Pilli saab õppida mitut moodi

17. juuni 2022 Annika Poldre toimetaja - 1 Kommentaar
Metsküla koolis on pillimängu kaasatud ka õpetajad. Tromboonil õpetaja ja lapsevanem Maris Altmann, fagotti mängib direktor Pille Kaisel, juhatab Mati Põdra. Fotod: Metsküla kool

Pillimänguõppe traditsioon on meie kultuuriloos pikk ja võimalused selleks on tänapäeval mitmekesised, vastavalt õppija võimetele. Tähtis on, et neid võimalusi oleks üle Eesti kõikjal. Väikeses maakohas elavatele lastele on ehk parim lahendus, kui õpetaja tuleb ise nende juurde.

Käimas on sisseastumiseksamid muusikakoolidesse. Huvilistel on võimalik pürgida kas n-ö tava- või eramuusikakooli või asuda õppima eraõpetaja juurde. Muusikat, olgu laulu- või pillimängu, saab õppida igas maakonnas ja peaaegu igas linnas ning on ka valdu, kus on muusikakool. Eramuusikakoolegi on paarkümmend. 

Ühe uue eramuusikakooli sünd – vt lugu kõrval – ajendas uurima, mis on õppija seisukohalt neis koolides erinevat. Lääneranna Muusikakooli looja Mati Põdra ütleb, et võtab aluseks väljundipõhise õppemeetodi. Ta ei pea vajalikuks panna numbrilisi hindeid. Samuti ei arva ta, et peaks kinni hoidma traditsioonilisest seitsme klassi süsteemist, mis on olnud muusikakoolides tavaks. Ja ega ole juriidilist sisu ka lõputunnistusel, kui sul on soov muusikat edasi õppida.

Eramuusikakoolil on eeliseid 

Tartu eramuusikakoolis Ardente, mis on tegutsenud 20 aastat, saavad lapsed õppida kümmet instrumenti. Kooli rajaja Laidi Heinmetsa sõnul pole Ardente siiski traditsiooniline muusikakool, vaid on spetsialiseerunud eel- ja algkooli lastele solfedžo õpetamisele. Koolis tehakse ettevalmistustööd, et selgitada välja muusikavõimetega lapsed ja anda neile esmane ettevalmistus, et nad tahaksid ja saaksid edasi õppida tavamuusikakoolis. Vanemates klassides õpitakse instrumenti mängima. Eelklassides hindeid ei panda, hiljem hinnatakse kümnepallisüsteemis.  

Eramuusikakool Helivõlu alustas tööd 2014. aasta sügisel 28 õpilasega, kellest enamik olid täiskasvanud. Praegu on koolil Tartus 79 ja Tallinnas kuus õpilast. Pea pooled neist, 35, on täiskasvanud. Õpetajate enamik on Taaralinnas – 14 –, Tallinnas on neid vaid kaks ning üks õpetab mõlemas kohas. 

Anneli Leima.

Küsimusele, mille poolest eramuusikakool erineb n-ö tava- või omavalitsuse hallatavast muusikakoolist, vastas Helivõlu rajaja ja direktor Anneli Leima: „Arvan, et eramuusikakoolis on rohkem vabadust repertuaari valikul ja ka töö tempos. Kui õpilastel on rohkem motivatsiooni ja aega harjutada, edenevad nad kiiremini. Aga on ka neid, kellel on mitu huviala, ja neil läheb õppimine aeglasemalt. Kuni õpilased või laste vanemad on rahul, on kõik hästi.“

Erakoolis on töö aluseks ikka sama õppekava, mis tavalistes muusikakoolides, kuid õpilaste soovidega saab ehk rohkem arvestada, arvas koolijuht ja lisas: „Meie õpilaste hulgas on palju poisse, kellele ilmselt sobib paindlikkus.“

Üks erinevus võrreldes tavakooliga on Leima sõnul see, et erakooli enamiku õpilaste jaoks ei ole eesmärk seitse aastat koolis käia. Esimesel aastal alustanutest kolm õpivad samas tänaseni, nüüd juba mitmendal erialal. Solfedžo on kõrvalõppeaine kogu aeg ning selles võiksid nad juba lõpueksamigi sooritada. „Nad oskavad mitut pilli mängida ja laulda hästi, aga mitte muusikakooli 7. klassi tasemel,“ sõnas direktor.
Kuid palju on ka õpilasi, kes on piirdunud muusikaõpingutes lühema ajaga kui seitse aastat. Kel sai jaks otsa, kes vahetas elu- või töökohta. Päris mitmed on ennast täiendanud kas pooleli jäänud õpingute järel või jätkanud pärast seitsmeaastase muusikakooli lõpetamist. 

