Muutuv maailmakord. Kuidas edasi?

Eesti Kultuuri Koja konverents 31. mail „Muutuv maailmakord, kuidas edasi?“ peab vaatama silma tõsiasjale, et Euroopa seisab silmitsi Ukraina-Vene sõja laienemise ohuga.

Kuidas hoida põlvkondade, kogukondade sidusust igaühe eripära säilitades? Hoida elujõulisena eesti kultuuri, paikkondliku kultuuri juuri eesti keelt ja meelt õilistades? Kuidas selgitada, et kurja ei võida kurjust õhutades?

Oleme kiires muutuses. Alles vallutas meeli COVID-19 epideemia, nüüd on lahvatanud Vene-Ukraina sõda ‒ vennatapusõda. Kliimakatastroofid on Eestist seni kaugele jäänud, seetõttu vähem meeli köitnud. Kõige silmaga nähtava ja teravalt adutava taga püsib muutus looduslikus keskkonnas ja ökokatastroofi oht. Läheneme üha kiirenevas tempos punktile, kus looduse talumisvõime võib katkeda.

Eesti Kultuuri Koja aasta kultuurikonverentsil, 2021. aasta teaduspäeval tõdes looduskaitseteadlane Aveliina Helm, et loodus võib sõbrast vaenlaseks saada. Täheldati, et oleme otsekui kosmoselaevas, mille ressursid on piiratud (TÜ teoreetilise füüsika kaasprofessor Laur Järv), ning et tuleb mõõtu pidada (biosemiootik professor Kalevi Kull). Järv täheldas, et Maal toimuvas energiavahetuses muundub Päikese kõrgema kvaliteediga energia madalama kvaliteediga energiaks. Eluprotsessidega kaasnev entroopia kasv seab arengule piirid. Tarmo Soomere püstitas küsimuse, kas on teisi energiallikaid peale päikese.

Peaesineja, arvutipõhise sotsiaalteaduse professor füüsik Dirk Helbing viitas läänemaise tehnoloogia arendustegevuses peituvatele ohtudele. Kvantfüüsikaliste ja neuroteaduslike uuringute toel on suured korporatsioonid arendanud infotehnoloogiat jälgimiseks ja suunamiseks raku tasandini. Tohutu infohulk lubab sekkuda inimkonna psühhosomaatilistesse mehhanismidesse, juhtida mõtlemist ja tegutsemist, sh valitsuste toimimist. Dirk Helbing nägi ohtu selles, et turumajanduse rüpes sündinud veebiajastu (age of big data) võib viia tehnoloogilisse totalitarismi ‒ ühedimensioonilise suunamiseni. Piirava ja üheülbalisena on see ohtlik ning võib viia apokalüpsiseni. Dirk Helbing nägi väljapääsu rohujuure tasandilt tärkavas koostöös. Ta esitas idee, et linnad võiksid võistelda omavahel nagu inimesed olümpial, proovida üksteisest ette jõuda inimväärse elu jätkusuutlikkuse tagamisel. Parimad jätkusuutlikkuse programmid saavad auhinna ning neid võivad edaspidi kasutada kõik. Sootsiumi edukusemõõdik ei tohi olla raha, vaid inimeste heaolu ja ressursside taaskasutamine.  

Eestil on aastal 2023 võimalus olla loodushoiu keskmes kui olümpialinn Ateena (Tallinn Euroopa roheline pealinn 2023) ja aastal 2024 kultuuri ‒ elukultuuri ‒ hoidja (Tartu Euroopa kultuuripealinn 2024).

Eesti Kultuuri Koja konverents 31. mail „Muutuv maailmakord, kuidas edasi?“ peab eelkõige vaatama silma tõsiasjale, et Euroopa seisab silmitsi Ukraina-Vene sõja laienemisohuga.

21. sajandi sõda on eelkõige infosõda. Kuidas selles võita, kaotamata headust/tarkust? Muiste tähendas tarkus enamasti ka headust; heebrea tab ‒ headus ‒ seondus tarkusega. Filosoofia ‒ tarkusearmastus kui hingeharidus ‒ oli ristiusus eriti I aastatuhande esimesel poolel seotud headuse ja ilu armastusega (slaavi dobrotoljubie ‒ headusearmastus , kreeka keeles filokalia ‒ iluarmastus).

