Õpetajana teisele ringile

17. juuni 2022 Maarja Moor, TÜ humanitaarvaldkonna didaktikakeskuse kommunikatsioonikoordinaator; Enel Põld, TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi turunduse ja kommunikatsiooni spetsialist - Kommenteeri artiklit
Humanitaarvaldkonna magistriõppe lõpuaktus 2021. Foto: Andres Tennus

Viimasel ajal võib eesti keele õpetaja eriala magistrantuuris näha aina rohkem töötavaid õpetajaid, kelle kogemuspagas on lai ning kellel võib olla üks magistrikraad juba taskus. 

Tegime juttu kolme õpetajaga, kes on aastaid pärast esimese õpetajahariduse omandamist tagasi ülikooli läinud. Vestlusringis osalesid Jõhvi Vene Põhikooli eesti keele kui võõrkeele õpetaja Diana Astok, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži eesti keele kui võõrkeele õpetaja Linda Palts ja Kärdla Põhikooli klassiõpetaja ning Hiiumaa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiia Palmiste.

Mis põhjustel teist korda kõrgkooli õppima tulite ja miks just eesti keele õpetaja õppekavale? 

Diana Astok: Mina õpetasin eesti keelt võõrkeelena põhikoolis, kuid tahtsin enda töös areneda. Et tulevikus ka gümnaasiumis õpetada, tulin Tartu Ülikooli magistriõppesse.

Tiia Palmiste: Mina töötasin põhikoolis klassiõpetajana, kuid kui koolil läks vaja eesti keele ja kirjanduse õpetajat, otsustasin kunagise unistuse teoks teha. Oleksin saanud õpetada ka kvalifikatsioonita, kuid huvi õppima minna oli suur.

Linda Palts: Mina õppisin esialgu eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid elu kujunes nii, et hakkasin üsna ruttu eesti keelt õpetama näiteks Suurbritannias ja Tšehhis, Eesti Maaülikoolis õpetasin samuti välistudengeid. Töötasin eesti keele kui võõrkeele õpetajana üle kümne aasta, enne kui ülikooli uuesti õppima tulin.

Mis aga ajendas õppima tulema, oli soov saada kinnitust, et minu senised õpetamismeetodid on olnud pädevad, ning tahtsin näha, kuhu saaks edasi areneda.

Mida magistriõpe sisuliselt andis? Millised kogemused, oskused saite lisaks kvalifikatsioonile? 

Linda Palts: Väga palju sain juurde uusi töövõtteid ja erialateadmisi. Tunnen, et mõistan täna sügavamalt, mida tähendab õpilase jaoks võõrasse kultuuriruumi sisenemine. Aga sain ka kindlustunnet tehtud töö osas.

Diana Astok: Lisaks muidugi kontaktid õppejõududega ning toredad kursusekaaslased terveks eluks.

Olete töötavad õpetajad. Kuidas leidsite tasakaalu töö ja ülikooli õpingute vahel? 

Diana Astok: Hästi oluline oli pere tugi, sest kaks aastat möödusid põhiliselt arvutiekraani ees ja kodused toimetused jäid suures osas pere kanda. Pere ja kursusekaaslaste toetus ning vabad pühapäevad olid need, mis kõige enam aitasid.

Tiia Palmiste: Lisaks ühele vabale päevale nädalas pani ülikooli kasuks otsustama see, et sessioonõppes sai käia kohal üle nädala. Igal nädalal Hiiumaalt Tartu sõitmist poleks ette kujutanud.

Sõitmine tegi minu jaoks õpingud väga mõnusaks, andis võimaluse Hiiumaalt välja tulla ja end kõigest ümbritsevast välja lülitada. Sain sõita diagonaalis üle Eestimaa, olla täiesti teises kohas teiste inimeste keskel ning see oli väga värskendav.

Linda Palts: Minul oli sessioonõpet tööeluga suhteliselt lihtne klapitada, kuna elan Tartus. Muidugi oli hetki, mil tundsin, et rohkem ei jaksa, aga tagantjärele mõeldes oli asi seda väärt.

Miks on huvitav õpetada eesti keelt võõrkeelena?

Linda Palmiste: Näen, et eesti keel on õpilasele vajalik kasvõi selleks, et ta Eestis elades saaks tellida kohvi või pidada lihtsat vestlust.

