Anu Pikamäe: „Rahulik meel aitab ebameeldivusi mitte naha vahele lasta“

Paarkümmend aastat tööd sotsiaalpedagoogi, HEV-laste õppetöö koordineerija, nõustaja ja koolitajana on näidanud Anu Pikamäele, et alustava õpetaja murepalett on igas koolis üsna sarnane. Kuuldud lood innustasid teda koondama nõuandeid ja soovitusi käsiraamatuks, millest leiavad oma iva ehk kogenudki õpetajad.

Hiljuti nägi trükivalgust teie esimene raamat „Alustavale õpetajale. Mõtteainet ja praktilisi nõuandeid“. Kuidas see sündis?

Anu Pikamäe: Koostöö õpetajatega on olnud väga meeldiv ja samas pakkunud väljakutseid. Raamat sündis tänu mitmele heale kokkusattumusele: pakkumine kirjastusest, mitme kolleegi idee, et võiksin oma kogemusi laiemalt jagada, ning koolitööl olevate sõprade soovitus oma mõtteid kirja panna. Kõik need köitis kokku aga soov alustavaid õpetajaid toetada.

Käsiraamat on illustreeritud arvukate näidetega. Kas need on välja mõeldud või elust enesest?

Kõik kirjeldatud näited on päriselt toimunud lood Eesti koolidest. Kasutasin juhtumeid kirja pannes enda kogemusi, mõni lugu on usaldusväärselt kolleegilt kuuldud, mõni üksik näide on minu kui lapsevanema vaatevinklist. Palju mõtteainet olen saanud õpetajate täienduskoolitustel kuuldust, koole külastades ning supervisioonidest. 

Arutasin õpetajatega, millised olid esimestel aastatel keerulisemad olukorrad, mis takistasid neid edenemast ja end hästi tundmast. Vestlesin koolijuhtide ning tugimeeskondadega, mitmed mu endised praktikandid olid nõus oma koolikarjääri alguse raskustele tagasi vaatama. Nende arutelude tulemused kinnitasid esialgset plaani võimalike peatükkide sisu osas ning andsid julgust kirjutamisega peale hakata. 

Miks võiksid raamatut lugeda lisaks alustavatele õpetajatele ka juba kogenud tegijad?

Raamatut kirjutades asetasin fookuse konkreetselt alustavale õpetajale. Püüdsin leida viisi ja stiili, kuidas alustajat enim toetada. Kui raamat ilmus, tegi mulle rõõmu tagasiside juba kogenud õpetajatelt ja koolijuhtidelt, kes leidsid, et kirjutis sobib lugemiseks ning rasketel hetkedel heaks abivahendiks kõigile koolitöötajatele, kogemusest ja tööstaažist sõltumata. Ka kogenud õpetaja võib oma töös sattuda keerulisse olukorda. Usun, et lugedes ja analüüsides õpetajatöös ette tulevaid raskusi, on hea enda tegemiste üle arutleda, ehk ka õppida teiste vigadest. Õpetajatööks vajalike oskuste alal hoidmine või lihvimine on meie töö loomulik ja vajalik osa. 

Kuidas algas teie töötee? Kuidas raskusi ületasite?

Olen Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna vilistlane, oma kursusekaaslastega esimeste seas, kes innustusid professor Jaan Kõrgesaare propageeritud sotsiaalpedagoogika suunast logopeedia ja eripedagoogika kõrval. Sattusin värske ülikooli lõpetajana tööle Tallinna Arte Gümnaasiumisse. Vaid üksikutes Eesti koolides oli toona sotsiaalpedagoogi ametikoht. Oli väga huvitav süsteemi koostöös kolleegidega täiesti algusest üles ehitada. Toonase direktori tugi ning tema selge ettekujutus, et sotsiaalpedagoogi ametikoht on koolis vajalik, andis võimaluse oma töös tasapisi edeneda. 

