Laseme õpilastel ise otsustada ja vastutada!

Õpilased ei ole passiivsed ega laisad, pigem ei anta neile võimalust aktiivselt tegutseda, ütlevad kogenud klassijuhatajad Karola Velberg ja Kaidi Kolsar.

Et õpilased on tegelikult aktiivsed, see mõte läbis punase joonena HARNO veebiseminari „Distantsilt targemaks“, kus oli teemaks klassijuhataja roll koolis. Seminaril osalenud klassijuhatajad tõid näiteid selle kohta, kuidas õpilased hakkavad võimaluse korral endale ise ülesandeid võtma ja neid aktiivselt ellu viima. 

Üks neist klassijuhatajatest oli Tallinna Ühisgümnaasiumi soome keele õpetaja ja 11.c klassi juhataja Karola Velberg. Teine oli Viimsi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kaidi Kolsar, 10. klassi (G1) mentor. 

Klass nagu firma

Tallinna Ühisgümnaasiumi 11.c klass, mida juhatab õpetaja Karola Velberg, toimib nagu firma. Sel klassil on oma personaliosakond, tootearenduse, tervise-, spordi-, koolitusosakond jne. Firmat juhib direktor, kellele kõik eelmainitud osakonnad alluvad. Firmal on ka oma tööplaan. Näiteks tootearenduse osakonna ülesanne on töötada välja klassi logo ja pidada päevaraamatut, koolitusosakond korraldab õppeekskursioone jne. 

Karola Velberg tõdeb, et tema õpilased naudivad firmamängu. Kui ta firma nõupidamisel mainib, et mingi töö tuleb ära teha, ütleb mõni õpilane kohe: „Oot-oot, see on ju meie osakonna töö! Hakkame tegema!“ Igal osakonnal on ka oma liidrid, kes annavad klassijuhatajale kui direktorile aru, kuidas neil töö läheb. 

Kuidas teil tekkis mõte klassi direktoriks hakata?

Minu jaoks on klassijuhatamise juures kõige olulisem koostöine õhkkond ja firmades ju tehaksegi meeskonnatööd. Olen üritanud korraldada asju nii, et ettepanekud tuleksid õpilastelt ja saaksime need siis läbi hääletada. Paraku on nii aktiivse õhkkonnani tihti raske jõuda, sest tavaliselt ootavad õpilased juhendamist. Nad on harjunud, et neile öeldakse, mida, millal ja kuidas nad peavad tegema, ja siis nad teevadki seda, mida neile öeldakse, vahel nurisedes, vahel ka ilma. Kui sa neilt nende enda ideid ootad, siis satuvad nad segadusse. 

Mõtlesin, et olukorda tuleb muuta. Kui mu õpilased jõudsid 11. klassi, siis otsustasin loobuda tavapärasest klassijuhatamisest, kus õpetaja organiseerib, juhendab, korjab raha, suhtleb õpetajate ja vanematega jne. Ütlesin õpilastele, et neil puuduvad eluks vajalikud kogemused ja selliste kogemuste saamiseks teeme meie klassist firma, kus mina olen direktor ja mind toetavad kaks asetäitjat, kellest üks on tegev- ja teine personalijuht, kes tegeleb õpilastega, sh uute õpilastega, kes meie klassi tulevad. Kui klassis tekib mõnel õpilasel mure, aitab õpilasest personalijuht tal seda lahendada. Klassil on ka raamatupidaja, tänu kellele mina õpetajana klassi rahaga enam ei tegele. 

Kui ma õpilastele klassist kui firmast rääkisin, siis keegi vastu ei olnud, pigem oldi hämmeldunud. Pärast teatavat vaikust arvati, et tasub proovida, ja hakkasimegi pihta. Esimese muutusena toimus liidrite vahetus. Osale senistest liidritest nende uus roll ei sobinud ja nende asemele tekkisid uued liidrid, kes teatasid, et nemad tahavad ennast selles firmas proovile panna. Liidrid vahetusid täiesti ilma minu kui õpetaja sekkumiseta.

Seejärel asutasime osakonnad ja need hakkasid endale ülesandeid võtma. Näiteks tooteareduse osakond soovis klassi logo välja töötada ja päevaraamatut pidada. Koolitusosakond lubas ekskursioone korraldada jne. 

Praeguseks löövad peaaegu kõik õpilased mõnes osakonnas aktiivselt kaasa. Kui mul on vaja paari õpilast koolipeole esinema, siis alati keegi tahab tulla ja ma ei pea kedagi moosima, sest nad on harjunud aktiivsed olema. 

