Jubilate! Ene Üleoja 85
Täna, 26. augustil tähistab oma järjekordset juubelit Ene Üleoja – inimene, kelle tööst ja pühendumusest on edasi arenenud nii Eesti koorimuusikakultuur kui koolimuusika koolikultuurina. Oleme näinud juubilari juhatamas koore lauluväljakul, võitmas oma Nooruse koori ja Kaarli kiriku kontsertkooriga tunnustust rahvusvahelistel konkurssidel, kohtumas Jaapani keisripaariga, vastu võtmas Valgetähe teenetemärki Lennart Merilt, EELK teeneteristi Andres Põdralt … Need on mõned näited tunnustusest, mis on Ene Üleojale osaks saanud ja mis samas kõnelevad sellest, et tegemist on erilise inimesega. On tõesti. Sellist tähelepanu ei pälvi kaugeltki iga koorijuht ja pedagoog.
Nagu Eestis kombeks, räägitakse palju vähem sellest tööst, mida on need erilised inimesed teinud ja praegugi teevad. Pole just palju kirjutatud Ene Üleoja tegemistest üldlaulupeo peakomisjonis ja arvukatest kooriproovidest. Õnneks on rohkem teada tema pedagoogitööst 22. keskkooli muusika süvaklassides ja jo-le-mi-süsteemi rakendamisest koos Heino Kaljustega.
Ene on koolitanud hulga muusikaõpetajaid ja koorijuhte, osalenud paljudes žüriides ja andnud nõu kõigile, kes tema poole mure või küsimusega pöördunud. On hea teada, et Ene Üleoja terav kõrv kuulab senini tulevaste muusikaõpetajate esinemisi eksamitel.
Kontsertidel käib ta loomulikult ka ja on väga kursis sellega, mis meie muusikaelus toimub. Oma kogemuse pinnalt mõistab ta rohkematki, kui sõnadesse paneb. Aga küsijale ütleb alati oma argumenteeritud arvamuse selgelt välja. Selliseid seisukohti tasubki usaldada.
Pikalt ja väärikalt eluteelt kujunenud elukogemus ja -tarkus moodustavad omamoodi elufilosoofia. Seda on lugeda, vähemalt osaliselt, Ene Üleoja Virve Normeti koostatud elulooraamatust „Saatus valib meie Muusika“ (2007). Raamatu eelviimase peatüki pealkiri on „Mõtetel on mitu värvi“ ja see on eriliselt sügava filosoofilise sisuga. Küllap ongi elu mitmevärviline ja täis selgusehetki igale sellisele inimesele, kes oma tegemistele mõtet otsinud ja selle ka leidnud.
Ene Üleoja on osanud selle kokku võtta läbi tunnetatud arusaamade väärtushinnangutena, mis aitavad inimesel elada ja oma muusikatööd tipptasemel teha. Järgnevalt mõned neist, mille üle tasub mõelda igal õpetajal.
Muusikaõpetaja ettevalmistus on tegelikult väga mitmekülgne, sest ka muusikat peab ta teadma popmuusikast klassikaliseni ja orienteeruma kogu selles pildis. Ta peab oskama laste häält suunata ja juhendada, arendama neid kogu emotsionaalse skaala ulatuses … Ja minu meelest peab esmane huvi ja eesmärk olema ikkagi inimene, mitte muusika. Selleks, et inimesi muusika kaudu mõjutada, pead sa ise olema väga tugev muusik, et sind usaldataks. Selleks, et oleks oma arvamus, tuleb ennekõike asjast midagi teada … Oma õpetaja-mina, kompetentsuse ja õpetajakreedo saab [noor õpetaja] ainuüksi ise endale kujundada. Seda ei saa kunstlikult peale suruda.
Kui 30 või 40 inimlast vaatavad sulle tunni lõpus säravate silmadega otsa ja tekib sünergia, siis on see õpetajale võimsaim elamus. Just see fenomen köidab koorijuhte oma töö juures. Iga kunstnik on lõpuks ka õpetaja. Hea on tajuda, et oled kasvõi ühe seltskonna üles äratanud, nii et see rahvas tuleb pärast tööd võib-olla väsinuna, igasuguste muljetega (proovi) kohale.
Praegu, vaadates tagasi, olen väga rahul, sest elu on mulle pakkunud võimalusi, millest ei osanud unistadagi. Mul on eri eluperioodidel olnud oma töös väga suuri rõõme. Olen tänulik nende võimaluste eest, mida elu on mulle pakkunud ja mida olen suutnud realiseerida. Elu on tõusude ja languste pidev vaheldumine, sellest hakkab aru saama võib-olla millalgi elu keskel. Tuleb loobuda naiivsest mõttest, et elu peab ainult ülesmäge minema või et kõik peab õnnestuma. Sellised lapselikud mõtted jäävad maha. Mingil hetkel hakkad nautima tagasilöögist väljatulekut. Kui õnnestub end madalseisust jälle jalgadele upitada ja edasi minna, siis ausalt öeldes avanevad uued perspektiivid.
Inimene vajab üksindusehetki, ja neid peab olema selleks, et ennast koguda, välja puhata, omi mõtteid mõtelda … Ma ei armasta oma toas võõraid mõtteid, mis tulevad meedia kaudu. Aga alles siis, kui juba kohvitassi taha istun, kui olen oma hommikused protseduurid läbi teinud, keeran lahti Klassikaraadio. Tavaliselt tuleb sealt kena ja head muusikat, ka ilusaid mõtteid …
Muusika kohta julgen väita, et ta on meie isemaailma peegeldus vaid talle omases märgisüsteemis. Muusikal on vägi taga, küsimus on selles, keda sellega teenida. Ja ikkagi jõuame inimese mõttemaailmani välja. Kui rääkida Jumalast, siis Jumal annab meile inimlikkuse dimensioonid. Tahan lihtsalt öelda, et inimlik mõõde saab selgemaks, kui meil on Jumala kui printsiibi suhtes respekti. … Kõikjal me ümber on lummavat täiuslikkust, mida me aeg-ajalt ei märka ja selle peal justkui trambime. Ja siis otsime veel mingeid tõdesid. Aga midagi pole parata, sest otsinguperiood tuleb üle ja läbi elada. Kuid inimene vajab tegelikult mingit stabiilsust, raami, kooskõla – nimetagem seda siis harmooniaks …
Eks ole endiselt nõnda, et kõne iseloomustab kõnelejat ja kirjutatu kirjutajat. On kerge mõista, miks ja mida Ene ütleb või soovitab. Sellest on oma õpetajatööks õppida.
Soovime tänasele juubilarile, muusikaarendajale ja harmooniate loojale Ene Üleojale tugevat tervist ja uusi rõõme laste ja lastelaste edusammudest! Ja ole jätkuvalt abiks eesti koolimuusika edendamisel, sest kultuur ongi jätkusuutlik vaid põlvkondade järjepidevuses ja ühistöös! Senise eest aga suur tänu!
Kolleegid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast