Kui inimesed teeksid tööd, mitte ei raiskaks oma aega igasugustel konverentsidel, foorumitel, diskussioonidel ja festivalidel, siis oleks Eesti haridus juba ammu korras. 

Küllap on enamik meist sellist ütlemist kuulnud ja kindlasti kuuleme ka edaspidi. Ka Paide arvamusfestivali kohta küsiti Facebooki haridusfoorumi grupis juba järgmisel päeval, mis sellest festivalist kasu on, mis Eesti hariduses selle mõjul septembrist alates muutub. 

Kahtlen väga, kas Eesti hariduses oleks kõik korras, kui inimesed kabinetivaikuses oma „tööd teeksid“, omavahel ja haridusrahvaga kokku ei saaks ning hariduse probleeme teistega ei arutaks. See on tõsi, et päeval pärast foorumit ei muutu haridussüsteemis mitte midagi. Aga midagi muutub siiski! Me nimelt saame teada, mida inimesed haridusest mõtlevad ja mis ideid kellelgi on. Aga see on väga oluline info! Me saame ju teada, kas inimesed üldse tahavad muutusi. Ja kui tahavad, kas nad soovivad siis haridust uuendada või endiste aegade juurde tagasi pöörata. 

Aruteludel on ka see hea omadus, et nad harjutavad meid uute ideedega. Näiteks koostööpõhine õppimine. Meie traditsioon on olnud, et pinginaabrilt ei tohi küsida ja tema vihikusse ei tohi vaadata – ja siis soovitatakse just pinginaabriga koos õppida. See muutus tundus algul mõnelegi liiga äkiline. Liiga äkilised tundusid alles hiljuti ka arenguvestlused, kujundav hindamine, personaalne õpirada ja eriti kaasav haridus.

Kodanikuühendus Eesti Haridusfoorum on korraldanud avalikke haridusarutelusid mitmekümne aasta jooksul ja alati on küsitud, mida need Eesti hariduses muudavad. Algusaastatel ei osatud sellele küsimusele vastata. Kuid mõni aeg hiljem uuris Eesti Haridusfoorumi üks eestvedajaid Ene-Silvia Sarv asja lähemalt ja jõudis huvitavale järeldusele – enamik haridusfoorumitel arutatud suuri ideid on seitsme kuni kümne aasta pärast jõudnud riigi hariduspoliitikasse. Näiteks on „ulmelised“ personaalsed õpirajad praegu kirjutatud Eesti hariduse arengukavasse ja Paide arvamusfestivalil räägiti personaalsete õpiradade praktilisest kogemusest Miina Härma gümnaasiumis.

Sotsiaalteadlased on märkinud, et demokraatlik ühiskond on lobisev ühiskond, sest lobisedes saab uusi ideid läbi arutada, nendega harjuda või neid kõrvale heita. Sotsiaalteadlased on ka hoiatanud, et kui ühiskonnas enam ei lobiseta ja räägitakse ainult lühikest, selget ja asjalikku juttu ning pärast seda tehakse kohe konkreetseid poliitilisi otsuseid, siis tasub otsida diktaatorit.