Haridustehnoloog: kas õpetaja, IT-spetsialist või mentor?
Kellelegi ei tule vast üllatusena, et viimastel aastatel on tehnoloogia kasutamine õppetöös hüppeliselt kasvanud ning seoses sellega muutunud olulisemaks ka haridustehnoloogide roll haridusasutustes. Ometi pole ilmselge see, mida haridustehnoloogi amet endast täpsemalt kujutab – kas ta peaks olema nagu õpetaja, IT-spetsialist või hoopis mentor? Olukorda aitavad selgitada viis Tartu Ülikooli haridustehnoloogia õppekava üliõpilast.
Palun tutvustage esmalt, milline on teie taust ja mis innustas teid haridustehnoloogiat õppima.
Pirjo Mõttus: Elan praegu Edinburghis Šotimaal ning töötan üleriigilises pagulasprogrammis inglise kirja- ja kõnekeele tuutorina. Haridustehnoloogia õppekavaga liitusin, et täita tühimikke, mis mul e-õppe ja tehnoloogia kasutamise vallas on.
Alisa Lepik: Mina töötan Eesti Lennuakadeemias meteoroloogia ja aeronavigatsiooniteabe teeninduse õppejõuna ning sellest ajast, kui meie kooli haridustehnoloog tutvustas mulle Moodle’it, olen olnud õpet toetava tehnoloogia huviline. Haridustehnoloogia õppekava tundus loogiline jätk, et oma kvalifikatsiooni tõsta.
Triinu Pihus: Olen erialalt klassiõpetaja ja koordineerinud ka rahvusvahelist õpet, aga alates sellest õppeaastast töötan poole kohaga haridustehnoloogina. Tartu Ülikooli haridustehnoloogia programmi juures pakkus mulle huvi ka selle rahvusvaheline aspekt – seltskond on maailma eri otstest.
Triinu Dressel: Õpetan väikses Lohusuu koolis Peipsi ääres ja mulle meeldib kasutada digilahendusi, et tunde laste jaoks huvitavaks teha. Minu jaoks oli kõige tähtsam, et see kraad pakub mulle praktilisust ja mõtestatud digilahendusi.
Taavi Raidma: Olen loonud ja juhtinud digiturunduse agentuure ning olnud MTÜ Mondo nõukogu liige. Suur osa minu tööst on olnud koolitamine ja sealt tekkis suur huvi ning vajadus uurida, kuidas tehnoloogiat õppeprotsesside loomisel ja läbiviimisel efektiivsemalt kasutada.
Mida tähendab teie jaoks haridustehnoloogia?
T. P.: Eelkõige tähendab see tehnoloogia kasutamist hariduse hüvanguks, mitte sellepärast, et tehnoloogia on olemas. Tehnoloogia peaks muutma õppimist-õpetamist efektiivsemaks ning haridustehnoloogia aitab seda mõtestada.
T. D.: Olen nõus – see on tehnoloogia kasutamine lahendusena.
P. M.: Minu jaoks on see puutepunkt, kus ristuvad tehnoloogia – nii seadmed kui ka tarkvara – ning haridusteooria ja -praktika.
T. R.: Minu kujutluses on haridustehnoloogia eesmärk leida kõige paremad sillad haridusprotsesside ja -eesmärkide ning tehnoloogiliste võimaluste vahel.
Aga kes on teie silmis haridustehnoloog? Seostub teil selle ametiga äkki mõni metafoor?
T. R.: Haridustehnoloog aitab ehitada eelmainitud sildu – tal on arusaam õppeprotsessidest ja õppimise psühholoogiast ning samas teadmised ja uudishimu (!) tehnoloogia vallas.
A. L.: Haridustehnoloog on nagu liim, mis paneb tehnoloogia ja õpetaja kokku ega lase lahti.
P. M.: Haridustehnoloogi roll võib olla iseseisev, aga samas võib neid teadmisi rakendada ka mis tahes muus haridusega seotud rollis.