„Ja on ka neid, kes on pilli õppinud omal käel või eraõpetaja juures ja tulnud meile ainult solfedžot õppima,“ tõi Leima näiteks. „Kuigi meie kooli peamine eesmärk on võimaldada õppida muusikat, et elu oleks mitmekesisem ja ilusam, on mitmed õpilased läinud edasi õppima Elleri kooli keskastmesse. See teeb suurt rõõmu,“ rääkis koolijuht.

Edasijõudmist hinnatakse Helivõlu koolis klassi- ja kooliesinemistel. Igal poolaastal mängivad kõik õpilased oma lood kaaslastele ja vanematele-sõpradele ette klassikontserdil. Selle järel analüüsitakse esinemist koos. Igal erialal paremini õnnestunud lood kõlavad koolikontserdil.

Leima lisas veel ühe põhjuse, miks Helivõlu kooli õppima minnakse – seal on väiksem nädalakoormus. Motiveeritud õpilasel piisab edenemiseks ühest tunnist nädalas, sest pilliõppes on peamine ikka enda töö pärast seda, kui õpetaja on kord nädalas kuulanud ja andnud nõu, kuidas jätkata. Mõned täiskasvanud käivad koolis isegi ainult kaks korda kuus, sest rohkemaks ei jätku aega ja harjutamata pole mõtet tundi minna. Ning on ka õpilasi, kes tulevad mõne õpetaja pärast.  

Peagi 20 aastat tegutsenud erakooli edu põhjuseks arvas koolijuht sõbralikku ja rahulikku töökeskkonda. Pole stressi, mis paljude jaoks hindeliste esinemiste ja eksamitega kaasneb. Õpetajad hoolivad oma õpilastest ja nende soovidest. „Koostöö sujub, kuni inimesed üksteisest lugu peavad,“ lausus Leima. 

Edasi õppima eksamite ja katsete põhjal

Et Heino Elleri Muusikakooli keskastmesse õppima pääseda, tuleb läbida sisseastumiskatsed, teha eksam erialas ning solfedžos, mis koosneb kirjalikust ja sellele järgnevast suulisest osast.

„Dokumendina me sisseastumisel muusikakooli lõputunnistust ei küsi,“ avaldas õppekorralduse spetsialist Piret Hendrikson. „Kui kandidaadil on see kaasas ja ta soovib seda näidata, võib ta seda teha, kuid oluline on sisseastumiseksam, mis näitab tema võimeid ja omandatud oskusi. Ükskõik, on ta need oskused omandanud ise või eraõpetaja juures, õppinud erakoolis või -stuudios või käinud muusikakoolis.“

Elleri muusikakooli on kandideerinud nii erahuvikoolides käinud kui eraõpetaja juures õppinud. Eraldi statistikat nende sissesaamise kohta pole kool teinud. Kuid Hendrikson nimetas, et sageli ei õpetata erakoolides solfedžot ning see saab edasiõppimisel takistuseks. Ka paljudes muusikakoolides ei anta solfedžoõpet enam piisaval määral või on õppur valinud n-ö vaba õppekava, st õpib vaid instrumenti. Kui aga noorel tuleb mõte muusikat kutseõppes edasi õppida, ei soorita ta sellistel juhtudel liigagi sageli solfedžoeksamit sissesaamiseks piisavale tulemusele. Hendriksoni sõnul õpib kandidaat siis tavaliselt mõnda aega solfedžot ning kandideerib järgmisel vastuvõtul või aastal uuesti.  

Lihtsam on liikuda õpetajal 

Pärnumaal Lääneranna vallas tegutseb Lihula Muusika- ja Kunstikool ning selle kõrval Lääneranna Muusikakool, mille asutas Lääneranna Sümfoonilise Muusika Selts. Seltsi eestvedaja, muusikaõpetaja Mati Põdra käib pillimänguhuvilisi lapsi õpetamas valla kahes koolis, Varblas ja Metskülas. 