Samas on nii aktiivse hoiakuni jõuda päris raske. Meil oli spordipäev, mille jätsin oma õpilaste korraldada. Pärast spordipäeva ütles õpilasest personalijuht, kes seda päeva vedas, et väga raske oli, sest õpilased virisesid kogu aeg iga asja pärast. Ta imestas, kuidas õpetajad nii passiivsete õpilastega üldse hakkama saavad. 

Kas tegelikult on õpilased siiski aktiivsed?

Nägin juba firmaga katsetamise alguses, et õpilased on väga ettevõtlikud, kui selleks vaid võimalus luua. Näiteks teatris- ja muuseumiskäike korraldavad meie firma koolitusosakonna õpilased. Nemad koguvad raha, tellivad bussi, ostavad piletid jne. Kujuteldamatult tore on minna oma klassiga ekskursioonile nii, et lihtsalt jälgid kõrvalt, kuidas sinu asemel võtab keegi teine rahakaardi, maksab piletite eest jne. Ilmselt ei ole õpetajal suuremat rõõmu kui näha, kuidas õpilased kõigega ise hakkama saavad. Kui algul oli klassijuhatamine mulle päris raske lisakoorem, siis pärast oma klassist firma tegemist saan oma õpilastelt pigem energiat juurde, sest ma näen, et nad teevad kõike südamega. 

Klassijuhataja kõige suurem rõõm ongi see, kui õpilased võtavad initsiatiivi üle. Samuti on rõõm vaadata, kuidas nad omavahel probleeme lahendavad, üksteist toetavad, endale sobivad liidrid leiavad. Need kõik on ju eluks väga vajalikud oskused. Praegu ma uurin, kas ma saaksin neile senisest keerulisemaid ülesandeid anda, et nad ennast veel rohkem proovile paneksid. 

Aga õpilasfirmad?

Õpilasfirmasid on meie klassis lausa kolm. Need õpilased tunnevad, et õpilasfirma on just see, mis neile uusi ideid ja julget pealehakkamist annab. Samas ei saa muidugi öelda, et õpilased teeksid absoluutselt kõike ise. Ettevõtlikele õpilastele on vaja klassijuhatajat, kes julgustab neid, mõtleb nendega kaasa. Olen seda teinud ja õpilased on minuga rahul.

Teie klassi firma on üllatavalt hästi käima läinud …

Tundub küll! Võib-olla sellepärast, et mu õpilased ise kutsusid mind endale klassijuhatajaks. Kui nad olid kaheksandas klassis, läks neil klassijuhataja lapsehoolduspuhkusele ja nad hakkasid mulle rääkima, et võiksin nende uueks klassijuhatajaks hakata, kuni ma järele andsin. Praeguseks töötame koos juba kolmandat aastat. Olen andnud neile võimaluse teha seda, mida nad ise tahavad teha, ja nad hindavad seda võimalust kõrgelt.

Kas teil on ettevõtja taust?

Jah, mul on juba 17 aastat koolitusfirma ja püüangi kanda oma firmas omandatud kogemusi oma õpilaste firmasse üle. Kuna õpilasi võib pärast gümnaasiumi lõpetamist oodata ees töö kuskil firmas, siis on kasulik firmakultuuri juba koolis harjutada. Olen seejuures pannud suurt rõhku suhtlemiskultuuri arendamisele, sest minu tähelepanekute järgi ei oska või ei julge õpilased suhelda ja kardavad oma muredest üksteisele rääkida. Järelikult on vaja suhtlemise ja rääkimise oskust arendada, ja kui klass toimib firmana, paneb see nad väga aktiivselt üksteisega suhtlema. 

Nüüd on mu klass huvitatud juba sellest, et teised klassid oleksid samuti nagu firmad ja nad saaksid nendega koostööd teha. Õpilaste arvates võiksid õpetajad anda neile senisest palju rohkem ise otsustamise õigust ja vastutust. 

Te olete oma õpilaste firma usaldusisik.

Õpilased valisid meie firma usaldusisikuks minu ja nii olen kogu aeg nende jaoks olemas. Kui on probleeme, tullakse minu juurde, keegi ei jää meil oma ülesannetega üksinda. Kui õpilased tunnevad, et võivad alati minu kui usaldusisiku juurde tulla, siis on neil iseseisvalt kindlam tegutseda.

Vahel tuleb minu kui usaldusisikuga rääkima ka õpilasi, kellel muret polegi – tahavad lihtsalt suhelda ja oma usaldusisikule otsa vaadata. Aga ma näen, et pärast kokkusaamist on neil ikkagi parem tunne. Näiteks ühel hommikul tulid tüdrukud mulle rääkima, et neil on vene keeles väga raske dialoog vastata. Ütlesin neile, et küll nad hakkama saavad, ja nad vastasidki selle ära. Pärast ütlesid, et usaldusisiku juures käimine täitsa töötas. 

