„Eirama“, „kohuke“, „linnak“, „püksikud“, „selve“, „sõõrik“, „taidlus“ … Kõik need sõnad pärinevad Emakeele Seltsi 1972. aasta sõnavõistluselt ja saavad tänavu viiskümmend aastat vanaks. Sama juubel on sõnal „pardel“ habemeajamisaparaadi tähenduses.

„Pardli“ hindas toonase sõnavõistluse žürii „selve“ kõrval võistluse üheks kõige silmapaistvamaks ja esiletõstmist väärivamaks uudissõnaleiuks, pidades eelkõige silmas selle ladusaid kaastuletus- ja liitmisvõimalusi („pardla“ (habemeajamistöökoda), „pardur“ (habemeajaja), „elektripardel“, „vedrupardel“, „terapardel“, „selvepardla“ ja nii edasi). „Pardli“ ilmne tuletusalus, (täis)habet tähendav „pard“ lähtub mingist indoeuroopa allikast, aga millisest täpselt, selles etümoloogid kindlad ei ole, sest nii balti, germaani kui ka slaavi sõna algvormid olid lähedase kujuga (vrd nt läti bārda ‘habe’, saksa Bart ‘habe, vurrud’ ja vene борода ‘habe’). Ka „pardli“ välmija on tänaseni mõistatus; soovides jääda anonüümseks, kasutas ta võistlusel osaledes üksnes märgusõna „(N) isik“.

1970. aastaid võib pidada üheks eesti uudissõnade kuldajaks. Uusi sõnu loodi suure innuga ja neist õnnestunumaid haarati lennult. Ka „pardel“ läks juba mõne kuuga käibele, levis veel samal kümnendil ajakirjandusest ilukirjandussegi ning leidis koha ka 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus. Ülejäänud habemeajamisaparaadi tähistamiseks välja pakutud sõnad nii õnnestunud ei olnud, kuid nende rohkus näitab hästi, et inimeste sõnaloomeõhin oli suur; „raap“, „raatsel“, „rasel“, „habel“, „habetsnik“, „habemenäkits“, „habemevõrr“, „karr“, „karvats“, „nudik“, „sakuti“, „sähvik“, „lõur“, „voolkaabits“, „kiirsilunik“ ja „vuntsvusser“ on vaid osa sõnust, mis žürii lõppvalikust välja jäid.

Sõna „pardel“ leiab aga huvitaval kombel ka Wiedemanni 1869. aasta eesti-saksa sõnaraamatust ja 1918. aasta „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatust“. Habemeajamisaparaadiga siin siiski pistmist ei ole; mõlema järgi tähistab „pardel“ (ka „parder“) hoopis pantrit või leopardi.