„Minu arvates on see väga tervitatav, et huviharidus tuleb laste juurde ja mitte vastupidi,“ ütles Metsküla kooli direktor Pille Kaisel. „Maal, kus bussiliiklus on vilets, on see eriti oluline. Busside vahele jääb enamasti piisavalt aega, et mahutada sinna pillitunnid või midagi muud toredat.“

Kaisel selgitas: koolibuss jõuab kohale hommikul kell 7.40 ja tagasi läheb esimene buss kell 14.08. Tunnid on kl 8–14 ning selle aja sisse jääb ka 45-minutiline söögi- ja õuevahetund. Esmaspäevast reedeni mahub sellesse ajavahemikku 30 ainetundi, mis tähendab, et 1.–4. klassini on igal nädalal vähemalt viis nn vaba tundi. „Just seda aega saame kasutada huvihariduse tundideks nii, et koolipäev ülearu pikaks ei veniks,“ ütles direktor. Tunniplaani teha on Kaiseli sõnul sel puhul veidi keerulisem, aga mitte võimatu. Kui on tahtmine, leiab lahenduse alati. 

Keerulisem võib olla tunniplaani koostada siis, kui ühes klassis mõned lapsed tahavad ja teised ei taha pillitundides osaleda. Siis võib pillimängijal tekkida kiusatus koos teistega õue mängima minna. N-ö vabad lapsed suunatakse muusikatunni ajaks muude ehk mitte nii ahvatlevate tegevuste juurde. 

Varbla koolis käib kaks õpetajat laste huvitegevust juhendamas – Mati Põdra puhkpillimängu ja spordikoolist Janar Sõber maadlust. „Eks ta väike kunsttrikk on huviringid tunnipaani sobitada,“ ütles Varbla kooli direktor Urmas Reinfeldt, „aga hea tahtmise juures saab kõike teha. Lihtsam on liigutada ühte-kahte õpetajat kui lapsi.“ 

Ideaalis võiks selline pilliõpe olla kõikidele lastele, arvas Pille Kaisel, aga kuna huviharidus on tasuline, ei saa seda kellelegi kohustuslikuks teha. Samas õpivad kõik Metsküla kooli õpilased pilli ka kooli muusikatunnis õpetaja Piret Leiumaa juhendamisel. Seal õpitakse väikekannelt, plokkflööti, ukulelet ja kitarri. 

Kaiseli sõnul on Lääneranna vallas Lihula ümbruses huviharidus mitmekesine ja hästi korraldatud. Vallas on muusika- ja kunstikool ning Lihulas spordikool ja Massus eraratsaspordikool. Valla kaugemate paikade, nagu Koonga ja Varbla lastele jäävad vahemaad huvikooli ja tagasi sõitmiseks liiga pikaks, umbes 40 km. Siis ongi hea, kui õpetaja läheb hoopis laste juurde. Osaliselt see juba toimib – lisaks puhkpilliõppele ka Varblas ja Metskülas ning maadlustrennidele Varblas omandavad õpilased lauatenniseoskusi Kõmsil, Vatlas ja Virtsus ning mängivad jalgpalli Kõmsil. „Muidugi on sellisteks väljasõidutundideks vaja piirkonda piisavalt õpilasi, et asi mõistlik oleks,“ lisas Kaisel. 


Eestis on 60 muusikakooli. Erahuvikoole on 55, neist u 20 annavad muusika- ja pilliõpet.


Noorte puhkpilliorkester Livonia

Lõuna-Eesti pilliõpetajad otsustasid 2015. aastal kokku panna noorte puhkpilliorkestri. Esimene pillilaager peeti sama aasta suvel Holstre-Polli spordihoones. Sellest võttis osa umbes 40 last Viljandist, Karksi-Nuiast, Tõrvast ja Võhmast. Kokkutulemise põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et äsja alustanud õpetajatel oli vähe õpilasi ja üksi poleks nad orkestrit moodustada saanud, aga taheti vähemalt korra aastas kokku saada, on meenutanud puhkpilliõpetaja Anton Kogan. Väikestes kohtades peavad puhkpilliõpetajad tõsiselt vaeva nägema, et nende õpetatavaid pille õppima tuldaks. Kolme muusikaõpetaja, Bert Langeleri, Anton Kogani ja Riina Reismaa alustatu hakkas geograafiliselt laienema, kui lisandusid Tartumaal tegutsev Gunnar Pettaig, Antsla kandis puhkpillielu vedav Jaan Tamm, Elli Käbin Räpinast ja teisigi. 2018. aastal liitus Mati Põdra oma õpilastega. 

