele asjale sõbralikumalt vaatama. Nii oleme saanud selle uuenduse laiemalt kasutusele võtta. Nüüd ei taha keegi enam vana juurde tagasi pöörduda. 

Viited

* https://opleht.ee/2021/10/haridus-30-aasta-parast-4-opetajahariduse-tulevikustsenaariumid/

** https://www.tlu.ee/sites/default/files/HIK/Tulevikukool/Õpiringi%20juhendmaterjal_l.pdf

*** https://designrr.page/?id=76759&token=3084500021&h=8602

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis ohud õpetajate õpiringi käivitamisega kaasnevad?

PIRET OPPI, TLÜ kooliarenduse konsultant ja analüütik:  

Lugejad võiksid teada, et õpiringid ei sünni iseenesest ega üleöö – nende loomiseks peab olema täidetud terve hulk tingimusi. Järgnevalt mõned näited selle kohta. 

Visioon. Väga oluline eeldus on visioon, väärtused ja eesmärgid, mille kogu koolipere on omaks võtnud. Õpiringide teemad peaksid toetama suunda, kuhu kool liigub. Kui koolis on mitu õpiringi, siis nende fookused võivad olla küll erinevad, kuid nad peaksid siiski toetama kooli üldist eesmärki, mis on antud õppeaastaks või pikemaks ajaks võetud. Kuna kooli eesmärk on alati seotud õpilaste heaolu edendamise ja õpitulemuste parandamisega, siis peaks õpetajate õpiringide töö aitama just seda sihti saavutada.

Koolijuht. Kui kooli juhtkond õpetajate koosõppimist väärtustab, selle vastu huvi tunneb, vajadusel abi pakub, siis tekib viljakas pinnas nii õpiringide tekkimisele kui ka nende pikaajalisele ja tulemusrikkale tegutsemisele. Seda, et õpetajad loovad ja hoiavad õpiringe käigus täiesti omal algatusel ja ilma juhtkonna toetuseta, juhtub väga harva. 

Tunniplaan. Õpiringide õpetajatel peab olema tunniplaanis ühine koostööaeg kirja pandud. See võib olla koolipäeva lõpus või alguses – sõltub õpetajate eelistustest, kuid ühise ajata on pea võimatu õpiringi läbi viia. Oluline on, et koostööaega ei kasutataks muude koosolekute jaoks, vaid see olekski mõeldud õpetajate õppimise ja ühise tegutsemise ajana. 

Aeg. Õpiringi töö peaks kestma pikema ajaperioodi vältel (nt üks õppeaasta), sest enamasti õpivad õpetajad keerulisemaid teemasid (nt õpilaste eneseregulatsiooni toetamine) ja see eeldab põhjalikku süvenemist, mis võtab aega. Samas peaks õppimine olema õpiringis piisavalt intensiivne (nt kohtutakse iga nädal või üle nädala).

Praktika. Uute teadmiste harjutamine õpiringis ja rakendamine järgmistel päevadel klassiruumis on ülimalt oluline, sest nii kinnistuvad uued teadmised kuni automaatsuse tekkimiseni ja vanad teadmised ei suuda neid enam kõrvale tõrjuda.  

EVE EISENSCHMIDT, TLÜ haridusjuhtimise professor:

Eesti hariduse suur probleem on, et räägime õigete sõnadega ladusat juttu õpetajate professionaalsest arengust, õpetajate eneserefleksioonist, õpikogukondadest jne, kuid jätame selgelt välja ütlemata, et see kõik tähendab tõsist ja põhjalikku õppimist. Ka õpiringi puhul on oht, et seal ei omandata uusi teadmisi ega õpita sügavalt, vaid pigem on see mõttevahetuste koht. Jah, arutelud kolleegidega võivad olla suur samm õppimise suunas – tekib vastastikune usaldus, arutletakse probleemide üle, kavandatakse koos õppeprotsessi, seatakse arengueesmärke –, aga see ei ole veel õppimine. Õpetajate õppimine on nagu iga teinegi õppimine. Näiteks kuidas me mõtleme õpilaste õppimisest? Selle teema avamine eeldab süsteemset tööd uute teadmistega, nende põhjal praktiliste lahenduste loomist ja seejärel kinnistamist. Kõige aeganõudvam osa on just uute teadmiste praktikasse rakendamine, saadud kogemuste hindamine ja analüüs. Ainult praktika tagab selle, et uued teadmised trügivad vanad teadmised ja praktikad välja. Alles siis, kui uusi praktilisi kogemusi üheskoos mõtestatakse, kui luuakse üheskoos uusi tööriistu ja käiakse üksteise uut moodi tunde vaatamas, on õpiringid päriselt tööle hakanud.

MARIA JÜRIMÄE, TÜ õppekava ja õpikogukondade peaspetsialist:

Võib leiduda õpetajaid, kes ei usu õpetajate õpiringidesse. Neile võiks siis rääkida, kuidas äri- ja meditsiinivaldkonnas on spetsialistilt spetsialistile õppimine nt Mastermindi või konsiiliumi vormis juba kauaaegne praktika. Arstide konsiiliume teame ju kõik. Teiseks võivad õpetajad vastata, et nad on niigi ülekoormatud ja nüüd siis veel õpiring ka. Neile on vaja selgitada, kuidas õpetajate õpiring on lisakoormus ainult alguses, kuid edaspidi aitab ta koormust vähendada.  Ennekõike muutub õpetajal kergemaks uute õpetamise võtete katsetamine, näiteks lõimitud õpe, ümberpööratud klassiruum, õppimist toetav tagasiside jms. Uut katsetada on kergem, sest õpetaja ei tee seda üksinda, vaid koos kolleegidega, haridusteadlase juhendamisel ja kooli juhtkonna toetusel. Kolmandaks võidakse vastata, et osatakse õpetada ka ilma õpiringita. Sel juhul on soovitav selgitada, mida õpiring õpetaja enda arengusse annab. Näiteks saab ta teada, et kolleegid eksivad ka ja et eksimus on õppeprotsessi loomulik osa. Seda suhtumist saab õpetaja siis julgelt kasutada ka oma klassiruumis. 

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õpiring ehk Õpetaja professionaalsuse uus vedur”

1. Peep Leppik ütleb:

   11. veebr. 2022, 11:54

   Taas kohutavalt palju sõnu …

   Õigus on prof Eisenschmidtil, et lihtsalt arutlemine õpetamise üle annab väga vähe … Eesti õpetajate (resp õpetajakoolituse) nõrgaks kohaks on ALUSTEADMISTE (arengupsühholoogia, kognitiivne psühholoogia didaktikaga jne) vilets või peaaegu MITTETUNDMINE … Kuid ilma nendeta pole küll 21. sajandil õpetamise teemal mõtet “arutamisega” aega viita…

   Soovitan raamatust “Carpe diem!” (2020) võtta vaatluse alla soovitatav kirjandus õpetajale (kokku 9 lk), mille olen ise kõik läbi lugenud (Hm!) ja sealt valida. Kui eestikeelne ei sobi(!), siis võõrkeelset väärtkirjandust. Abi on ka loengust TÜ-s – “Didaktikas vajalikust kirjandusest” (lüüa vaid Google´sse), kus tuuakse välja teadlased, kelle töid TASUB LUGEDA…

   Nüüd võivad erinevad õpetajad töötada läbi ühe või teise uurimuse ning õpiringis teha kokkuvõtte ja korraldada arutelu.