Kas usaldusisikuna kogute ka tagasisidet? 

Olen õpilaste käest päris erinevaid asju küsinud. Näiteks uurisin, mis on klassijuhataja juures nende jaoks tähtis ja kuidas klassijuhataja nende elu mõjutab. Üks õpilane vastas: „Klassijuhataja otseselt minu elu ei mõjuta, kuid ta mõjutab minu elu koolis.“ Kirjutati ka, et klassijuhataja peab püüdma näha asju noorte vaatevinklist, ta peab olema suunaja ja motiveerija. Üks vastus oli isegi, et klassijuhtaja „motiveerib koolis käima“. Veel märgiti, et klassijuhataja julgustab, on teine ema, olgu õpilane gümnaasiumis, põhi- või algkoolis. Klassijuhataja aitab rasketest aegadest üle saada, kujundab õpilase isiksust. Lastevanemad kasutasid klassijuhataja kohta sellised märksõnu nagu „klassi kapten“, „mentor“, „usaldusisik“, „eeskuju“ ja „hea sõber“. 

Küsisin ka, kui vana peaks klassijuhataja olema. Üks osa arvas, et vahet ei ole, peaasi et ta noortega hästi läbi saab. Teine osa arvas, et klassijuhataja võiks olla 30–40-aastane. Tegelikult on neile kõige olulisem ikkagi see, et klassijuhataja tunneb nende vastu huvi, suhtleb nendega nagu võrdväärsetega, saab maailmast samamoodi aru nagu nemad, laseb neil olla need, kes nad on.

Mida õpilaste firma neile annab?

Eelkõige loob klass kui õpilaste firma õpilastel ühtekuuluvustunde ja selle saavutamine ongi ju klassijuhataja üks olulisemaid ülesandeid. Nii ei jää keegi üksinda, kedagi ei tõrjuta, kiusamisest rääkimata. Sellepärast asutasingi firma, et kõik õpilased oleks üksteisega kuidagi seotud. Olen jälginud ka, et firma ükski osakond ei koosneks ainult n-ö vanadest sõpradest, vaid eelkõige sarnaste huvidega õpilastest, kes pole varem võib-olla suhelnudki. Meie klassi firmas liiguvad õpilased ka ühest osakonnas teise, et leida üles just see roll ja vastutus, mis neile kõige paremini sobib.

Distantsõppe ajal tuli klassi kui firma mängimine meile juba kasuks. Nimelt moodustasid õpilased veebis õppimise rühmad, mina ütlesin ainult, et igas rühmas peab vähemalt viis õpilast olema. Iga rühm valmistas siis järgmiseks klassijuhatajatunniks midagi ette ja esitles seda. Ettekandeid tehti näiteks õpilase vaimsest heaolust distantsõppe ajal jms. Aga tegime veebis ka üheskoos vaikuse minuteid jms. Kokkuvõtteks oli meil ka veebi kaudu palju toredat koostegemist, kus õpilased jagasid omavahel ülesandeid ja viisid neid koostöös ellu. 

Tegelikult saab isegi algklassides ise otsustamist ja vastutamist harjutada. Las nad korraldavad näiteks oma klassiõhtu ise. Las räägivad läbi, mida ja kuidas nad tahavad teha. Ei ole õige, kui õpetaja pakub ideid välja ja küsib, kas need õpilastele meeldivad. Las otsustavad ise, siis õpivad nad üheskoos tegutsema.

Mida klassi kui firma juhatamine õpetajale endale annab? 

Olen mõelnud, et õpilastega firmat mängides olen õppinud neid palju paremini tundma. Selles mõttes olen klassijuhatajana professionaalsem. Aga ma vaatan kodus ka oma lapsi nüüd natuke teise pilguga. Mul käib üks laps samuti 11. klassis ja teine viiendas. Ma ei küsi neilt enam üldsõnaliselt, kuidas koolis läks, vaid püüan mingi huvitavama küsimuse välja mõelda, näidates, et mind see tõesti huvitab. 

Algul oli klassi juhatamine mulle päris raske lisatöö, aga pärast seda, kui hakkasime klassiga firmat mängima, pakub klassijuhatajatöö mulle palju rõõmu ja annab energiat juurde, sest ma näen, kui tohutult palju võimalusi arenguks on nii õpilastel kui ka õpetajal endal.