Algusaastast peale on pillilaager toimunud igal suvel ja iga kord ise paigas Lõuna-Eestis. Laager on olnud lisaks Holstre-Pollile Valgas, Viljandis, Tartumaal Käärikul, Lihulas, Antsla lähistel ja tänavu kevadel Tuhalaane vallas. Iga laager on lõpetatud kontserdiga ning esinetud on ka ERM-is. 

2020. aastal Lihulas peetud pillilaagris osales juba üle saja lapse, sel aastal oli osalejaid 73. Muusikaõpetaja Anton Kogani sõnul on laagris olnud lapsi Haapsalust Räpinani, ka Kuressaarest ja Avinurmest. Neis laagrites on lisaks aktiivsele pilliõppele väga oluline suhtlemine, alati on seal leitud uusi sõpru.

Tänavu 6.–8. maini toimunud noorte puhkpilliorkestri Livonia laagripäevad olid sisustatud rühma- ja ühisproovidega, päevakavasse mahtusid ka loodusretk ja muusikaviktoriin. Laager lõppes kontserdiga Karksi-Nuia kultuurikeskuses. 


Uute põhimõtetega muusikakool

Pärnumaal tegutsev puhkpilliõpetaja Mati Põdra on loonud eramuusikakooli. Erinevalt traditsioonilisest muusikaõppeasutusest on Lääneranna Muusikakoolis õpe väljundipõhine.  

Alates aastast 2011 Lihula Muusika- ja Kunstikoolis ning Lääneranna valla koolides pillimängu õpetanud Mati Põdral on kauaaegne muusikaõpetaja kogemus. Muusikaakadeemias kontrabassi eriala lõpetanud mees on õpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis muusikateoreetilisi aineid ja muusikaajalugu, töötanud Islandil instrumendiõpetajana ja Pärnus Jana Tringi erakoolis kitarriõpetajana. Põdra korraldas juba 30 aastat tagasi lastele muusikaüritusi, kuid siis polnud ta enda sõnul kooli tegemiseks küps. Vahepealsetel aastatel on muusikaõpetaja ennast koolitanud ja haridusasutuse juhi pädevuse omandanud. 

Põdra jutust selgub, et teda ajendas oma kooli ideed ellu viima mitu asjaolu. Huviharidus määrab lapse väärtushinnangud ja -hoiakud, ütleb Põdra, aga sellest osa saades kasvab lapse õpikoormus suureks. Pärast koolitunde huvihariduses osaleva lapse koolipäev kujuneb täiskasvanu omast isegi pikemaks, kui arvestada juurde koduste ülesannete täitmine. 

Lisaks õpetajatööle Lihula Muusika- ja Kunstikoolis õpetab Põdra pillimängu koduvallas Metsküla ja Varbla koolis, kus tema pillitunnid on seotud laste tunniplaaniga. Samamoodi oli Islandil, kus Põdra õpetas lapsi maakohas – lapsed toodi kooli ja viidi koju bussiga ning muusikaõpe toimus koolipäeva jooksul. 

„Mul on tekkinud küsimus, kas huvikool peab ilmtingimata tegutsema õppetööst vabal ajal,“ räägib Põdra. Varem, kui vallad olid väikesed, oli lapsevanemal lihtsam omavalitsusest pearaha „välja rääkida“ ja laps sai teise valla muusikakoolis käia. Muidugi pidi vanem vaatama, kuidas laps sinna pääseb, kui tunniplaan ei klappinud ühistranspordi sõiduplaaniga. Pärast 2017. aasta haldusreformi osutusid suure Lääneranna valla n-ö võõrad lapsed ka omadeks, kuid huvikoolis käimine ei muutunud lihtsamaks, ikkagi pidi pere vaatama, kuidas laps sinna saab. Vald kompenseerib sõidukulu kuni 30 eurot kuus neile, kellel sõiduvahendit pole. Aga selle tegelikku vajadust mittekatva raha saamine on nii ebamugavaks tehtud, et pigem lüüakse käega, ütleb õpetaja. „Mõtlesin asja läbi ja otsustasin teha oma kooli,“ ütleb Põdra, kes pidas silmas lapsi, kes elavad muusikakoolist kaugemal.  

