Õppimine lasteaias – digivahendiga või ilma?
Õpetajate Lehes 18. veebruaril ilmunud artikkel „Miks peaksid digiteemad jõudma alushariduse õppekavasse?“ sisaldas lasteaiaõpetajate jaoks olulist sõnumit. Artikli autorid rõhutasid, et õppeprotsessis on kõige olulisem õpetaja otsus, millal, miks ja millist digivahendit kasutada, ning kindlasti ei tohi eesmärk omaette olla digivahendi kasutamine, vaid ikka õpieesmärkide saavutamine ning lapse arendamine.
Aga mis on õpieesmärgid lasteaias? Kuidas õpib/omandab oskusi 2–6-aastane laps? Millised meetodid toetavad lapse (aju) arengut kõige paremini? Kas digivahendid aitavad lapse arengule ja õppimisele kaasa, et nende kasutamine ei oleks eesmärk omaette?
Uuringud näitavad, et õnnelikud ja edukad inimesed nii koolis, tööturul, isiklikus elus, peresuhetes on need, kellele on õpetatud kriitilise mõtlemise oskust, koostööoskust, loovust, emotsionaalset intelligentsust, kognitiivset paindlikkust, ennastjuhtivust, omaalgatust jne. Neid oskusi/võimeid, mida nimetatakse täidesaatvateks funktsioonideks ja mis arenevad eesajus, on oluline arendada juba lasteaias.
Näiteks saame lasteaias arendada
- pidurdusprotsesse (nt enne mõtlen, kui ütlen või teen),
- enesekontrolli (suudan ennast jälgida ja valida, kuidas käitun, hindan oma edenemist),
- emotsioonide kontrolli (märkan tunnet ja tulen sellega toime),
- kognitiivset paindlikkust (tulen toime muutunud oludega, vaatan teisest vaatenurgast, leian probleemi lahendamiseks uusi viise),
- planeerimist ja prioriteetide seadmist (tean, mida, millal ja kuidas teen),
- organiseerimist (tulen oma asjade ja iseendaga toime),
- töömälu (info on meeles/lühimälus tegutsemise käigus).
Kuna need on ühed olulisemad õpieesmärgid, peab õpetaja mõtlema, millised õppetegevused ja vahendid neid parimal/tõhusamal moel kujundavad.
Arendavad meetodid lasteaias
Kriitilist mõtlemisoskust, analüüsivõimet, sh kõne arengut arendavad lasteaias näiteks filosofeerimine ja arutelud, kus on mitmesuguseid arvamusi ja tuleb oma seisukohta põhjendada, pole ühte õiget vastust, saab teiste ja enda mõtete üle mõelda (metakognitsioon), oodata oma kõnelemise järjekorda jne. Eriti tõhusad on arutelud selle üle, mis laste (lasteaia)elus on just siin ja praegu juhtunud – lapse otsene kogemus, mis on talle arusaadav ja huvipakkuv. Miks peaks lasteaialastega arutlema ajalehes või ajakirjas ilmunud artikli sisu üle, nagu oli välja toodud 18. veebruari artiklis?
Väga tõhusalt arendavad enesekontrolli, pidurdusprotsesse, tähelepanu ja töömälu lauluringmängud. Lapsed peavad suutma hoida tähelepanu enda liigutustel, arvestama teiste liikumisega, kiiresti reageerima muutustele, sünkroniseerima sõnad liigutuste ja muusika/rütmiga ning neid meeles pidama.
Samuti tuleb küpsetamisel hoida keerulisi juhiseid töömälus, suunata tähelepanu mõõtmisele, kaalumisele, loendamisele ning oma edenemist ja tulemuslikkust hinnata.
Planeerimist saab harjutada nt hommikuringi lõpus, kus laps peab mõtlema ja ütlema, mida ta soovib järgnevalt teha/mängida ning kuidas ja mida ta vajab ning miks ja keda kaasab.
Samas tuleb arvestada, et loovust ei saa planeerida ega ka põhjendada, loovus (uus idee, lahendus) tekib tegevuse käigus ootamatult. Selleks peab olema lapsel aega, ehk igavgi, et oma mõte saaks sündida. Loovateks lahendusteks vajab laps lasteaias mitmesuguseid vahendeid (mitte valmis mänguasju), millest saab ise midagi uut luua.