Klassijuhataja kui mentor

Viimsi Gümnaasiumi 10. klassi (G1) mentor Kaidi Kolsar tegutseb enam-vähem samade põhimõtete järgi mis Karola Velberg, kuid õpilaste firmade ja nende osakondade asemel on Viimsi Gümnaasiumis mentorgrupid ning usaldusisiku asemel mentor. 

Viimsi Gümnaasiumi igas mentorgrupis on kuni 17 õpilast. Nii on mentoril grupi iga liikmega rohkem aega suhelda, õpilased saavad ka omavahel tihedamalt läbi käia ja üksteist paremini märgata. Mentorgruppe on Viimsi Gümnaasiumis 30, seega on enamik kooli töötajaid ühtlasi mentorid. 

Kaidi Kolsar: Nagu Karola Velberg, jälgin minagi hoolega, kuidas õpilased minu mentorgrupis koostööd teevad, ja leian võimalusi, kuidas arendada õpilaste koostööoskusi ja tugevdada neil meie-tunnet. See eeldab muidugi loovat mõtlemist ja klassis ettetulevate võimaluste oskuslikku ärakasutamist. 

Mentor jälgib grupiprotsesse, suunab gruppi sellisele teele, kus neil tekib ühiseid teeradu. Mentorgrupis kujuneb õpilastel arusaamine, et kõigist, kes grupis koos on, ei pea saama tingimata kõige paremad sõbrad, kuid kõigiga saab koos midagi ära teha. Mõne grupikaaslasega saaks minna võib-olla luurele, teisega seeni korjama, kuid mõlemaga saab midagi koos teha. Distantsõppe ajal avastasid meie õpilased, et kodus õppideski saab veebi kaudu üksteist märgata, aidata ja küünarnukitunnet alles hoida. 

Kas mentor kuulab kõik õpilased ükshaaval ära?

Jah, mentori ja õpilase üks ühele suhe on väga vajalik. Nii on mentor kursis iga õppija käekäiguga. Õppijal on hea teada, et saab alati tulla inimese juurde, kes esitab õigeid küsimusi ja aitab jõuda vastusteni. Seejuures ei pea mentor tingimata andma õpilasele õigeid vastuseid, pigem suunab ta õppija neid ise leidma, aidates õppijal ise soovitud tulemuseni jõuda. 

Mentorilt oodatakse seda, et ta oskaks kuulata. Vahel ei olegi mentori abistavaid küsimusi vaja, vaid piisab, kui ta on toetav õlg, kellele saab oma loo ära rääkida. Mentor on juurdekasvu usku ja äratab seda usku ka oma õpilastes. 

Mentor kogub tagasisidet ka?

Me kogume Viimsi Gümnaasiumis igal aastal nii mentorgruppidelt kui ka mentoritelt tagasisidet. Uurime, kuidas õpilased ja õpetajad mentorluse mõju tajuvad, mis teeb muret ja missugused on võimalikud arengukohad. 

Ma olen mentor neljandat õppeaastat ja selle ajaga olen jõudnud mõtteni, et mentor on nagu aednik, kellel on värvikirev lilleaed. Mõni lilledest vajab teistest pisut rohkem hoolitsemist, mõni saab ise hakkama. Õitsemisajad on neil väga erinevad ja sellega peab ka arvestama. Mõni lill vajab natuke rohkem vett, mõni hoopis päikest. Vahel tuleb midagi kuskilt natukene harvendada, vahel midagi ümber istutada. Oluline on kõiki neid erisusi märgata ja vastavalt toimida. 

KOMMENTAAR

Klassijuhataja pikk plaan

Kati Aus, TLÜ õpetajahariduse teadur, hariduspsühholoog; TalTechi IT-teaduskonna hariduspsühholoogia ja didaktika spetsialist

Nii Karola Velberg kui ka Kaidi Kolsar lähtuvad äratundmisest, et kõik oskused, sh sotsiaalsed oskused, on arendatavad. Nad teavad ka seda, et need oskused ei arene iseenesest, vaid eeldavad õpetajalt põhjalikku ja pikka plaani. Ei ole nii, et täna tegutsevad mul kõik õpilased individuaalselt ja homme koostööpõhiselt. Õpetajal peab olema pikaajaline plaan, missuguseid oskusi ta soovib õpilastel arendada. 

Karola Velbergil see plaan on. Ta ei teinud oma klassist firmat sellepärast, et lihtsalt firmat mängida, vaid ikka selleks, et õpilased muutuksid aktiivsemaks ja iseseisvamaks. Kaidi Kolsar ei hakanud mentoriks sellepärast, et õpilastel oleks huvitavam, vaid arendamaks nende koostööoskusi ja algatusvõimet. Mõlemad õpetajad teavad, et selliste eesmärkideni jõudmine ei ole sprint, vaid maraton.