Kuigi ülikoolis oli mitu koolipraktikat, tekkis töös õpilaste, nende perede ja õpetajatega alguses raskeid olukordi, eriti keeruliste ja kaua vindunud juhtumite puhul. Vähene kogemus, konfliktilahendusoskuse vaid teoorias teadmine ja ehmumine mõningate vanemate või kolleegide ootamatute reaktsioonide peale andsid vihje, et tuleb end erialaselt arendada.

Alustasin toona koos teiste noorte õpetajatega, meid oli üle kümne. Oli hea olla üksteise ärakuulaja ja vajadusel ka gaas või pidur. Olime noored ja uljad, kolistasime vahel ämbreid, aga õppisime väga palju. Tegime noortele omaseid vigu: olime aeg-ajalt läbematud, suu käis vahel kiiremini, kui pidanuks. Probleemide tekkimisel aitas pea alati enda sisse vaatamine, oma osa nägemine ning tahtmine probleeme lahendada. Samuti erialakirjanduse uurimine, endast targemate kuulamine. 

Kuivõrd on muutunud probleemid, millega olete pidanud kokku puutuma?

Arvan, et koolis ette tulevate probleemide olemus ei ole väga palju muutunud. Küll aga on muutunud mõne mure esinemissagedus või kontsentratsioon võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga. Üks olulisi mõjutajaid ja probleemide põhjustajaid nii õppimises kui suhetes on kindlasti üha pikenev aeg, mis nutiseadmetele kulub. Märkimisväärsed on koroonapandeemia põhjustatud tagasilöögid ning probleemid.

Valdkond, kus näen üha rohkem keerulisi juhtumeid ja vajadust õpetajale tuge pakkuda, on rasked kõnelused. Esialgu põhiliselt kommentaariumides vohama hakanud ebaviisakas, lahmiv ning valjuhäälselt nõudlik suhtlusviis on kahjuks ka kooli jõudnud. Küll õpetajatele saadetavatesse kirjadesse kui ka näost näkku vestlustesse. Sellistel juhtudel on häiritud ka kõige rahumeelsemad ning heade suhtlemisoskustega õpetajad. Mind häirib mitmelt poolt kuuldu, justkui oleks rünnakute ja solvangute allaneelamine õpetajate palgaraha sisse arvestatud. On kohatu pidada ebaviisakust, räuskamist ja ülekohut normiks, milleks õpetajatöös tuleb valmis olla. 

Kui rääkida veel aastatega muutunud või kasvanud probleemidest, siis kaasavat haridust puudutavad küsimused on endiselt väga aktuaalne teema ning vastuseid ja häid lahendusi ootab suur hulk probleeme. Vaadatuna nii õpetajate, koolijuhtide kui ka loomulikult õpilaste ja lastevanemate poolt.

Mis on olnud teie salarelv, et te pole selles raskes töös läbi põlenud?

Mõne täiskasvanu väljendusviis ja hoiakud kooli suhtes on vahel tekitanud tahtmise püsti tõusta ja ukse paukudes lahkuda. Kuid nii ei jõua kunagi lahenduseni. Rahulik meel ja eesmärkide silme ees hoidmine aitab ebameeldivusi mitte naha vahele lasta.

Sarnaselt paljude teiste õpetajatega olen ka mina hätta jäänud, kui pole endale piisavalt tähelepanu pööranud ja olen enesele võetud kohustustega liiga teinud. Kui seda õigel ajal märgata ja vajalikke muudatusi teha, on taastumine kindel. Usun, et oluliseks salarelvaks on ka armastus valitud eriala vastu ja optimistlik meelelaad.

Kas plaanis on juba järgmine raamat?

Ideid ja mõttepojukesi tuli kirjutades hulgaliselt. Kas sellest kunagi midagi ka sünnib, näitab aeg. Aga tunde, et kirjutamine peale töö ja vaeva ka mõnus võib olla, sain kätte.

Kui kauaks Eestist eemale jääte? Kas teete ka erialast tööd?