Lasteaiaealised lapsed õpivad päriselt vaid siis, kui saavad midagi teha oma kätega, kõiki füüsikaseadusi katsetades, eri meeli kasutades. Koostööd saab õppida vaid koos töötades/mängides. Õppimise ja aju arengu seisukohast ei anna siin digivahendid midagi juurde. Näiteks üksnes vaadates õppevideot haamriga tööst, laps seda oskust ei omanda, samuti ei toimu oma vigadest (kõige magusamat) õppimist ega ka eduelamust (enese väärtuse tunne, motivatsioon uueks pingutuseks).
Ka emotsioone ära tundma ja enda käitumist reguleerima saab laps õppida vaid igapäevaste reaalsete olukordade (konfliktide) kaudu, nende üle arutledes/vaieldes, rollimänge mängides jne. Kuidas saab aidata digivahend lapse jaoks tõelisi probleeme lahendada? Nii nagu on kirjas nimetatud artiklis õpitulemusest rääkides: 6–7-aastane laps kasutab sobivaid digivahendeid ja võtteid probleemilahenduseks.
Mitmed uuringud toovad välja, et lugude jutustamine ja lavastamine arendab lisaks sõnavarale ja kõnele mõtlemist, iseenda ja maailma mõistmist, loovust (kujutlusvõimet). Kuna ühe (nuku)etenduse loomine ja esitamine võtab kogu laste mänguaja, ei pea ma mõttekaks, et õpetaja peaks laste tegevust mõne digivahendiga rikastama. Rikastada tuleks tegevusi kõneaparaadi ja häälimismängude harjutustega, eriti kui arvestada laste kõnehäireid ja logopeedide puudust.
Kust võtta aega digivahendite kasutamiseks?
Ei saa unustada, et lasteaias võtavad suure osa ajast riietumine, hügieenitoimingud, liikumine ühest kohast teise, puhkamine/magamine, söögikorrad. Selle juurde kuulub aeg, mil toimub laste motiveerimine, teistega arvestamine/ootamine, tähelepanu koondamine, kehtestamine / kokkulepete meeldetuletamine. Need kõik on ajamahukad, kuid õppimise olulised osad.
Kust võtta veel aega vaikuseminutite jaoks, mis uuringute järgi parandab laste tähelepanuvõimet, õpitulemusi, eneseregulatsioonioskusi, vaimset tervist?
Ja millal võimaldame lastele aja unistamiseks (n-ö lakke sülitamise aeg), kuna see aktiveerib aju osad, mis on vajalikud loovaks mõtlemiseks ning taastavad tähelepanu.
Uneaega ei saa ka ära jätta, sest teadus ütleb, et isegi üürike lõunauni aitab hommikul õpitut mäletada. Une ajal püsib aju aktiivne ja töötleb sündmusi/teadmisi, viies need mälu tõhusamasse ossa.
Digivahendi mõttekusest
Mõnikord tundub, et digivahend poogitakse mõttetult tegevuse juurde. Näiteks õpib kolmeaastane laps käbi tundma oma meelte kaudu. Ta võtab selle kätte, katsub, nuusutab ja maitseb seda, iseloomustab seda oma sõnadega, mängib (käbi võib olla nii siil kui lendav lohe), meisterdab sellest jne. 18. veebruaril ilmunud artikli juures oleval fotol aga laps pildistab käbi, mis ei anna talle mingit kogemust. Lapsed satuvad tänapäeval pigem liiga harva metsa, kus tuleks neid õhutada liikuma ja puutuma.
