Eelmisel nädalal küsis matemaatikaõpetaja minult lõunalauas, kas ma olen õpilastele „Läänerindel muutuseta“ lugeda andnud. Tõdesin, et nii see tõesti on. Kolleeg rõõmustas mind, öeldes, et tundis sel päeval uhkust oma kooli intelligentsete gümnasistide üle, kuuldes neid hommikul kooliteel elu ja kirjanduse seoste üle arutlemas. Paraku muutus sõjauudiste paistel Remarque’i teos praeguste õppurite jaoks kõnekamaks kui iial varem minu õpetajaks olemise ajal. 

Lähemale hiiliva eesti keele e-eksami tõttu olen endalt küsinud, kas ka tulevased õpilased usuvad, et pean oma tööd võluvaks, sest saan igal aastal aidata noortel eesti ja maailmakirjandust avastada. Tõepoolest, eesti keele ja kirjanduse õpetaja missioon on jagada kirge kauni emakeele vastu ning innustada oma eeskujuga otsima seda raamatut, mis kõnetaks ja paneks uskuma, et lugemine on enese ja maailma avastamine ning mõtestamine. Sotsiaalmeediasse sukeldunud distantsipõlvkonda on üsna keeruline veenda, et raamat annab oskuse mõtelda ja seeläbi elutarkuse. 

Viimased kümme aastat, mil eesti keele riigieksamit sooritatakse praegusel kujul lugemis- ja kirjutamisülesandena, on kirjandusõpetuse tähtsus pisitasa äärealale lükatud. Siiski on veel neid eksamiülesandeid, milles kirjutaja peab loetud ilukirjandusest näiteid tooma. Samas on suurenenud nende eksamitööde arv, kus õpilane kasutab näiteks ainult eksamivihikust loetud katkendit, tsitaati või artiklit. 

Teatavasti toimis lõiming eesti keele ja kirjanduse vahel suurepäraselt aastakümneid. Juba ammu enne seda, kui kirjanik Ain Kaalep mõtles välja sõna lõiming, said küpsuskirjandis kokku mõlema õppeaine teadmised. Millised on aga ettevalmistamisel oleva e-eksami ülesanded? Kuuldavasti lähtub see samast põhimõttest nagu võõrkeeleeksam: kontrollitakse nelja osaoskust. Kas kirjandus veel mahub digieksamisse? Kardetavasti mitte. Kas see on kellegi meelest kaotus? Kardetavasti on kahetsejaid vähe.

Teavet selle kohta, millal e-eksam tuleb ja milline tuleb, veel ei ole. Heauskselt loota, et enne uut eksamit ei rakendata, kui see on emakeeleõpetajatega läbi arutatud, harjutusmaterjalid ette valmistatud, õpetajakoolitused läbi viidud, ma enam ei suuda. Nimelt kuulusin praegust eksamit ette valmistavasse töörühma. Tookord sai korduvalt rõhutatud, et kümnendasse klassi astujatel peab olema teada, millise eksamiga nad kooli lõpetavad, ning emakeeleõpetajatele ei saa uutmoodi eksami vastutusekoormat panna enne vastavat koolitust ja harjutusmaterjalide ilmumist. Nii lubatigi teha, aga ometi juhtus teisiti.