Selle suve lõpp ja uue kooliaasta saabumine jääb meelde tavatult kuumade ja päikseliste ilmadega. Aga mitte ainult. Koolirahva jaoks on tähendusrikas, et õpetajaid esindav Eesti Haridustöötajate Liit alustab kohe õppeaasta alguses valitsusega palgaläbirääkimisi, et küsida õpetajatele nende töö eest väärilist palka ning kui vaja, kuulutada välja streik.

Palgatõusu soov on põhjendatud – on ju õpetajate palk Eesti keskmisest, rääkimata kõrgharidusega töötajate keskmisest palgast ammu lootusetult maha jäänud. Õpetaja on kõrgharidusega spetsialist, kelle töökohustuste ja vastutuse suurusele praegune töötasu kaugeltki ei vasta.

Küllap paljuski just seetõttu oleme kooliaasta alguses olukorras, kus koolides on puudu sadu õpetajaid, sest kogemustega õpetajad lähevad järjest pensionile, noori aga juurde ei tule. Seevastu kasvab iga aastaga kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv, keda on statistika järgi ametis mitu tuhat.

Tekkinud tühimikku püüavad täita ja kampaania korras õpetajaid koolidesse appi saata mitmesugused platvormid ja programmid. Tihti võib leida ka Facebookist üleskutseid, kus kool või lapsevanemad otsivad ajutist asendajat mõnele aineõpetajale. Arvata on, et hariduse kvaliteet sellest ei võida.

Miks ei tule kooli noored õpetajad, keda ülikoolid koolitavad? Noored õpetajad ütlevad otse, et ehkki õpetajatöö neid paelub ja inspireerib, ei ole nad valmis tööd tegema pelgalt kohuse- ja missioonitundest, nagu on vanemad kolleegid teinud aastaid, vaid üksnes eeldusel, et riik nende tööd hindab ja väärtustab.

Nii juhtubki, et noor inimene käib läbi õpetajakoolituse, aga kooli tööle ei jõuagi, vaid valib sageli juba bakalaureuseõppe järel teise ameti. Või läheb küll õpetajaks, aga püsib ametis vaid mõne aasta, et leida endale muus valdkonnas vähem pingeline, kuid tasuvam töö, mis võimaldab majanduslikult toime tulla.

Kuigi häirekella on löödud juba aastaid, otsustavaid samme ette võetud ei ole. Huvitav, miks on õpetajaameti staatus otsustajate silmis nii madal? Selle töö keerukust ja vastutuse suurust arvestades peaks olema hoopis vastupidi.

Seepärast teeb rõõmu, et õpetajad ei ole väsinud, vaid on otsustanud enda eest seista. Hea on teada, et haridusminister Tõnis Lukas neid selles toetab. Nii 18. augustil Paide Vallimäel Haridustreffil õpetajatele peetud sõnavõtus kui ka õppeaasta alguse pressikonverentsil ajakirjanike poole pöördudes kinnitas minister, et magistrikraadiga õpetaja keskmine töötasu peab olema 120% Eesti keskmisest palgast, ja julgustas õpetajaid oma ametiväärikuse eest seisma. Loodetavasti see neil õnnestub ja midagi muutub.