Eiki Berg vaatleb sõda Ukrainas mitmest vaatenurgast ja märgib, et Vene poolele „on see eelkõige küsimus kuuluvusest ja identiteedist … Vene maailm ja Euraasia liit on tugeva ideoloogilise laenguga riigipiire ületavad ideoloogilised kehandid“ (PM, 21.04)

Vene kultuuriruumis on Stalini ajast saati kasutusel mitmed õigeusust laenatud alateadvusele toetuvad riitused ja sümbolid (punanurk, kus õigeusu ikoonide asemel võimulolijate näod, isevalitseja kultus; tsaari asemel „õigeusklik“ valitseja). Vladimir Putini 9. mai pidustustest on kujundatud Venemaa püha missiooni ja sõjakangelaste ülistamise kultus. Võib öelda, et Venemaal on kasutusel tugeva maagilise toimega pseudoõigeusk, tagurpidi pööratud ortodoksia. Paarikümne aasta jooksul on see mõistusest (kr dianoia), seega juudi ja ristiusu esimesest ja tähtsaimast käsust hälbinud, vaid näiliselt Vene õigeusuga haakuv pseudoortodoksia, poliitpropaganda, on lähenenud islami džihaadile. Vt siit.

Venemaa mõistuse- (dianoia) vastase sõjategevusega kaasnev ülemäärane ressursikulu ja jätkuv keskendumine sõjapidamisele võib viia inimkonna ökokatastroofini. Kuidas jääda ellu, kui Dirk Helbingi järgi ka kultuuri üksnes arukusel põhinev areng ja ühekülgne infotehnoloogiline ülalt alla suunatud juhtimine on ohtlik. Ja veel ohtlikum näib olevat meie silme all toimuv sümbolitel ja riitustel põhinev isevalitsuslik võimutsemine.

Eesti Kultuuri Koja 2021. a aastakonverentsi järel, jõulusümpoosionil jõuti Märt Läänemetsa ja Tiina Veisseriku mängult-tõsimeeli toimunud mõttevahetuses tõdemuseni, et kui mitte sõnastustesse takerduda, siis võib Tarmo Soomere küsimusele, kas on teisi energiaallikaid peale päikese, vastata: jah on. On lõpmatult suur, kogu kosmogeneesi väestav kõikehõlmav, meelemõistusest ülem püha reaalsus/tõde (mõistetest reaalsus ja tõde loe siit). 21. sajandi reaalteaduslikud avastused viitavad väeallikale, mis pole teadusuuringutega haaratav. Teaduskeeli osutatakse märgiilmavälisele toimeväele mitmete mõistetega, nagu tumeaine-tumeenergia, teadvus-üliteadvus, valgus, tarkus. Charles S. Peirce (1839‒1914) semiootilises maailmamudelis on selleks puhas potentsiaalsus, mis toimib märgiilmas sümbolite süsteemide kaudu. Budismis võib puhtale potentsiaalsusele osutada mõistega tühjus, kristluses kolmainu jumala esimene persoon, rahvakeeli taeva ja maa looja. Tänu 21. sajandil metafüüsilises teaduspõhises maailmapildis tekkinud metatasandile on võimalus lõimida vastandunud teadmisvormid ja kultuuriruumid. On kõikjal olev, kosmilise märgiilma väline toimevägi.

21 sajandil teaduspildis toimunud muutus, suurem kui Kopernikuse revolutsioon, on erakordne võimalus selgitada välja apokalüptilise katastroofi ületamise tee globaalses koostöös sotsiokultuurilise sidususe ja altruistliku-agapistliku koostöö arendamiseks. Muutus maailma mudelis jõuab aegamööda igaüheni. Seni valdavalt veel 20. sajandi arusaamade kohaselt teame ehk juba, et kõik on kõigega seotud, hingestatud ja elav kosmiline tervik. Endiselt näib püsivat 20. sajandil lõkkele puhutud lootus, et alt üles toimuvas arengus tipptaseme saavutanud elusaine osa ‒ inimeseloom ‒ on võimeline omaette toime tulema. Tagama jätkusuutliku arengu oma mõistuse abil, panustades infotehnoloogia arengule, robootikale, geenitehnoloogiale, neurouuringutele jne.. See on utoopiline hälve tõest/reaalsusest mis ähvardab viia apokalüptilisse ökokatastroofi. Veelgi hirmuäratavam hälve on aga kõrvakalle sisekaemuslikust tarkusest. Venemaa, lükates kõrvale ladina maailma mõistusliku suundumuse, on Bütsantsi sisekaemusel põhinevat traditsiooni moonutades kujundanud rituaalidele ja sümbolitele tugineva isevalitseja kultuse. Märksümbolite tippu paigutunud isevalitseja ei taotle enam osadust meelteülesega, ikoonide vertikaal ei toimi enam ülendavana, vaid vastupidi: alandab loomast madalamaks ja kurjemaks, viib ehk veegi kiiremini apokalüptilisse katastroofi. Kus leida lahendus, kui nii teadustehnoloogiline arukus kui ka märksümbolitele ja riitustele tuginev valitsemisviis on hälbinud? Eesti Kultuuri Koda on kutsunud koostööle eri valdkondadesse kuuluvaid loovisikuid nii sakraal-kui sekulaarsfäärist. Sõjas, veelgi enam enneolematus inimtekkelises planetaarses kriisis vajame kriisi ületamiseks inimkogukondade läbi aegade kogutud tarkust. Vajame nii muistset, müütidesse, sümbolitesse talletatud religioonipõhiseid kui ka teadusuuringutesse kogutud teadmisi eluhoiust. Õnneks on olemas metatasand: 21. sajandil teisenenud teaduspõhine maailmapilt võimaldab kriisi ületamiseks ühendada ja kaasata inimkonna aegade jooksul kogutud tarkuse komplementaarsusprintsiibi kohaselt, ilma eripära taandamata.

Mida saab teha iga Eestimaa inimene ökokatastroofi vältimiseks, elu- ja loodushoidliku kultuuri arendamiseks? Milline võiks olla teadlaste, usuteadlaste, ristirahva ja ka teiste uskkondade ning teaduspõhiste kogukondade missioon elu ja loodust hoidva kultuuri arendamisel? Apokalüptika (kr ʽkatte eemaldamine’) võib toimuda kui meelemuutus (metanoia)ja hoiakute muutus, milleni viib meelepuhastus. Kuidas puhastada inimese eluruum-kultuuriruum ehk bio-semio-noosfäär meid kütkestavatest väärtõlgendustest? Noosfäär on biosemiootilisest vaatenurgast inimkonna omailmaaken (Umweltfenster), mille kaudu suhestutakse märgiilmavälise reaalsusega. Juri Lotmani mõisteid laenates võib öelda, et omailmaakna vahendusel oleme asümmeetrilises suhtes ekstrasemiootilise ruumiga (käesolevas kontekstis oleme asümmeetrilisele ruumile osutanud mõistetega reaalsus, tõde, puhas potentsiaalsus jne, vt viide eelpool). Et võita infosõjas ja lõpetada vastastikune vaenamine Euroopas ja laiemalt, on oluline omaks võtta 21. sajandi metafüüsiline maailmavaade. 21. sajandi teadusfilosoofiline maailmavaade võimaldab lõimida mõistusliku ja sisekaemusliku, sümbolite keeles kujustatud teadmised. On tekkinud võimalus arendada sakraal- ja sekulaarsfääri kuuluvate teadurite mõttevahetust, leida tõene ühisosa ja vabaneda väärastunud tõlgendustest nii teadustekstides kui muistsetest aegadest päritud pühakirjade interpretatsioonides. Lepitada ladina ja bütsantsi kultuuriruumi kuuluvad kogukonnad. Kurjust ei võida kurja õhutades. Rahvatarkus ütleb: võida kuri heaga. Kuhu liigume? Näib, et tervenemist vajab ka eriarvamustes lõhestunud Eesti. 13 juuni 2020 Postimehes oli juhtmõte:„Ilmselt on olemas ajad ja kohad, kus verisegi ajalooga suudetakse teha rahu ja arutada teiste tänapäeval elavate inimestega minevikus juhtunud jubedate asjade üle. Mitte püüdes head või kurja olematuks kuulutada, vaid õppida ja mõista, kui jaksu ja arunatukest on.“ 2022. aasta 7. mai Postimees pani esikaanele Anne Veesaare lause „Mina siit ära ei lähe, võtan vigla ja löön venelasele p**sse“. 21. sajandi maailmapildi valguses on see absurdne. On ju teada, et kõik on kõigega seotud. Sotsioloog Ulrich Beck on oma viimases teoses „The Metamorphosis of the World“ öelnud, et kuna globaliseerunud maailmas on kõik kõigega seotud, on igasugune vaenutegevus enesehävituslik. Kui sellest lähtuda, siis tuleb armastada ka vaenlast.

Loodetavasti aitab Eesti Kultuuri Koja konverents 31. mail jagada sõnumit maailmapildis toimunud muutusest, ühendada teadus- ja usupõhise teadmise elu ja looduse hoiust. Me kõik oleme kutsutud õppima ja õpetama, kuidas mõtestada ja mõista toimuvat, mõelda oma peaga. Kuidas vabaneda negatiivsete energiate mõjuvälja pööristest ehk ajakirjanduslikult sõnastades: kuidas võita soov võtta vigel ja lüüa endale pe**se?

Võidame kurja heaga. 31. mail arutame, millised on esmased sammud globaalsest kriisist väljapääsuks.