Seega võib targal lasteaiaõpetajal oluliste õpieesmärkide täitmisel olla päris keeruline leida võimalusi digitehnoloogiat mõtestatult kasutada. Selles vanuses on digitehnoloogiast palju mõttekamaid ja tõhusamaid meetodeid, eriti kui õppetegevuste jaoks on päevakavas vähe aega. Mitmed tänapäeva uurimused kinnitavad, et sügavale õppimisele, sh pingutusele ei anna digivahendid midagi juurde. Ajuteadlane Jaan Aru toob välja, et nutiseadmed pigem piiravad laste ajupotentsiaali ja suruvad kastidesse. Samas on meie ülesanne õpetada lastele, kuidas uusi asju välja mõelda. Uued ideed tulevad aju ühendustest, mitte nutiseadest. Jaan Aru arvab, kui tahame olla nutikas riik, ei tohiks lapsele nutiseadet kätte anda enne kümneaastaseks saamist. Alles siis võivad nutiseadmed toetada lapse teadlikku/valdkondlikku huvi. Lasteaias näeme kahjuks lapsi, kelle kohta ajuteadlane ütleb, et nutiseadmed muudavad kõik muu lapse aju jaoks igavaks ja mõttetuks, õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud.
Keda peaks õpetaja uskuma ja millest lähtuma?
Loomulikult on tänapäeval digitehnoloogiat vaja õpetajatel töö tegemiseks, õpikogemuse jagamiseks, laste arengu jäädvustamiseks ja hindamiseks, õppe (nt õppekäigu) reflekteerimiseks jne. Samuti on see väga oluline vanemahariduse osa: kuidas lapsega mõtestatult digivahendeid kasutada ja kui kaua ajaliselt. Arvestagem, et arstid ja psühhiaatrid soovitavad eesaju kahjustuste vältimiseks piirata 3–7-aastaste ekraaniaega kuni ühe tunnini päevas ja 0–3-aastasi hoida üldse ekraanist eemal. Laste suur tehnoloogiakasutus on seotud ju edu ja õnne jaoks oluliste, täidesaatvaid funktsioone juhtiva eesaju kärbumisega, tähelepanu defitsiidiga, kognitiivse mahajäämusega, õpiraskuste, suurema impulsiivsuse ja vähesema eneseregulatsioonivõimega (nt raevuhood).
Kristi Vinter-Nemvalts on mõni aasta tagasi lasteaednike konverentsil öelnud, et digimaailmaga võidame küll visuaalse intelligentsuse, kuid selle hind on puudujäägid informatsiooni sügavas töötlemises, mis eeldab teadlikku teadmiste omandamist, analüüsivõimet, kriitilist mõtlemist, kujutlusvõimet, refleksiooni. Ühiskond aga vajab neid praegu rohkem kui kunagi varem!
Lõpetuseks
Arvestades, kuidas väikelaps maailma ja iseennast tundma, sh ennast usaldama ja reguleerima õpib, jäävad digivahendid lasteaias vaid üheks toredaks, kuid vähem arendavaks meetodiks.
Soovin tarkust igale lasteaiajuhile ja -õpetajale, tegemaks mõttekaid valikuid, et digivahendi kasutamine ei oleks eesmärk omaette.
Kas keegi on Eestis ARENGUPSÜHHOLOOGIA ära keelanud?
Tundub küll, sest vastasel juhul me EI ARUTLEKS teemal – digivahendite toomine LASTEAEDA… TEADUSE vaatevinklist absurd! Muidu sümpaatses artikliski jätab autor nö otsad lahti. Või soovib ta MOODNE olla? Ekraani kaudu õppimine on lastele (just nooremas astmes) ju ARENGU SURM!
Arutlema peaksime hoopis selle üle, kuis eriti LINNALAPSI viia vahetusse ja aktiivsesse kontakti ümbritseva maailmaga, ka LASTEAEDADES. Lapse mõtlemise arendamise võti on just siin.
P.S. Kui Leppikut ei usu, siis lugege Piaget´d, Võgotskit, Brunerit, Gibsonit jne.
Haridusrobotid on toredad asjad ja neid saab osav õpetaja ühendada paljude õpieesmärkidega. Kui lapsed – võib-olla eriti need pisut tormakad, keda on rohkem vaja “köita” – on rohkem asja juures, siis tore ju.
Aga. DigiKidi küsitlusele vastates ma tundsin, kuidas vererõhk tõusis… Midagi sellist ei ole lasteaialapsele vaja. Vestlusringis peaks võib-olla tõesti mõned teemad üle käima, enne kui 1. klassis massiliselt nutitelefonid kätte antakse (netikius ja -ohud), aga nupulevajutamist eraldi õpetada…? Mina tahan, et mu lapsed kogeksid maailma vahetult ja ei oleks sellega vähemuses.