Õpetaja läheb kooli, kasutab seal klassiruumi, õpetades selle kooli õpilasi, aga ta ei ole seal töötajate nimekirjas, kirjeldab Põdra oma tegevust. Nii on puhkpille õpetatud Metsküla ja Varbla koolis. See on tal läbimõeldud ja sissetöötatud mudel, mis sobib lastele. „Hajaasustuse tingimustes on loogiline, et õpetaja sõidab sinna, kus lapsed nagunii on, ja lastel pole huvihariduse omandamiseks vaja täiendavalt kuhugi sõita. „Kõiges saab kokku leppida,“ ütleb Põdra selle kohta, et tunniplaanides on tema pillimängutundidega arvestatud. Näiteks on nii Varbla Koolis, kus Põdra käib õpetamas pillimängu ja Janar Sõber teeb maadlustrenni, mis samuti on tunniplaanis. Põdra on isegi arvutanud, et vallale on odavam kuni nelja õpetaja sõidud kinni maksta, selle asemel et õpilaste huvitegevuse pärast bussiliini käimas hoida. Varbla Kooli direktor Urmas Reinfeldt ütleb, et huvitegevus on tunniplaanis, sest kool on väike, seal õpib vaid 48 last. 

Mati Põdra ütleb, et tema koolis on töömeetodiks väljundipõhine õpe. Tema sõnul ei edene muusikakoolis elu käsikäes nüüdisaegse õpikäsitusega: järgitakse aegunud klassisüsteemi, mis ei oma individuaalõppe puhul aga tähtsust. 

„Muusikaõppekavad, niipalju kui olen näinud, ei kirjelda arusaadavalt õpitulemusi,“ arutleb õpetaja. „Laps viiakse kevadel edasi järgmisse klassi, aga miks on muusikahariduses just 7 klassi, kui klassi läbimiseks pole määratletud konkreetseid oskusi ega taset?“ küsib ta.  

Mati Põdra Lääneranna Muusikakoolis on õpilase edasiliikumisel aluseks õpitulemus, mitte aeg, mis on selle saavutamiseks kulunud. „Lapsed on väga erinevad ja kuna instrumendiõpe on üldiselt individuaalne, on klassisüsteem sel juhul tarbetu,“ ütleb vastne koolijuht, kes õpetab ka kollektiive ja orkestreid.  

Kui mõni laps kardab üksi esineda, kas tema tuleks siis jätta kõrvale? Mõnel on autistlikke jooni, kas teda ei peaks õpetama? Üks areneb kiiremini, teine aeglasemalt ja seepärast klassisüsteem ei kõlba, arutleb Põdra, kes ei pane hindeid, vaid eelistab anda tagasisidet. Tema sõnul on ka muusikakooli lõputunnistus juriidiliselt tähtsusetu. Olgu Otsa-koolis või muusikakadeemias, sisseastumisel on erialakatsed ega nõuta muud haridusdokumenti kui põhi- või keskhariduse tunnistus.

Põdra toob näite Islandilt, kus muusikaõppes on õpilase edasiliikumise alus saavutatud tase. Ideaalis võiks seal õpilane nelja-aastase õpingu järel jõuda 1. tasemeni, järgmise nelja aasta järel 2. tasemeni, aga need on ideaalnäitajad, sest ühte taset võib omandada ükskõik kui kaua ja mingile tasemele jõudmine on oskustega mõõdetav. 

Ka Põdra loodud õppekavas on määratletud, milliste oskustega on teatud tase saavutatud, ja need on kirjeldatud tasemekaardil. Oskuste lisandudes ja keerukamaks muutudes tase tõuseb. Oma kooli õppekavas on ta kirjeldanud kokku 4+1 taset. 4. taseme eksam toimub komisjoni ees, kus on eriala tunnustatud õpetajad väljastpoolt kooli ega ole lapse oma õpetajat, nagu on tavaks Islandil. Kõike ei õnnestu sealt üle võtta, nendib Põdra ja rõhutab, et vaja on tegeleda ka nende lastega, kelle elu sõltub koolibussi sõidugraafikust.  

Annika Poldre


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Pilli saab õppida mitut moodi”

  1. Krista Sildoja ütleb:

    Just äsja tähistasime eramuusikakooli, Mooste Rahvamuusikakooli 10ndat sünnipäeva. Ka meie kool on otsese islandi muusikakoolisüsteemi maaletoomise kaudu tekkinud. Saab teistmoodi õpetada küll, nagu aeg on tõestanud. Meiegi vilistlased on juba otsapidi Ellerikoolis õppimas.
    Ja veel infoks, et Eesti Erahuvialakoolide Liit ootab liitumisavaldusi uutelt huvilistelt ;0) Jaksu meile kõigile!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!