Kolisime Luksemburgi abikaasa töö tõttu. Olen siin teist õppeaastat, jään veel mõneks ajaks. Püüan olla toeks lastele ning peredele, kellega eelnevalt on hea koostöö olnud, ka endised praktikandid ja kolleegid võtavad aeg-ajalt ühendust. Ei saa salata, minu meelest on veebi kaudu nõustamine kehvapoolne. Vahetu suhtlus ja üksteise tajumine on õpetamises ja nõustamistöös asendamatu ka pärast distantsõppe pakutud rohkeid kogemusi.

ANU PIKAMÄE (sünd 1975)

Minu olulised koolid:

• Viljandi 5. Keskkool – õpilane
• Tartu Ülikool, eripedagoogika osakond – üliõpilane
• Joensuu Ülikool – üliõpilane
• Tallinna Arte Gümnaasium – sotsiaalpedagoog, õpetaja
• Tartu Forseliuse Kool – sotsiaalpedagoog, hariduslike erivajadustega õpilaste õppetöö koordineerija

Alustava õpetaja aabits

Eileen Laidus, Tartu Forseliuse Kooli õpetaja:

Sel sügisel astusin värisevate käte ja tudisevate jalgadega esimest korda päris oma klassi ette. Olenemata sellest, et olin varem saanud korduvalt võimaluse olla õpetaja Eileen, oli mu peas tunnete ja mõtete virvarr. Mõned neist olid hirmutavad, mõned rõõmustavad, aga seda kõike ma kellegagi jagada ei osanud. Uusi kolleege ei tahtnud oma hirmudega tüüdata, sõbrad ja perekond aga ei teadnud täpselt, mida läbi elan. Oh, oleks mul olnud vaid käepärast Anu Pikamäe raamat „Alustavale õpetajale. Mõtteainet ja praktilisi nõuandeid“, siis oleks nii mõnigi murepisar valamata jäänud.

Pikamäe on oma raamatu jaganud kaheksaks peatükiks, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks. Raamat käsitleb väga olulisi teemasid, nagu esimesed kohtumised ja tunnid, koostöö kolleegidega, kaasav haridus, nutiseadmete võimalused ja ohud jpm. Alustava õpetajana olen eriti tänulik elulistele näidetele, mis aitasid autori mõtetest paremini aru saada ja panid mõtlema, kuidas ise selliseid olukordi ennetada. Oli lohutav lugeda, et teisedki võivad sattuda ebamugavatesse situatsioonidesse, mis hingele pai ei tee, aga on õpetlikud ja aitavad saada paremaks õpetajaks. 

Samas leian, et raamat ei ole ainult alustavale õpetajale, vaid ka juba kogenud kaasteelistele. Esiteks aitab see kogenul mõista alustavat õpetajat. Teiseks võib ükskõik millise kogemusega õpetaja sattuda uudsesse olukorda või argipäeva tuhinas unustada mõningad õpetajaks olemise põhitõed. Kolmandaks annab raamat ehk võimaluse tunda rõõmu sellest, kui pikk maa on õpetajana käidud. Kuna tunnen, et olen samuti juba teatud määral kooliellu sisse elanud, puudutas mind enim Pikamäe lause: „Mitte ükski laste või noortega seotud juhtum pole lootusetu, iga laps on väärt, et tema eest seistakse.“ See on midagi, mis on mulle südameasjaks. Ja ehk on vaja seda aeg-ajalt kõigile meelde tuletada.

Lugedes jõudsin ikka ja jälle mõtteni, et tegemist on justkui alustava õpetaja aabitsaga. Lapsi esimesse klassi saates ulatame neile ju ikka aabitsa: tere tulemast, sind ootab ees uus teekond! Iga alustav õpetaja peaks Pikamäe raamatu tervituskingiks saama. Tänan südamest autorit, et ta oma asjalikud ja konkreetsed mõtted ning nõuanded ritta seadis. Usun, et raamatust tuntakse rõõmu aastaid, sest see on tõepoolest imeline mõttekaaslane ja tugi. Sain palju näpunäiteid ja samas kinnituse, et olen õpetajana õigel teel.