Miks on ajalugu koolis kõige olulisem aine?

27. mai 2022 Kadri Paas töötu ajalooõpetaja, sisejulgeoleku asjatundja - Kommenteeri artiklit
Kadri Paas.

Ma ei tea, mida ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad 9. mail oma tundides lastele ja noortele rääkisid, aga loodetavasti olid nad ausad ja otsekohesed. Tallinna ja Ida-Virumaa venekeelsetes koolides vaevalt, aga eestikeelsetes ja -meelsetes koolides ehk ikka räägiti, et 1945. aastal algas eestlaste „vabastamine“ vabadusest, kodust ja elust, sest millestki muust ei olnud tollal enam eestlasi võimalik vabastada. Sakslased olid Eestist taandunud juba 1944. aastal. 

Ajalugu kujundab kultuurimälu

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse aine on ühes eesti keele ja kirjandusega vaieldamatult üks olulisemaid eesti rahvuslike väärtushinnangute ja identiteedi kasvatamise ja tugevdamise aluseid. Nende aineteta ei sirgu koosmeelset ega lojaalset noort inimest. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad on kui Eesti vaimse julgeoleku rindeohvitserid, sest tugeva moraali ja kriitilise mõtlemiseta võib iseolemine jääda üürikeseks. 

Oma riigi ajaloo õpetamise abil saab iga riik lapsi ja noori juba alates põhikoolist oma lugude ja narratiividega tutvustada. Ajaloo õpetamine tähendab lugude edasiandmist, nende selgitamist ja tausta avamist. 

Lugusid on alati palju, need on mitmekesised ja teinekord vägagi vastuolulised. Ühest loost võib rääkida õige mitut moodi, erineva tonaalsuse ja rõhuasetustega. Ühest faktist võib saada lõputult lugusid. Palju sõltub mõistagi jutustajast, õpetajast. 

Oluline on lugude vaatenurk, sest see kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid ja identiteeti, arusaamu, mis on rahva vanemas ja uuemas ajaloos toimunud, miks just nii ja mitte teisiti. Ajalooõpetuse õppekavadest selgub, milline on täpne lugu, mida riik tahab endast rääkida. Ajalooõpetuse kaudu kujuneb rahva kultuurimälu. Kultuurimälu aitab rahval ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“) ehk meie-nemad skaalal. 

„Mitmeperspektiivses ajalooõpetuse metoodilises juhendis“ öeldakse, et ajalooõpetuse tundlikud teemad tekitavad kogukonnas ja ühiskonnas vastakaid seisukohti. 9. mai on Eestis – ja mitte ainult – kindlasti üks sedasorti hellavõitu teemasid. Peaaegu iga teema võib mingil hetkel vastuoluliseks muutuda, mis tähendab, et tundlike ajalooteemade loetelu ajas paisub. Vastuoluliste teemade taga on oluliste väärtuste ja huvide konflikt. Sageli ka vaidlustatud väited nende aluseks olevate faktide kohta. 

Tundlike teemade puhul sõltub tõlgendusest eri gruppide omavahelise staatuse küsimus: kes on ohver, kes ülekohtu sooritaja, kes on vabastaja, kes tänuvõlglane, kes edumeelne, kes tagurlane? Kui klassis on ajaloolisse konflikti haaratud gruppide esindajaid, on vähe lootust, et õpilane võtab omaks tõlgenduse, mis lammutab tema rühmaidentiteedil põhinevat eneseväärikust. Eriti kui talle on emapiimaga sisse süstitud, et ta on vabastaja, austust vääriva rahva esindaja, kel on senini õigus, et mitte öelda kohustus naaberriikide elanikke kodust, varast ja elust „vabastada“, vahelduseks ka röövida ja vägistada. 

Kuigi ajaloosündmuste mitmetahulise käsitluse kaudu on ideaalis võimalik vältida mineviku vastasseisude ülekandumist praegustele grupiidentiteetidele, on see pigem unelm, arvestades 21. sajandi (vaenuliku) info- ja kognitiivse mõjutustegevuse ulatuslikkust.

Mälutöö kolm kanget

Niisiis, mis on Eesti kõige olulisemad lood ja narratiivid? Olgu öeldud, et narratiivid on rahvaste kultuurimälu kõige olulisemad kujundajad. Rahvust võib käsitleda narratiivse kogukonnana, mille identiteet tugineb lugudele, mida me elame, ehk narratiivsetele mustritele, mis  seovad rahvuse minevikku. Narratiivne vorm võimaldab rahvusel käsitada ennast järjepidevana, siduda eraldiseisvad sündmused üheks tähenduslikuks tervikuks. Need mustrid on igale kultuurile iseomased struktuurid, mis ajas muutuvad. Narratiivsed mustrid ei kasva välja minevikust, vaid lähtuvad kultuurimälust. Sündmused paigutatakse kultuurimälus teatud mustritesse, milles need omandavad kindla tähenduse.

Eesti rahvuslikus mälutöö ajaloos saab eristada kolme olulist hetke. Esimene jääb 1860.–1890. aastatesse, mil toimus nn rahvuslik ärkamine, esimene laulupidu jne. Teine pöördelise tähtsusega mälutöö periood Eestis oli iseseisvusaja kaks kümnendit, 1920.–1930. aastad, mil eestlaste ajaloomälu sai lõpliku selgroo. Seda ei suutnud murda ka järgnenud Nõukogude periood. Kolmas võtmemoment jääb Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses, mida iseloomustas soov naasta sõjaeelsete mälumudelite juurde.

Eesti rahvuslik ajaloonarratiiv on lahutamatult seotud iseseisvuse mõistega. Alates kõige esimestest katsetest Eesti ajalugu liigendada, on seda ikka tehtud seoses vabaduse kaotamise ja võitmisega. Eestlaste ajalugu algab muistse priiusega, mis eelneb 13. sajandil alanud Saksa-Taani vallutusele, sellele järgneb 700-aastane orjaöö, mille juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika, siis 1918–1940 uus iseseisvus sõltumatu vabariigi näol, seejärel Saksa ja Nõukogude okupatsioon, millele tegi lõpu iseseisvuse taastamine 1991. aastal. Tinglikult saab seda narratiivset mustrit nimetada Eesti ajaloo suureks vabadusvõitluseks, mille sisu on sajanditepikkune võitlus vabaduse eest ja sakslaste vastu.

Vaatamata ühtsele ajaloonägemusele, mida pedagoogilises materjalis edasi antakse, on kesksel kohal mõistagi õpetajad, kes lapsi suunavad ja juhendavad. Õpikus võib ju olla kirjas, et Nõukogude Liit okupeeris Eestit aastatel 1944–1991, aga kui õpetaja räägib klassi ees, et 1944. aastal Eesti vabastati, Nõukogude Liit hakkas siia kultuuri ja nuge-kahvleid tooma ja liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline kollaps, siis on selge, miks osast venekeelsetest koolidest okupantide ülistusmonumentidele klasside kaupa lilli viiakse. 

Lugude võitlus

21. sajandi võrgustunud maailmas konkureerivad poliitilised narratiivid sageli keerulises kontekstis, kuid õnnestumise korral võivad nad saavutada eri seisukohtade vahel konsensuse. Strateegiliste narratiivide puhul on keskne küsimus, kuidas võtab auditoorium, sh koolis, selliseid sõnumeid ja lugusid vastu. Inimesed sõnastavad need ümber vastavalt oma elukogemustele, lootustele ja hirmudele. Strateegilise narratiivi vastuvõtmine ja tõlgendamine sõltub sotsiaalsest kontekstist. 

Iga kanal esitab infot erinevalt. Kuna ühiskond on üles ehitatud müütidele, ei suuda ükski strateegiline narratiiv neid kõiki ühendada, narratiivi mõju vähendab olemasolevate müütide paljusus.

Narratiivide lahingut pole lihtne võita, kuna narratiivid tekitavad kahtlemata vaidlusi. Narratiivid toimivad ainult juhul, kui need toetavad sihtrühma väärtusi, huve ja eelarvamusi. Lihtsamalt öeldes, kõnetavad. Narratiivis tunneb sihtrühm ära midagi tuttavlikku ja loomuomast. 

Narratiiv mõjub ja võetakse omaks, kui see kattub sihtrühmas heaks kiidetud poliitiliste müütidega.

Vaenulike strateegiliste narratiivide vastu võitlemiseks ei saa olla ühesugust lähenemisviisi. Strateegiliste narratiivide elementide – mis toetuvad kohalikele ja sidusatele müütidele – vastandamine on oluline, kuna neil müütidel on kogu ühiskonnas suur vastukaja. Vastenarratiivide meisterdamiseks on vaja, et inimesed tunneksid hästi konkreetsete poliitiliste kogukondade kohalikke müüte ja oskaksid töötada selliste müütide narratiivsete struktuuride ja sisuga.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!