Diana Astok: Näen oma töö tulemust. Eesti lapse puhul ei saa teinekord arugi, kui palju ta õpib, aga näiteks vene keelt esimese keelena kõneleva lapse puhul on areng silmaga märgatav. Kui ta alustab niimoodi, et ei saa keelest aru, ja üheksanda klassi lõpus teeb eksami saja punkti peale, siis mida võib üks õpetaja veel tahta!

Tiia Palmiste: Ka eesti õpilastel on reaalne vajadus eesti keele õppe järele, sest meie keelt mõjutab ju väga võõrkeel. On täiesti tavapärane, et minu neljanda klassi hiidlased teavad, kuidas mõni sõna on inglise keeles, aga ei tea eestikeelset vastet. Neile on väga palju uut enda emakeeles: nad ei tunne hästi sünonüüme, mõistatusi ja kõnekäände ning just neil põhjusel on vaja eesti keelt süvitsi õpetada rohkem kui võib-olla kümme aastat tagasi.

Kunagi ei ole õppimiseks liiga hilja. Kas see väide on tõsi? Miks on hea õpetajana uuesti õpilase kingadesse astuda, tulla teisele ringile?

Diana Astok: Hilja ei ole, aga kindlasti on nooremana lihtsam õppida, kasvõi seetõttu, et asjad jäävad paremini meelde. Aga samas andis see väga hea tunde – saan hakkama küll!

Linda Palts: Ma natuke oponeerin, justkui nooremana oleks lihtsam. Minu jaoks oli täiskasvanuna õppida tõeline nauding. Teadsin, mida tahan sellest haridusest saada, mul oli töökogemus, seosed ja küsimused tekkisid palju kiiremini, sest eluline kokkupuude õpituga oli juba olemas. Kindlasti julgustan ümber õppima ja uuesti õppima, sest see kogemus oli niivõrd palju rikkam kui esimene magister, värskelt bakalaureuse lõpetanuna. 

Tiia Palmiste: Tuleb aru saada ka sellest, et õppija muutub aja jooksul. Et oma õpilasi mõista ning mitte enda aega kinni jääda, on väga kasulik korraks koolipinki naasta. Ehkki peab tõdema, et ennast rutiinist välja rebida oli üsna keeruline, andis just see uue energia ja värskuse, uue tahte.

Kuidas julgustada neid, kes alles kaaluvad eesti keele õpetajaks õppimist?

Tiia Palmiste: Eesti keele õpetajaid on praegu palju vaja ning ebakindlas maailmas annab see väga turvalise tunde. Mul on tore töö, mis ei lõpe kunagi otsa.

Linda Palts: Ka eesti keele kui võõrkeele õpetajate järgi on väga suur nõudlus. Seda muidugi ka Ukraina sõja tõttu, kuid tegelikult on selle ameti tähtsus aastatega kogu aeg suurenenud: sisserändajaid on palju ning Eestis töötab aina rohkem eri rahvusest inimesi, kes soovivad meie keelt õppida. Mina arvan, et kui inimene kaalub, siis võiks kindlasti proovida ja katsetada.

Tiia Palmiste: On ka neid, kes ei ole oma kutset ära tundnud. Kooli jõudes ütlevad, et on just seda kogu aeg teha tahtnud.

Linda Palts: Õpetajaamet ei tähenda tingimata seda, et töötad lastega. Sellele võib läheneda hoopis laiemalt: saab õpetada noori kutsekoolis, täiskasvanuid keelekursustel või hakata koolitajaks. Kui meeldib inimestega töötada ja enda teadmisi jagada, siis alustuseks polegi rohkem vaja.

Nimetage eesti keele õpetaja töö suur pluss.

Diana Arak: Mitte ükski päev ei ole ühesugune. Ei saa tekkida rutiini.

Tiia Palmiste: Õpetajaamet ei lase vanaks jääda, noorus nakatab!

Linda Palts: Vabadus ja loomingulisus. Ma usun, et seetõttu paljud õpetajad ka ei loobu oma tööst: nad ei suuda end ette kujutada kontoris, kus iga tööpäev on ette kirjutatud.

Millega motiveerida noori õpetajaks õppima?

Tiia Palmiste: Noored, see on teie võimalus! Ka enda abituuriumile ütlesin, et praegu toimuvad eesti hariduses ja koolis suured arengud – tulge ja muutke seda, mis haridussüsteemis muutmist vajab. Just uute tulijate käes on võimalus tulla ja teha koolist õpilase jaoks koht, kus ta tahab olla, käia ja kuhu ihkab tagasi. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!