T. D.: Haridustehnoloog võiks olla nagu nõuandja, kes näeb, analüüsib ning oskab toetada ennast ja teisi enda ümber.
T. P.: Minu arusaama järgi on haridustehnoloog mentor, juhendaja või teenäitaja õpetajale, et tehnoloogiat õppetöös kasutada. Haridustehnoloogile on antud aega süveneda tehnoloogia võimalustesse, mida tekib juurde iga päev – see on aeg, mida tavaõpetajal ei ole. Haridustehnoloog võib leida võimalusi õppekava täiendamiseks tehnoloogia abil, ta hoiab end kursis uuendustega, et neid õpetajatele pakkuda. Ta toetab õpetajaid ning julgustab esimest sammu tegema ka õpetajat, kes ei ole tehnoloogias väga enesekindel. Lisaks saab haridustehnoloog välja selgitada õpilaste digioskused ja -vajadused, et õpetajate toetamise kaudu saaksid digioskusi arendada ka õpilased.
Nii et haridustehnoloog ei ole siis IT-spetsialist, vaid koolipere mentor infotehnoloogia alal.
T. P.: Jah, haridustehnoloog võiks töötada koos IT-spetsialistiga, kes vastutab riistvara korrashoiu eest, ning ise abistada õpetajat, et seda kõike parimal viisil tunnis kasutada.
Kuidas on haridustehnoloogi ja -tehnoloogia roll viimastel aastatel muutunud?
A. L.: Haridustehnoloogi roll on oluliselt kasvanud, tõenäoliselt tahab iga kool, et neil oleks haridustehnoloog. Arvan, et haridustehnoloogiat võiksid õppida kõik õpetajad.
T. D.: Õpetajatel on tekkinud arusaam, et digivahendid ei ole halvad ega mõeldud selleks, et tähelepanu mujale viia, vaid efektiivselt õpetamiseks. Ka meie vanema generatsiooni õpetajad uurivad, mis on uut, ja osalevad koolitustel. Meie koolis on nüüd traditsioon teha igal trimestril üks distantsõppe päev, et õpetajad ja lapsed ei unustaks ära, kuidas interneti kaudu õpetamine ja õppimine käib. Sel päeval saavad kõik õpetajad haridustehnoloogid olla.
P. M.: Mina töötan praegu täiskasvanutega, aga eelmise suveni töötasin ühes Edinburghi keskkoolis tugiõpetajana, nii et mul on mõningane ülevaade haridustehnoloogia rollist nii siinses üldhariduses kui ka elukestvas õppes. See pilt ei ole kahjuks väga positiivne, kuigi haridustehnoloogia rakendamine on hariduspoliitikas olulisel kohal. Viimase kahe aasta jooksul suurenes küll tehnoloogia kasutamine hariduses, aga visiooni seejuures ei olnud ning selge visioon puudub senini. Haridustehnoloogi ametikohad on keskkoolides loodud, ent nende oskusi ei osata ära kasutada. Haridustehnoloogia peab lapsekingadest välja saama, sest viimased kaks aastat on näidanud, et see lisab haridusse uut dimensiooni. Seetõttu on ka minu magistriprojekt seotud Edinburghi linnavalitsuses haridustehnoloogilise tulevikuvisiooni väljatöötamisega.
T. P.: Ega see Eestis väga teisiti ei ole. Oleme tänu oma aastatetagusele Tiigrihüppele kuulsad, aga päris Tiigrihüpe algas kaks aastat tagasi seoses vajadusega minna distantsõppele.
Räägimegi siis visioonist: kuidas kujutate teie ette haridustehnoloogia tulevikku Eestis või ka mujal maailmas?
T. P.: Mina kujutan ette, et haridustehnoloogi tähtsus aina kasvab ja tema roll muutub selgemaks. Tõenäoliselt võtame ka sellest kriisiolukorrast kaasa tehnoloogia mõtestatuma kasutamise.
T. D.: Ma eeldan, et kasvab haridustehnoloogide kogukond, kus saab rahvusvahelisel tasandil kogemusi ja lahendusi jagada.
T. P.: Ka meie kursus on väga suure väärtusega seetõttu, et see toob kokku inimesed laiast maailmast, jagamaks teineteisega kogemusi. Meil on oma kursusekaaslastega ajavahe seitse tundi ühelt poolt ja seitse tundi teiselt poolt.
T. D.: Jah, juba see kogukond, mis meil kursusel on tekkinud, on väga vajalik ja praktiline.
P. M.: Vestlused kursusekaaslastega on aidanud mul aru saada, kuidas selgitada haridustehnoloogi rolli paremini ka selles kontekstis, kus mina töötan.
A. L.: Ja nii nagu meie kursus on hea näide sellest, kuidas saab inimesed haridustehnoloogia õppimiseks üle maailma kokku koguda, saame samamoodi korjata kogu maailmast kokku lapsed, kes on huvitatud eestikeelsest haridusest. Nagu on piirideta arstid, on nüüd piirideta haridus – olenemata ajast ja kohast saad õppida just selles keeles, milles soovid.
T. R.: Pole välistatud, et tulevikus kooli selle praeguses mõistes – maja, klassid, õpilaste kogunemine – enam ei eksisteerigi. Kuigi füüsiline kontakt ja otsesuhtlus mängib olulist rolli edaspidigi, saavad teadmiste edasiandmine ja paljud õppeprotsessid tehnoloogia toel toimuda nii geograafilises kui ka vormilises mõttes palju paindlikumalt.
Kuidas on haridustehnoloogia õppekava muutnud teie arusaama haridusest ja haridustehnoloogiast?
P. M.: Isegi kuus kuud tagasi, kui ma selle programmiga alustasin, ei pannud väga paljud inimesed mind ja tehnoloogiat samasse lausesse. Aga kui olin juba natuke aega õppinud, sain aru, et haridustehnoloogia on mulle südamelähedane. Mu arusaam haridusest on nüüd muutunud küll – haridus võib tõesti olla piirideta.
T. P.: Tehnoloogia on minu asi olnud kogu aeg, aga see õppekava kinnitas minu arusaama haridustehnoloogia rollist ja olulisusest õppetöös. Lisaks olen saanud praktilisi võtteid ja ideid nii õppejõududelt kui ka kursusekaaslastelt.
T. D.: Mina olen nüüd näinud, kuidas saab onlinekursus väga hästi töötada ja midagi ei lähe kaotsi: me saame interneti kaudu kätte oma hariduse, praktilised oskused ja ka vajaliku suhtluse. Ja kui varem tegutsesin ma tehnoloogia kasutamisel kõhutunde järgi, siis nüüd oskan seda ka mõtestada.
A. L.: Olen aru saanud, et igas õpetajas peaks olema haridustehnoloog. Kas haridustehnoloog peab olema õpetaja, selle võib lahtiseks jätta.
T. P.: Mina arvan, et tal võiks olla pedagoogiline arusaam haridusest – sellepärast ei olegi haridustehnoloog võrdustatud IT-spetsialistiga.
Kas ja kellele seda õppekava soovitaksite?
T. R.: Kindlasti soovitan! Programm pakub väärtust nii neile, kes soovivad haridustehnoloogina töötada, kui ka neile, kel lihtsalt huvi tehnoloogiat oma igapäevatöös rohkem ja paremini rakendada.
P. M.: Mõeldes meie kogemusele, arvan, et see õppekava sobib neile, kes on nõus leppima asjaoluga, et küsimustele ei ole mustvalgeid vastuseid ja vastuste otsimine on õpiteekonna osa. Nii palju, kui õppimisse ise sisse paned, saad ka tagasi.
T. P.: Ma lisaks, et see sobib inimesele, kes väärtustab multikultuursust ja erinevaid perspektiive. Alati ei olegi õppejõud ainus õpetaja, vaid ka kogukond.
Nii olemegi jõudnud sõnadega mänguni – DEMAGOOGIANI!
Lugedes noorte tudengite arutelusid, saan aru, et neil POLE üldse TEADMISI arengupsühholoogiast ja didaktikast kognitiivse psühholoogiaga või ei oska nad nende vajalikkust näha … Tungides õpetamise sisusse – pomm pandi MEIE koolile alla just nn Tiigrihüppega, mis isoleerituna absolutiseeriti PÄRIS omandamisprotsessist ja ARENDAMISEST … Nn põnevad IT-vahendid viivad õpilase ju tõelistest VAIMSETEST PROTSESSIDEST hoopis eemale – langeb meie õpilaste VAIMNE TASE (ja nii ongi!).
YLE teatas paar nädalat tagasi, et Soomeski ei oska ca 5 protsenti noortest lugeda ja 10-l protsendil on raskusi matemaatikaga. Samas on järsult suurenenud noorte kuritegevus ja kolmekordistunud (!) suguhaiguste levik… Liigume tagurpidi!
P.S. Aga TÄISKASVANUT saab kogu IT-värk kõvasti aidata …